Rubriik: Viljandi

Artikkel ilmus algselt ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Vastuseks 16. veebruaril 2018 Sakalas ilmunud Andres Herkeli arvamusloole “Valimisringkondade arv ja võrreldav suurus on tähtsad”.

Andres Herkel (Vabaerakond) üritas jätta muljet, et Eestit ähvardaks ühele üleriigilisele valimisringkonnale üleminekul Ukraina saatus. Tema väitel hägustaks see täielikult valija ja valitu seose, muudaks valimised peamiselt suurte irratsionaalsete vastasseisude tallermaaks, laseks pääseda pildile vaid käputäiel erakondade tippjuhtidel.

Jään eriarvamusele. Eesti ja Ukraina ei ole selles osas üldse võrreldavad. Selge see, et nii suurde riiki üks valimisringkond ei sobi. Kui tahetakse tõesti näha, milleni selline muudatus siin viia võiks, siis tasub vaadata pigem Iisraeli ja Hollandi poole.

Hollandis on küll formaalselt 20 valimisringkonda, aga sisuliselt nagu üks, sest üldjuhul seavad erakonnad kõigis ringkondades üles samad kandidaatide nimekirjad ja kohad jaotatakse kogutud häälte arvu järgi üleriigiliselt, mitte ringkondades.

Vastab tõele, et nii korjavad lõviosa häältest tavaliselt kokku erakondade esinumbrid. Hollandi peaminister Mark Rutte sai eelmisel aastal ligi 79% erakonnale antud häältest, Vabaduspartei juht Geert Wilders ligi 92% jne. Minu arvates on see mitte taolise süsteemi nõrkus, vaid tugevus. Valijatelt saadud tugev isiklik mandaat muudab erakondade juhtimise stabiilsemaks ja selline kindel seljatagune annab poliitikutele rohkem julgust seista oma riigi ja rahva huvide eest tugevamalt ka rahvusvahelistes suhetes.

Ühtlasi võimaldab selline süsteem avaldada erakonna toetajatel umbusaldust neile juhtidele, kes on nende usalduse kaotanud, või tõsta esile poliitikuid, keda nad soovivad senisest enam pildil näha. Nii läheb ka erakondade juhtide osas toimuvate muudatuste suunamine parteikontorite tagatubadest otse valijate kätte.

Iisraelis on kasutusel suletud nimekirjad ning need ei ole tõesti head. Need soodustavad erakondade lõhenemist, poliitilise maastiku liigset killustumist, sest ambitsioonikamad tegelased, kes ei pääse valimisnimekirjas enda arvates piisavalt kõrgele kohale, üritavad pahatihti tulla turule uute erakondadega.

Tegelikkusele ei vasta see, et ühe üleriigilise valimisringkonna korral jäävad väiksemad piirkonnad parlamendis hoopis esindamata. Praktikas üritavad erakonnad koostada oma valimisnimekirjad siiski regionaalselt tasakaalustatult, et kõigil valijatel oleks võimalik leida neist ka oma kodukandiga seotud kandidaate. Kuna selliseid inimesi kalduvadki eelistama rohkem just väiksemate piirkondade ning äärealade elanikud, on neil tegelikult isegi suurem šanss parlamenti pääseda kui suurlinnadest pärit noorpoliitikutel, kelle eest nimekirjade esinumbrid lihtsalt hääled ära korjavad.

On täiesti selge, et ühe valimisringkonna korral on valijate võimalused oma saadikuid järgmistel valimistel korrale kutsuda suuremad. Sellisel juhul ju ei saa elukutselised poliitikud ühest valimisringkonnast teise liikuda, nagu seda on teinud paljud riigikogulased, nende hulgas alles viimastel valimistel ka vabaerakondlane Herkel ise.

Herkel on paistnud varemgi silma sellega, et hirmutab inimesi radikaalidega, kes soovivad tema arvates liiga kaugeleulatuvaid ning läbimõtlemata reforme. Selline hirmutamine paraku töötab ja sellest tulenevalt ei ole ettenähtavas tulevikus põhjust karta, et taolised muudatused Eestis toimuvad.

Vaatame nüüd, millist lahendust pakub meile Vabaerakond. Nende poolt Riigikogu menetlusse antud eelnõu näeb ette, et ringkonnas ei tohi olla vähem kui kaheksa mandaati. See tähendab, et meie valimisringkond peaks muutuma veidi suuremaks. Üldse tahavad nad ringkondade arvu ühe-kahe võrra kärpida.

No kuulge! See ei ole küll mingi lahendus, see on lihtsalt kosmeetika ehk koera saba jupikaupa raiumine. Läheb 10-15 aastat mööda ja tuleb jälle paar ringkonda vähemaks võtta, et asi kuidagi proportsioonis püsiks.

