“Dheepan” jõuab Viljandi

Ugala Teatrikinos näeb täna Cannes’is kuldse palmioksaga pärjatud Jacques Audiard filmi “Dheepan” (2015), mille kohta saan kirjutada arvustuse ära enne seanssi, sest ma eelmisel aastal juba korra vaatasin seda (kasutades kaasaegseid filmilevikanaleid).

Kuna mulle juhtus toona subtiitriteta koopia, siis läks suur osa jutust kaduma, sest tamili keelest ei saa ma aru vist ühtegi sõna (vähemalt ei jäänud kõrva midagi sellist, mis kusagilt tuttav ette tulnuks). Ugalas näidatakse seda eesti- ja venekeelsete subtiitritega.

Kui lähtuda arusaamast, et täiuslik film on selline, mille sisust ei lähe midagi märkimisväärselt olulist kaduma, kui vaadata pilti helita või kuulata heli pildita, siis… ei ole täiuslikke filme tõenäoliselt olemas.

Kui ma ei oleks lugenud enne vaatamist arvustusi, milles toodi välja, et filmis nähtav pagulaspere on fiktiivne, moodustudes üksteisele täiesti võõrastest inimestest, siis võinuks vabalt juhtuda, et üks oluline liin jäänuks kohe alguses tabamata.

Dheepansuvaline kaader filmist

Ja kuna ma tamilikeelsest jutust midagi aru ei saanud, siis mõne asjaga võiski ju nii minna. Seetõttu tasub seda nüüd ikkagi uuesti vaadata. Seda enam, et suur ekraan teatrisaalis on midagi hoopis muud kui 1366 x 768 pikselit.

Iga filmi võib vaadata mitme nurga alt. “Dheepan” on minu meelest kõige parem sellest vaatepunktist, et tegemist on looga inimestest, kes on sattunud võõrasse keskkonda, mille keelt nad ei mõista, eemale omaenda kultuurist. Loona kohanemisraskustest ja identiteedist. Samuti ka suhtedraamana.

Pariisi eeslinnade kujutamisel on jäänud siiski ületamatuks Mathieu Kassovitzi “La Haine” (1995), mis võitis Cannes’is 20 aastat varem parima lavastaja kategoorias. Selles osas ei ole “Dheepan” väga muljetavaldav, nagu ka mitte põneviku või tapafilmina.

“Ma jumaldasin esimest üheksakümmet minutit sellest filmist ning jälestasin viimast kümmet,” kirjutas Jordan Hoffman @ Vanity Fair. Mina päris nii ei ütleks, aga mõistan teda. Filmi lõpp ei tundu olevat just kõige õnnestunum, kuid ei oskaks pakkuda praegu ise välja ka midagi paremat.

Samas on hea see, et viimaks jääb ikkagi tsipake ruumi erinevateks tõlgendusteks. Küsimusele, kas filmi õnnelik lõpp on soovunelm või isegi unenägu, jättis Audiard Sirbis avaldatud intervjuus otsesõnu vastamata.

Võib ju tõesti kujutleda, et päris viimastel minutitel nähtav idüll on kõigest peategelaste fantaasiapilt, nende nö. Euroopa unelm, tegelik reaalsus aga just eelnenud košmaar. Kuigi, jah, film olnuks parem, kui loole oleks leitud mingi usutavam lahendus.

Jaga seda lugu ka teistega!