Dokke vaatamisnimekirja

Kinokolmapäev Sakala Keskuses tõi eile vaatajateni Manhattani hundid ehk eelmisel aastal Sundance’i Filmifestivalil žüriilt USA dokfilmide kategoorias peapreemia saanud loo “The Wolfpack” kuuest vennast, kes kasvasid üles lukustatuna koduseinte vahele, kus nad vahtisid kõvasti filme ja neid samas ise läbi hakkasid mängima. Huvitav teema, aga film võinuks olla veel parem. Sellele tahaks näha mingit “elu pärast” järge, kus vaadatakse, mis neist edasi saab, kuidas läheb nende kohanemine suure ja laia maailmaga.

Jaanuari lõpus jagati Sundance’is välja selle aasta auhinnad. Ma ei ole näinud veel ühtegi seal pärjatud filmi, aga kuulasin lõike nende YT kanalilt ja Democracy Now! intervjuusid.

USA kontekstis tundub mulle dokkidest kõige olulisem Dawn Porteri “Trapped”, mis räägib abordiõigusega seonduvast ning sai nüüd žürii eripreemia sotsiaalse mõjuga filmitegemise eest. Eesti vaatajatele võib see jääda kaugeks ja ebahuvitavaks, sest USA olukord on selles osas äärmiselt spetsiifiline, aga kui kedagi siiski huvitab, siis selle lingi taga asub pikem temaatiline intervjuu.

Silma jäi veel “Life, Animated” (lugu ühest autistlikust poisist, kes ei suutnud aastaid rääkida, aga jättis meelde kümneid Disney kompanii filme ning hakkas lõpuks nende dialoogidele tuginedes maailmaga suhtlema), mille eest Roger Ross Williams sai lavastajapreemia. Pikemat lugu sel teemal saab näha selle lingi taga.

Samuti ka “Audrie & Daisy”, mis “räägib kahe teismelise tüdruku loo, kes läksid pidudele, jõid alkoholi, kaotasid pildi eest ja kellele tungiti seksuaalselt kallale poiste poolt, keda nad pidasid enda sõpradeks. Pärast avastasid mõlemad tüdrukud, et need kuriteod salvestati mobiiltelefonidega. Videosid ja pilte levitati. Nende elud muutusid igaveseks.” Üks sooritas enesetapu, teise juttu võib kuulata selle lingi taga leiduvast videost (alates 25:45). Ühtegi auhinda see ei saanud, aga teema peaks olema aktuaalne ka Eesti vaatajate jaoks.

Jaga seda lugu ka teistega!