Arvan, et parem on valimisringkondi nüüd ikkagi hoopis juurde teha, et hiljem kärpimisruumi rohkem oleks, kui praegu otse ühele valimisringkonnale üle minna ei taheta. Võimalikest variantidest kõige halvem on see, kui ringkondade arvu lihtsalt aegamisi kokku tõmmatakse, nagu tahab nüüd teha ka Vabaerakond. Nii võimenduvad järjest riigi ringkondadeks killustatuse negatiivsed küljed, kuid jäävad saabumata need positiivsed mõjud, mida võiks anda üks üleriigiline valimisringkond.

Loe ka “Mis saab meie valimisringkonnast?” (Sakala, 8. veebruar 2018) ja “Tulevik nõuab vältimatult radikaalseid reforme” (Sakala, 31. märts 2015).

Artikkel ilmus algselt ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Viimase kahekümne viie aasta jooksul Eestis rahvastiku paiknemises toimunud muutused on nii suured, et Riigikogu valimisteks moodustatud valimisringkondade piiride ümberjoonistamisega ei kannata enam kaua oodata. Seda enam, et need muutused jätkuvad.

Ma ei hakka kordama taas üle seda, millest olen Sakalas juba kirjutanud (“Tulevik nõuab vältimatult radikaalseid reforme”, 31. märts 2015). Tänaseks on ka valitsus ja riigikogulased jõudnud arusaamisele, et midagi tuleb ette võtta. Asja on analüüsinud justiitsministeerium, Vabariigi Valimiskomisjon esitas omad ettepanekud ja praegu jätkub teema arutelu Riigikogu põhiseaduskomisjonis.

Pean ise jätkuvalt parimaks üleminekut ühele üleriigilisele valimisringkonnale, kus kohad jaotuvad erakondade vahel proportsionaalsuse põhimõtte alusel, kuid olen vahepeal veendunud, et selle teostumine ei ole poliitiliselt realistlik.

Põhjus on mitte üksnes selles, et muudatused valimisseaduses peavad kiitma heaks praeguse korra alusel valitud riigikogulased, kes on ise seotud palju väiksemate ringkondadega. On täiesti loomulik, et nad kardavad nii radikaalseid reforme, mille tulemusel nad ise oma koha parlamendis kaotada võivad.

Põhjus on eelkõige selles, et ka paljude valijate silmis on riigikogulase väärtuse mõõdupuuks see, kui palju katuseraha ta oma valimisringkonda pudistada suudab. Kuni suurem osa valijaskonnast ei vaata riiki kui tervikut, vaid lähtub Riigikogu valides peamiselt konkreetse valimisringkonna huvidest, seni jääb üleminek ühele üleriigilisele valimisringkonnale soovmõtlemiseks, sest selle järele puudub poliitiline tellimus altpoolt ehk tavakodanike tasandilt.

Seetõttu ei ole mõtet sel teemal praegu pikemalt heietada, sest idee on sisuliselt laualt maas.

Vabariigi Valimiskomisjon tõi eelmisel aastal välja neli võimalikku lahendust ning leidis, et kõige parem oleks jagada riik seitsmeks valimisringkonnaks. Sellega ei saa kuidagi nõustuda. Minu arvates oleks see võimalikest variantidest üks halvimaid.

Ühest küljest muutuksid ringkonnad siis nii suureks, et valijad kaotaksid vahetu isikliku kontakti oma saadikuga, otsene side valijate ja nende esindajate vahel nõrgeneks. Teisest küljest jääks riik ikkagi killustatuks ega kaasneks neid positiivseid mõjusid, mille tooks kaasa üleminek ühele üleriigilisele ringkonnale.

Viljandimaa läheks sellisel juhul kokku Valga-, Põlva- ja Võrumaaga. Mulle isiklikult selline suur Lõuna-Eesti valimisringkond isegi meeldiks, aga objektiivselt võttes ei oleks see kõige mõistlikum.

Ja see ei oleks ka Viljandimaa valijate huvides. Valga-, Põlva- ja Võrumaa moodustavad juba praegu ühe valimisringkonna, kus valimisõiguslike kodanike arv on pea poole suurem kui Viljandimaal. Nad hakkaksid meie üle domineerima veel tugevamalt kui meie praegu Järvamaa valijate üle.

Teise variandi kohaselt läheks Viljandimaa kokku Pärnumaaga, aga siis oleks sama häda. Pealegi, nagu tõi oma juhtkirjas välja Pärnu Postimees, asustuslikult ja geopoliitiliselt on Viljandimaa enam kaldu Tartu kui Pärnu poole.

