Kui neid tutvustati, ütles mees mingi vaimukuse, lootes meeldida. Naine naeris laginal, lootes meeldida. Siis sõitis kumbki üksinda koju, pilk otse ette suunatud, nägu mõlemal ühtemoodi viltu.
Nii algab David Foster Wallace’i (1962-2008) “Radikaalselt kokkusurutud lugu postindustriaalsest elust”, mis on tänavu Loomingu Raamatukogus ilmunud jutuvaliku “Teatavate piiride poorsusest” (inglise keelest tõlkinud Aet Varik) avanguks. See on hea algus.
Paraku mainitud lugu aga sellega ei lõpe, vaid läheb veel sama pikalt edasi. Ülejäänud jutud ei ole nii lühikesed, kuid kannatavad sageli sama häda all – need on umbes poole pikemad kui tingimata vaja.
Wallace, nagu Vikipeedia kinnitab, kannatas depressiooni all ja lõpetas elu enesetapuga. Lugedes on tõesti tunda, et nii võis see olla. Kõige parem sõna selle jutukogu kirjeldamiseks ongi minu meelest depressiivne.
Raili Marling märgib järelsõnas, et Wallace oli üks USA kirjanduse plakatipoisse, keda tasub lugeda oma ajastu ereda näitena. “1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses oli Wallace osa teatud elustiilist, mis oli ühelt poolt intellektuaalselt ambitsioonikas ja teisalt (õpitult) hooletu,” kirjutab professor Marling.
Mõeldes, kellega teda võiks võrrelda tänapäeva Eestist, meenus mulle millegipärast Maarja Kangro. Midagi on neis sarnast, kuigi nende loomingus väljenduvad väärtushinnangud, suhtumised ja hoiakud on kohati siiski üsna erinevad.