Danilo Kiš eesti keeles

DaniloSerbia kirjanik Danilo Kiš (1935-1989) ongi maailmas laiemalt tuntud peamiselt romaaniga “Boriss Davidovitši hauakamber”, mis nüüd 40 aastat pärast ilmumist Loomingu Raamatukogu kaudu (serbohorvaadi keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu) ka eestikeelsete lugejateni jõudis.

Romaan, mis kannab alapealkirja “Seitse peatükki ühist ajalugu”, koosneb seitsmest omavahel lõdvalt seotud lühijutust, mis on loetavad ka eraldiseisvate novellidena, kuid moodustavad kokku siiski tervikliku teose.

“Palisandrist käepidemega pussnuga” maalib pildi sõjaeelse Tšehhoslovakkia kommunistide põrandaalusest maailmast, kus reeturiks võib saada tembeldatud igaüks. Mida reeturitega tehakse, see on teada. Loo peategelane põgeneb pärast mõrva sooritamist Nõukogude Liitu, kuid lõpetab ikkagi vangilaagris.

Selle jutu tegevuspaigaks sobinuks tegelikult paremini Eesti, sest Tšehhoslovakkia oli üks neist riikidest, kus kommunistlik partei tegutses juba enne sõda täiesti ametlikult (see keelustati seal 1938. aasta sügisel, pärast Müncheni sobingut), kuuludes riigi suurimate erakondade hulka, täpselt nagu tänapäeva Tšehhis, kus see sai viimastel parlamendivalimistel 14.9% häältest, tulles sellega kolmandaks.

“Emis, kes sööb oma põrsaid” räägib Hispaania kodusõjas vabariiklaste poolel võidelnud iiri vabatahtlikust, kes lõpetab samuti nõukogudemaal: “Verschoyle tapeti 1945. aasta novembris Karagandõs pärast ebaõnnestunud põgenemiskatset. Tema läbikülmunud alasti surnukeha tõmmati traadiga, pea alaspidi, vangilaagri väravasse hoiatusena nendele, kes unistavad võimatutest asjadest.”

Esmapilgul võib näida kummaline, et selline raamat sai 1976. aastal üldse ilmuda sotsialistlikus riigis, mida valitses ainuparteina Jugoslaavia Kommunistide Liit. Kui aga teada Jugoslaavia ja Nõukogude Liidu suhete ajalugu, siis ei ole see enam üllatav, sest teravik on suunatud just viimase, mitte Tito režiimi vastu.

Kõige lähemale omaenda kodumaal valitsenud režiimi kritiseerimisele jõudis Kiš sellega, et pühendas romaani teise jutu Borislav Pekićile, kes emigreerus 1971. aastal Inglismaale ja oli pärast seda kuni 1975. aastani Jugoslaavias keelatud autor. Kiš kirjutab küll põhiliselt kommunistidest, aga ei nimeta neid vist mitte kordagi kommunistideks, sest see võinuks heita varju ka Tito režiimile.

Lühidalt: Kiš on küll kriitiline, aga see on kriitika lubatud piirides, selline kriitika, mis sobis tegelikult päris hästi kokku Jugoslaavia toonase välispoliitilise doktriiniga. Ja ilmselt just seetõttu saigi see raamat seal 1976. aastal ilmuda.

Kui esimeses kahes jutus võib tajuda kohati kunstilisi liialdusi, siis kolmandas jääb fantaasia reaalsusele alla.

“Mehhaanilised lõvid” räägib sellest, kuidas endise Prantsuse peaministri Édouard Herriot visiidi puhul etendati 1933. aastal Kiievis kirikus jumalateenistust (asja organiseerimisega tegelenud mees käib selles jutus muidugi hiljem läbi ka laagrist). Tegelikult oli näitemäng toona palju pompöössem. Eesti keeles saab selle kohta lugeda Timothy Snyderi raamatust “Veremaad. Euroopa Hitleri ja Stalini vahel”.

Kiši juttudes segunevad väljamõeldud tegelased päriselt eksisteerinud isikutega, näiteks kõnealuse romaani lõpetab fiktiivse luuletaja A. A. Darmolatovi (1892-1968) lühike elulugu, milles figureerivad Anna Ahmatova ja teised tuntud vene luuletajad.

Kohati viitab ta raamatutele ja tekstidele, mida tegelikult ei eksisteeri, kuid samas põimib ta oma juttu ka ilma igasuguste viideteta katkendeid teiste autorite teostest, mistõttu on teda süüdistatud plagieerimises. Kiš ise peab sellist meetodit õigustatuks.

Kui ülejäänud lugudes keerleb jutt Nõukogude Liidu ümber, siis “Koerad ja raamatud” räägib juutide vägivaldsest kristianiseerimisest 14. sajandi Prantsusmaal, aga tegemist on omamoodi saatega, nagu autor ka ise otsesõnu ütleb, romaani nimiloole, mille peategelane Novski (pseudonüüm), juudi päritolu revolutsionäär, lõpetab nõukogude hakklihamasinas.

“Maagiline kaardipartii” räägib sellest, kuidas inimene tapetakse juba pärast laagrist vabanemist, sest tema elu oli panuseks kaardimängus, mille kaotaja ei saanud oma nö. au tagasi enne, kui oli sooritanud mõrva.

Tegemist on seega lugudega, mis võivad mõjuda küllaltki masendavalt neile, kes ei ole seda laadi asjade kohta varem palju lugenud. Mina neist midagi väga uut teada ei saanud ning tabasin ennast lõpuks hoopis mõttelt, et väljamõeldised ei saa vist kunagi olla nii kohutavad nagu päriselt toimunu.

Mitmete tegelaste puhul on märgitud nende juudi päritolu. Kiši enda isa oli ungari keelt rääkiv juut, raudteeinspektor, kes kandis algselt nime Kon, millest sai ungariseeritult Kiš. Ta vahistati 1944. aastal ja saadeti Auschwitzi, kus ka suri, nagu paljud Kiši isapoolsed sugulased. Tema ema oli serblanna. Lapsed küll ristiti, aga alles 1939. aastal, kui puhkes sõda – arvatakse, et ristimine päästis hiljem nende elud, hoidis ära surmalaagritesse sattumise.

Jaga seda lugu ka teistega!