Tartuga meid keegi ühendada ei taha, aga välja on pakutud veel Viljandi- ja Valgamaa valimisringkond. Jällegi, minul isiklikult ei oleks selle vastu midagi. Viljandi domineeriv positsioon oma valimisringkonnas siis isegi veidi kasvaks. 1992. aastal olime ühes valimisringkonnas Jõgevamaaga, pärast seda oleme olnud pikalt koos Järvamaaga. Mille poolest Valgamaa neist halvem on?

Võib arvata, et Viljandimaa ise läheks selles küsimuses siiski enam-vähem pooleks. Põhjas eelistataks ilmselt praegust jaotust, sest Valgamaa jääb liiga kaugeks, kuid lõunas pigem uut, mis kogu ajaloolise Mulgimaa ühte valimisringkonda kokku tooks.

Võimalusi on palju. Käin nüüd välja veel ühe. Kuna ühe juba esitatud variandi kohaselt valimisringkondade arv hoopis suureneks ning Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Marko Pomerants on öelnud, et kaalutakse ka muid lahendusi, kusjuures kõne alla võib tulla isegi eemaldumine praegustest maakonnapiiridest, võikski minu arvates selles suunas edasi mõelda.

Viljandimaa jaoks oleks kahtlemata kõige kasulikum see, kui me moodustaksime ühe valimisringkonna Tõrva ja Põltsamaaga. See tähendaks ju sisuliselt Viljandimaa taastamist juba kunagi eksisteerinud piirides. Praeguse seisuga elaks sellises valimisringkonnas ligi 6% valijatest.

Politoloog Rein Toomla ütles Postimehele, et teoreetiliselt on ideaalses ringkonnas viis mandaati, sealt edasi läheb valijatel nimekirjades orienteerumine juba liiga keeruliseks. Seega oleks selline Suur-Viljandimaa või Sakala valimisringkond lausa ideaalne.

Ainuke häda on see, et muutused rahvastiku paiknemises jätkuvad tõenäoliselt ka edaspidi. Sellest tulenevalt jätkub ka valimisringkondade piiride muutmine. Kui minna kohe üle ühele üleriigilisele valimisringkonnale, siis on asi lahendatud ning ei ole vaja hiljem enam midagi muuta, aga nii nähtavasti ei lähe. Seetõttu kestavad vaidlused neis küsimustes arvatavasti veel vähemalt järgmised 25 aastat. Nii et varuge kannatust!

Artikkel ilmus algselt ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Viljandi linn kulutab suuri summasid enese turundamiseks, kuid pärsib samal ajal kohaliku ettevõtluse arengut reklaamimaksu abil. Tegemist on tõenäoliselt kõige ebamõistlikuma maksuga, mis siin on kehtestatud.

Tallinnas ja Tartus reklaamimaksu kritiseerinud ettevõtjad väidavad, et see on mõeldud üksnes linnakassa täitmiseks. Viljandis sellest ilmselt rääkida ei saa. Käesoleva aasta eelarves prognoositakse, et seda laekub kogu aasta peale kokku 11 tuhat eurot, mis moodustab vaid 0,09% linna maksutuludest.

Samas märgitakse, et see prognoos on konservatiivne. Varem on reklaamimaksu laekunud veidi rohkem. Aga isegi kui nii kraabitakse lõpuks kokku 15 tuhat eurot, ei ole tegemist summaga, mille kadumist linnaeelarves väikeste kärbetega kompenseerida ei saaks. Linnakassa elaks reklaamimaksu kaotamise Viljandis kindlasti üle ilma suuremate vapustusteta.

Kohalike maksude seadus annab õiguse reklaamimaksu kehtestamiseks omavalitsusele, nähes üksnes ette, et sellest on vabastatud riigi- ja omavalitsusasutuste endi kuulutused ning valimisreklaamid. Poliitilisele klassile on loodud seega Riigikogu poolt erisoodustusrežiim.

Täpsema korra paneb paika iga omavalitsus ise. Viljandi linnavolikogu kehtestatud määruse alusel on reklaamimaksust vabastatud veel teatrietenduste, muuseumide, kunstinäituste, kinos linastuvate filmide, kultuuri-, spordi- ja heategevuslike ürituste reklaam; linna infrastruktuurilistele objektidele (ootepaviljonid jms.) paigaldatud reklaam; sotsiaalreklaam jne. Reklaamimaksuga ei maksustata ka vaateakende ekspositsioone.

Kuna vabastusi on nii palju, et neid kõiki ei jõua praegu üleski lugeda, siis on täiesti loomulik, et kogutav maksutulu ei ole kuigi suur.

Ma ei taha siinkohal öelda seda, et kõiki tuleks hakata täie rauaga maksustama. Hoopis vastupidi. Reklaamimaksust võiks üldse loobuda.

