Émile Zola “Kuidas surrakse”

Kas lugemine teeb haigeks? Viimastel päevadel olen kannatanud seljavalude käes, mis muutsid mind vahepeal peaaegu liikumisvõimetuks. Algasid need pärast seda, kui olin lugenud Émile Zola pildirida “Kuidas surrakse”. Täpsemalt küll alles järgmisel hommikul.

Zola viis lühilugu suremisest valmisid 1876. aasta suvel ning need avaldati Peterburi kuukirjas Вестник Европы, millele Zola toona kaastööd tegi. Tänavu Loomingu Raamatukogus ilmunud eestikeelne väljaanne (prantsuse keelest tõlkinud Heete Sahkai) sisaldab lisaks Märt Väljataga põhjalikku järelsõna, mis hõlmab endas nii Ado Grenzsteini järelehüüdu Zolale kui ka Zola enda ees- ja lõppsõna Вестник Европы veergudelt (tõlgitud vene keelest).

Väljataga mainib seal, et Lev Tolstoi oli juba 1859. aastal kirjutanud novelli “Kolm surma”, lisades: “Pole andmeid, et see oleks Zolale enne või pärast “Kuidas surrakse” kirjutamist ette juhtunud. Aga mõlema teose keskne võte on sarnane: kõrvutada suremist eri miljöödes.”

Lugesin ka Tolstoi novelli. Kui enne seda võimaldasid valud alaseljas mul veel vaikselt kõndida, siis pärast ei kannatanud enam püstigi tõusta. Pidin peaaegu roomates teise tuppa minema. Niisama lebades ei olnud midagi tunda, just liigutamine muutis asja hulluks. Istuda ei saanud üldse ja isegi voodis teist külge keerata oli raske. Väljakäiku pidin minema abikaasale ja/või seinale toetudes.

Eile sain lõpuks ühe kargu, mille najal nüüd ringi komberdan. Valud on järjest tagasi tõmmanud, lasevad üha vabamalt liigutada. Paistab, et lähevad aegamisi üle. Veebifoorumeid lugedes tundub, et see on lihtsalt mingi spasm. Varem ei ole mul midagi sellist olnud.

Nüüd küsimus: millest see on tingitud? Kas oli põhjuseks füüsiline ülepinge? See, et veetsin suure osa ühest päevast sundasendis istudes ning õhtul ühte rasket madratsit vinnates midagi ära venitasin, aga järgmisel päeval juba alanud valudest hoolimata mitu tundi lörtsistel tänavatel lapsevankriga ringi kärutasin? Või peitub selle taga hoopis mingi psüühiline põhjus?

Üks võimalik seletus on kindlasti loetud kirjanduse mõju. Nimelt kujutavad Zola ja Tolstoi mainitud teostes mitmeid haigevoodis hinge vaakuvaid inimesi, kes ei suuda enam jalgele tõusta. Samuti kirjeldavad nad seal sagimist ja sehkendamist, mis suremisele eelnes või sellega kaasneb.

Vaatasin järgi, et Tolstoi lõpetas oma jutustuse kirjutamise tegelikult juba 1858. aasta 24. jaanuaril (trükist ilmus see alles järgmisel aastal). On’s see vaid juhuslik kokkusattumus, et ma olen sündinud samal kuupäeval? Või taheti tuletada mulle kusagilt meelde, et inimesed on surelikud?

Ei tea, kuid heaks meeldetuletuseks sellest on need Zola ja Tolstoi teosed küll. Iseküsimus on muidugi, kas seda ongi üldse vaja kellelegi meelde tuletada. Igatahes, olge terved!

PS. Usun siiski, et Zola ja Tolstoi lugemine kedagi haigeks ei tee. Pigem tasuks lihtsalt ise juba esimeste vaevuste peale rahulikumalt toimetada, et hiljem pikemalt põdema ei peaks.

Jaga seda lugu ka teistega!