EKRE kuldvõtmeke ei keera

Esindusdemokraatia täiendamine otsedemokraatlike mehhanismidega on põhimõtteliselt õige suund, kuid praegu koalitsioonilepingus kavandatud kujul on rahvahääletuste laialdasem võimaldamine praktiliselt kasutu.

Kui ma tegin 2012. aastal osalusveebi kaudu ettepaneku anda rahvale õigus rahvahääletuse algatamiseks, asus Riigikogu põhiseaduskomisjoni toonane esimees Rait Maruste (Reformierakond) seisukohale, et “põhiseaduse § 56 tagab rahvale kui kõrgema riigivõimu kandjale piisava võimaluse teostada oma võimu valides enda esindajad Riigikogusse, kes algatavad eelnõusid ning vajadusel ka rahvahääletusi.”

Vaid mõned päevad pärast Marustelt saadud vastust sai sotsiaalmeediast alguse liikumine “Aitab valelikust poliitikast”. Peagi järgnes sellele pöördumine “Harta 12”, milles rõhutati, et “kodanikel peavad olema laialdasemad võimalused oma poliitilise tahte avaldamiseks kui korralised valimised, luua tuleb rahvaalgatuse instrument.”

President Toomas Hendrik Ilvese suunamisel kanaliseeriti need nõudmised siis Jääkeldri protsessi kaudu Rahvakogu tegevusse, mille tulemuseks oli lõpuks märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse täiendamine kollektiivse pöördumise esitamist puudutava peatükiga (selle nimetamine rahvaalgatuse seadustamiseks on eksitav, sisuliselt on tegemist vaid palvekirjaõigusega).

Kodanikuühiskonna survel jõudis õiguslike aluste loomine rahvahääletuste laialdasemaks kasutamiseks hiljem siiski lubadusena erakondade valimisprogrammidesse. 2015. aastal lubasid seda ühel või teisel kujul nii Keskerakond, EKRE, Isamaa kui ka sotsid, rääkimata rohelistest.

Seda lubanud erakonnad said Riigikogus kokku 63 kohta. Sellest piisanuks, et alustada siis põhiseaduse muutmist, mille saanuks nüüd juba lõpule viia. Selle asemel otsustati paraku tegeleda asendustegevusega.

Valimiste järel moodustatud esimene kolmikliit lubas oma koalitsioonilepingus “kaaluda” võimalusi laiendada rahvahääletuste kasutamist, kuid selle kaalumise endani enne lagunemist ei jõudnudki. Järgmine kolmikliit oli veidi konkreetsem: “Analüüsime rahvaalgatuse kehtestamise ja rahvahääletuse laiendamise võimalusi.”

Justiitsminister Urmas Reinsalu (Isamaa) juhtimisel teostatud analüüsi tulemuseks oli aga kõigest mõte, et rahvaalgatuse korras tehtud ettepanek, mis on kogunud vähemalt 10 tuhat toetusallkirja, peab minema Riigikogus hääletamisele.

Kaudselt tunnistati sellega, et varasem petitsiooniõigus ei kujutanud endast tegelikult rahvaalgatuse seadustamist, kuid samas kadus “analüüsi” käigus ära võimaluste loomine rahvahääletuste laialdasemaks kasutamiseks, mida eranditult kõik selle koalitsiooni osapooled olid oma valijatele lubanud.

Ja isegi see suure analüüsimise tulemusel sündinud mõte, mille teostamine olnuks iseenesest väike samm õiges suunas, jäigi ainult mõtteks, kuigi aega vajalike seadusemuudatuste algatamiseks oli täiesti piisavalt. Kahtlemata oli seegi üks põhjustest, miks tänavu enne valimisi taas kõvasti rahvahääletuste trummi tagunud EKRE suutis tõmmata enda taha palju teistes erakondades pettunud valijaid.

Isamaa valimisplatvormis nüüd enam rahvahääletustest juttu ei olnud ja koalitsioonikõnelustel üritas kuuldavasti just see erakond kogu teemat kalevi alla panna. Üleminek presidendi otsevalimisele jäetigi ju nende survel koalitsioonilepingust välja. Rahvahääletuste ja -algatustega läks esmapilgul paremini, aga… saatan peitub detailides, nagu alati.

EKRE juhid on esitlenud saavutatud kokkulepet enda toetajatele “kuldvõtmekesena”, mille abil saab keerata hiljem lahti kõik seni suletuks jäänud uksed. Teiselt poolt vallandus kohe jabur hädakisa, mille kohaselt suurim oht demokraatiale on rahvavõim. Minu hinnangul on alusetud nii ühtede lootused kui ka teiste hirmud, sest koalitsioonilepingus kavandatud kujul osutub rahvahääletuste laialdasem võimaldamine praktiliselt kasutuks. Selle mõistmiseks ei ole vaja teha muud kui vaadata teiste riikide kogemusi.

Praegu koalitsiooni poolt väljapakutud plaani kohaselt oleks rahvahääletusele pandud küsimus vastuvõetud üksnes juhul, kui hääletusest võtavad osa vähemalt pooled hääleõiguslikud kodanikud ja poolthääli on vähemalt 5% rohkem kui vastuhääli. Põhiseaduse muutmise korral peaks poolthääli olema vähemalt 25% rohkem.

Mitmel pool maailmas, kus selline künnis on kehtestatud, on osutunud äärmiselt tulemuslikuks rahvahääletuste boikoteerimine eeldatavate kaotajate poolt. Alles eelmisel aastal kukkus Rumeenias läbi rahvahääletus, millega taheti määratleda abielu juba põhiseaduses liiduna ühe mehe ja ühe naise vahel, kuigi seal on künnis ainult 30%. EI-pool, mis nägi ette kaotust, otsustas lihtsalt rahvahääletust boikoteerida, saavutades just tänu sellele enda poolt soovitud tulemuse.

Taiwanil, kus kehtis 50% nõue, kukutati viie aasta jooksul boikottide abil läbi lausa kuus rahvahääletust järjest. Lõpuks otsustati seal reegleid lõdvendada.

Nii kõrge künnise puhul on keskmise valimisaktiivsusega riikides, mille hulka kuulub ka Eesti, boikott vähemuse jaoks väga ratsionaalne valik ja tõhus meetod enda tahte kehtestamiseks. Seda teavad kindlasti ka need, kes koalitsioonilepingut koostades vastavas punktis kokku leppisid. Jaak Valge (EKRE) on isegi avalikult tunnistanud, et kui selline künnis kehtinuks 2003. aastal, jäänuks Eestil ilmselt Euroopa Liitu astumata, sest tõenäoliselt kukutanuks EI-pool rahvahääletuse seda boikoteerides läbi.

Kas praegune koalitsioon selles osas oma koalitsioonilepingu täitmiseni jõuab või mitte, seda näitab aeg. Minu arvates võiks opositsioon tulla Riigikogu sügisistungjärgu alates välja liberaalsema eelnõuga, kus künniseks on näiteks 33%. Kuid see eeldaks mõtlemise muutust ka opositsiooni ridades.

Paraku kalduvad poliitikud pidama rahvast kõrgeima võimu kandjaks sageli vaid sõnades. Sellest rääkimine toob küll hääli, kuid tegelikku võimu otsuste langetamiseks ei taheta otse tavakodanike kätte anda.

Artikkel ilmus 23. juulil 2019 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Jaga seda lugu ka teistega!