“Eesti taimede kukeaabits”

Kui ma veel väike laps olin, siis oli isal aeg-ajalt kombeks öelda mulle uusi taimi tutvustades ka nende ladinakeelne nimetus, näiteks: “See on aas-rebasesaba, ladina keeles alopecurus pratensis.” Meelde need muidugi ei jäänud, aga kõlasid huvitavalt.

“Eesti taimede kukeaabits” annab võimaluse esineda selliste teadmistega ka neile, kes ei ole õppinud agronoomid. Tänavu ilmunud kuues, parandatud ja täiendatud trükk sisaldab 1333 taimeliigi lühikirjeldust, sealhulgas nende kõigi ladinakeelseid nimetusi. 1039 liiki on lisaks varustatud värvipiltide ja levikukaartidega.

Pilditahvlid on väga head (joonistanud Guara Muuga, Sirje Vabrit, Vaike Pääsuke ja Helje Eelma) ning nende ümber Toomas Kukk seda raamatut kunagi kirjutama asuski. Taimed on nende järgi tõesti äratuntavad.

Levikukaartidel ma aga suurt praktilist väärtust ei näe, need on raamatus rohkem nagu kujunduselemendid. Kui elurikkus.ee lehel saab punktidele vajutades kätte kirjete täpsed koordinaadid, siis trükitud kujul jääb see oluline aste detailsusest puudu.

Samas on need ilmselt ka puudulikud. Autor isegi tunnistab oma saatesõnas, et “lähiaastatel on kaardid pidevas täienemises, sest herbaariumide määramine ja ka välitööd pole veel lõppenud.”

Nii et kui avastate mõne leitud taime kohta vaadates, et asute kusagil valges alas, siis ei maksa kohe arvata, et olete selle liigi määramisel eksinud.

Tegelikult on ka elurikkus.ee lehel Eesti taimede levikuatlases toodud andmed kohati veidi ebatäpsed. Näiteks leidsin sealt oma Valgamaal asuvat maavaldust puudutava kirje, mille kohaselt peaks hall lepp kasvama seal keset viljapõldu. Tegelikult seda seal muidugi ei ole. Küll aga võib seda leida toodud punktist 300-400 meetri kauguselt metsast.

Samas metsas ja selle kõrval asuval heinamaal kasvab looduslikult kümneid, lausa sadu erinevaid taimeliike, kuid nende kohta Eesti taimede levikuatlases kirjeid ei leidu, sest kogu Eesti loodust keegi loomulikult üles kirjutada ei jõua.

Nii et neid levikukaarte ma liiga tõsiselt ei võtaks, aga joonistatud pildid on head ning nende juurde käivad kirjeldused esimeseks tutvuseks täiesti piisavad.

Üks väike stiilinäide: “Must sõstar, Ribes nigrum. 0,5-2 m. Lehed tugeva omapärase musta sõstra lõhnaga nagu ka oksad. Viljad mustad, looduslikud vormid väheviljuvad. Looduslikult hajusalt lehtmetsades, eelkõige jõgede kallastel, tavaline marjapõõsas aedades, vahel metsistub.”

Kes tahab konkreetse liigi kohta rohkem teada, see saab ju otsida internetist, vaadata näiteks Vikipeediast.

Jaga seda lugu ka teistega!