“Cherbourg’i vihmavarjud” (1964)

ETV näitas hiljuti selle filmi järgi tehtud muusikalavastust, aga siin tuleb nüüd veidi juttu siiski Jacques Demy kuulsast filmist endast, mis on vähemalt praegusel hetkel vaatajatele kättesaadav isegi YouTube’is.

Lugu räägib noorest neiust ja noormehest, kes on armunud ning kavatsevad abielluda, kuid siis kutsutakse üks neist kaheks aastaks ära sõjaväkke. Neiu on rase. Tema kätt palub ka üks jõukas härrasmees. Neiu on küll tõotanud armsamat igavesti oodata, aga lahus olles võõrdub temast aegamisi ja läheb lõpuks teisele. Kui noormees armeeteenistusest naaseb, siis ei oota teda enam keegi.

Või tegelikult ootab. Tema vana ja haige tädi, ristiema, kes ta üles kasvatas, kuid mõne aja pärast sureb. Aga leidmata eest oma armsamat noormees kibestub ja käib päris alla. Kui enne sõjaväkke minekut töötas ta rõõmsalt automehaanikuna, siis pärast läheb ühel päeval ülemusega tülli ja lahkub töölt. Hiljem teeb ta saadud päranduse eest teoks ammuse unistuse soetada bensiinijaam. Vahepeal leiab aga õnne tütarlapsega, kes põetas tema haiget ristiema. Filmi lõpus kohtub ta veel viivuks vana armsamaga, kes tuleb bensiinijaama kütust tankima.

Selline võiks olla lühidalt kokkuvõetuna selle filmi sisu.

Lisaks armastusloole on see lugu aga ka omamoodi klassisuhete analüüs. Noormees ja tema ristiema põetanud tütarlaps, kellest saab hiljem tema naine, esindavad töölisklassi. Lõpuks saavad neist tänu saadud pärandusele, edasipüüdlikkusele ja töökusele juba väikekodanlased, tanklaomanikud. See teine neiu, kelle ema on vihmavarjudega kauplev väikepoodnik, on juba oma päritolult väikekodanlane, sellest kihist, mis pidevalt oma olemasolu eest peab võitlema ja suurkapitalile protsente teenib. Juveelikaupmehega abiellumise kaudu tõuseb temagi kõrgemasse kihti.

Jacques Demy (1931-1990), kes kirjutas ise ka stsenaariumi, kuulus Prantsuse uue laine andekaimate režisööride hulka. “Cherbourg’i vihmavarjud” on paljude arvates tema parim film. Muu hulgas silmapaistev sellegi poolest, et see oli üldse üks esimesi (ja tänini väheseid) filme, kus puudutakse Alžeeria sõja teemat.

Eriliseks teeb selle veel filmikeel, mis oli omas ajas küllaltki novaatorlik. Demy sisuliselt taasleiutas muusikali. Kogu tekst antakse edasi lauldes (helilooja Michel Legrand, dialoogid kirjutas Demy). Sarnaseid filme on tehtud hiljemgi, viimastest meenub (juba enam kui aasta tagasi vaadatud) “London Road”, aga teist nii head mina küll näinud ei ole. Mulle meeldivad ka kasutatud värvid, võttepaigad, dekoratsioonid, riided ja aksessuaarid, mis teevad sellest ühe täiusliku 1960-ndate filmi. Nostalgiline juba omas ajas, suur pisarakiskuja ka tänapäeval.

Jaga seda lugu ka teistega!