EKA galeriis on veel järgmise kolmapäevani avatud kunstiakadeemia graafilise disaini osakonna lõputööde näitus, mida mina käisin vaatamas nädal tagasi. Juhtusin sinna (täiesti juhuslikult) hetkel, mil oli just alanud Maria Kesküla juhitud giidituur.
Kuna neid tuure, mis olid osa Kesküla enda lõputööst, rohkem kavas ei ole, siis peavad huvilised tutvuma nüüd näitusega omal käel, piirdudes tekstiliste abimaterjalide kasutamisega. Järgneb väike kokkuvõte (koos mõningate kommentaaridega) sellest, mida seal näha saab.
Näituse kujundus, mille autoriks on samuti Kesküla, tuli tuuril tagasihoidlikult jutuks alles lõpus, aga siin on sobilik sellest alustada, sest see on ju kõige esimene asi, mis uksest sisse astudes silma jääb, vaatajale kogu asjast esimese mulje jätab ehk juba mingi üldisema pildi annab.
Kasutatud on palju valget, aga see ei mõju steriilselt, nagu sellistel puhkudel sageli olema kipub, sest kohe paistab ka värve (valge ei ole rangelt võttes värv, vaid kujutab endast kõigi värvide summat, puhast pinda) ning eksponaatide jaoks loodud funktsionaalsed stendid tekitavad asjaliku meeleolu.
Pilk pöördub automaatselt vasakule, sest seal on suured värvilised tähed värvilisel taustal, mis osutuvad EKA avatud uste päeva ja sisseastumise visuaalseks identiteediks, autoriteks Henno Luts, Maria Muuk ja Juuso Siltanen.
Toonid võinuks olla ehk veidi teravamad, et need veelgi paremini silma torkaks, tähelepanu tõmbaks, kuigi sellisel juhul ei oleks need sobinud nii hästi kasutatud aabitsatähestiku-kontseptsiooniga ja jätnuks rohkem reklaamiliku kui kunstipärase mulje.
Kui kedagi huvitab, siis kuuetunnine salvestus EKA avatud uste päevast on veebis järelvaadatav (ei pea vaatama kõike algusest lõpuni, saab ka kohe soovitud osakonna juurde hüpata, aga niisama taustaks on kogu jutt parem kui raadio).
GD16 SHOW enda visuaalne identiteet, autoriteks Laura Herma ja Iida Kaisa Urm, mõjub väga hästi plakatite, veebilehe ja sotsiaalmeedia osas, kuid näituse buklett on formaadis, mida on küll hea lugeda, aga mitte mugav kaasa võtta, ja tekib küsimus: miks on selle kujunduses kasutatud lisaks valgele ja mustale (mittevärvid) ainult kollast triipu, mitte ka punast, sinist ja rohelist?
Poole väiksem formaat, isegi kui tulemus olnuks poole paksem, muutnuks bukleti oluliselt käepärasemaks, rohkem värve visuaalselt köitvamaks.
Tegelikult võinuks ka näituse kujunduses joosta kusagilt läbi, näiteks üle seinte, mõned värvilised triibud. Värve ei ole vaja karta, need muudavad elu värvilisemaks, aga neid tuleb lihtsalt maitsekalt kasutada.
Ja kui juba maitsest rääkida, siis jõuame EKA lõputööde festivali TASE ’16 visuaalse identiteedini, mille autoriteks on Johann Kabonen, Henri Kutsar ja Aimur Takk. Mulle tundub see nagu mingi jõhker nali. Tõeliselt apetiitse sotsiaalse esteetikana esitletakse tõelist maitsetust.
Mäng fontidega ja kõik muu mõjub päris teravmeelselt, kuid need nokatsid ja kruusid, mida meenetena müüa üritatakse (kas leidub tõesti mõni heauskne, kes on neid kunsti pähe ostnud, nagu päriselt?), on ju lausa halva maitse etalonid. Minu meelest läheb see nali neil juba veidi üle piiri, olles umbes nagu Ed Woodi filmide nomineerimine Oscarile.
Aga võib-olla ma lihtsalt ei tunne ega taju seda, mis on tänapäeval stiilne, olen lihtsalt nii vanamoodne.
Näitusel osaleb 15 noort disainerit, mitmed juba nimetatud veel ka eraldi töödega, millel kõigil peatuma ei hakka, sest väga pikkasid postitusi ei viitsita eriti lugeda. Palju on erinevaid trükiseid, juttu tuleb siin veel vaid kahest.
Maren Poel on pannud kokku A4 formaadis paksu raamatu (402 lehekülge, tiraaž 15 eksemplari), milles seadnud kõrvuti omaenda lapsepõlvejoonistused (roosal, paksemal paberil) ja tõmmised 1990-ndate krimiuudistest (valgel, õhukesele paberil), luues nii terava kontrasti.
“Ohtlik Tallinn, mis oli toona tapmiste arvult maailma kolmas linn, oli minu kodulinn,” võib lugeda selle kohta näituse bukletist. “Minu lapsepõlve Tallinn aga jääb alati õnnelikuks, põnevaks ja turvaliseks kohaks.”
Mina seda raamatut seal sirvima ei hakanud, aga idee on huvitav.
Kaasa võtsin tasuta jagatud suure ajalehe (630×420 mm, 12 lehekülge puhast teksti), autoriteks Ott Kagovere ja Maria Muuk, mis sisaldab pikki väljavõtteid vabas vormis toimunud aruteludest erialastel (selle sõna kõige laiemas tähenduses) teemadel teiste tudengite ja õppejõududega.
Eile jõudsin viimaks nii kaugele, et neist esimene läbi lugeda. Tekst katkes küll lõpuks poole lause pealt, aga oli vägagi huvitav: tudengite omavaheline toimetamata jutt graafilise disaini kohast ühiskonnas, tulevikuväljavaadetest, kunsti ja turunõuete suhetest, kooliajast, kriitilise mõtlemise olulisusest, kriitika vajalikkusest jms. Tasub kindlasti lugeda neil, kes selle eriala vastu lähemat huvi tunnevad.
Antud juhul oli see osa lõputöödest, aga minu arvates võiks kõigil erialadel (ja ka teistes ülikoolides) enne lõpetamist sarnaseid arutelusid korraldada, jutt kirja panna, lõpetajatele samalaadsel kujul kaasa anda ja sisseastujatele tutvumiseks jagada.
Tegelikult tasubki sellelt näituselt läbi astuda juba ainuüksi selle ajalehe pärast – kui muud vaatama ei viitsi hakata, siis see sealt kaasa võtta ja hiljem lugeda. Tavameediast selliseid tekste ei leia.