Selle peale saab nüüd kahtlemata väita, et suurtele reklaamifirmadele, kaubanduskeskustele, tankla- ja poekettidele, mille arvelt Viljandi linnale praegu põhiliselt reklaamimaksu laekub, ei käi tasutavad summad üle jõu. Aga küsimus ei ole neis. Reklaamimaksu kaotamist on eelkõige vaja alles alustavatele väikeettevõtjatele, kelle eelarved on sageli väga pingelised, kuid vajadus enda olemasolust linnarahvale teada anda seda suurem.

Teine võimalik vastuväide ütleb, et kui seadusega on antud omavalitsusele õigus reklaamimaksu kehtestamiseks, siis tuleb seda kasutada, et linn veidigi raha saaks. Päris nii asja siiski võtta ei saa. Tuletan meelde, et seadus võimaldab kehtestada omavalitsusel ka mootorsõidukimaksu ja loomapidamismaksu, aga neid ei ole Viljandis vajalikuks peetud. Parkimistasu otsustati viie aasta eest kaotada. Miks ei võiks siis teha sama reklaamimaksuga?

Ettevõtjad ei ole küll kaugeltki nii suur valijagrupp nagu autojuhid või koera- ja kassipidajad, kuid maksude kehtestamisel ei tohiks arvestada üksnes sellega, kui palju on neid, kelle otsust see võib valimispäeval mõjutada.

Lisaks tuleks muidugi vaadata üle kogu linnavolikogu poolt kehtestatud reklaami ja teabe paigaldamise kord.

Praegu on reklaamide paigaldamine Viljandis lubatud ainult linnavalitsuse poolt väljastatava paigaldusloa alusel. Tuleb esitada vormikohane avaldus, hoone omaniku kirjalik nõusolek reklaami paigaldamiseks, reklaami kavand koos mõõtude ja kasutatava materjali kirjeldusega, hoone fassaadijoonis või -foto koos paigalduskoha ja fassaadil oleva reklaami äranäitamisega jne. Kas kogu see bürokraatia on tõesti vajalik? Milleks?

On räägitud juba kaua ja palju vajadusest elavdada ettevõtlust, et Viljandis oleks inimestele rohkem meelepärast tööd ja nad siit ära ei läheks. Seda juttu võis poliitikute suust kuulda ka viimaste kohalike valimiste eel. Tegelikult on nende käes vähe selliseid hoobasid, millega ettevõtlust elavdada. Parim, mida nad teha saavad, on mitte takistada selle vaba arengut.

Viljandi on tuntud tubli kultuurilinnana. Nüüd võiks pingutada selle nimel, et saada kõige ettevõtlussõbralikumaks väikelinnaks. Selleks ei ole vaja hakata maksma mingeid toetusi, jagada aunimetusi ega korraldada uhkeid ümarlaudu, vaid tuleb lihtsalt loobuda üleliigsetest regulatsioonidest.

Valimisloosungid on enamasti kõlavad, kuid sisutud, aga nelja aasta eest riputati Paides üles üks selline, mis mulle väga meeldis: Rein Oselin teatas, et kandideerib nelja aasta pärast Paide linnavolikokku. “Jälgi mu tegemisi!” – kõlas tema üleskutse.

Vaatasin nüüd järgi, et volikokku ta ei pääsenud, kuigi hääli kogus päris korralikult.

Ma ei tunne Paide poliitikaelu, ei oska tema tulemust kuidagi kommenteerida, aga see nelja aasta eest välja pandud loosung oli minu meelest väga hea. Nii peakski ju asjale lähenema. Mitte ärkama mõned kuud enne valimisi ja siis hooga peale lendama, vaid kaaslinlastele juba aegsasti teada andma, kui on tekkinud selline kavatsus, et nad teaksid just selle pilguga teil silma peal hoida.

Mina ei kinnita nüüd kindlas kõneviisis, et kandideerin nelja aasta pärast Viljandi linnavolikokku. Teatan vaid, et võin seda teha – mõtlen selle peale. Ma ei ole enda jaoks seda otsust veel langetanud. See tähendabki, et tegelikult ei pruugi ma siis kandideerida.

2013. aastal osalesin ma kohalikel valimistel protestikandidaadina, kelle ainsaks lubaduseks oli valituks osutumise korral koheselt tagasi astuda, sest eesmärk oli mitte volikokku pääsemine, vaid teatud meelsuse registreerimine. See õnnestus. Ja ma olen jätkuvalt seda meelt, et kohalikel valimistel tuleks minna üle täielikele isikuvalimistele.

Et üksikkandidaatide võimalused valituks osutuda on praeguse valimisseaduse juures üsna kesised, siis tuleks päriselt volikokku pürgides kandideerida ilmselt mõne nimekirja koosseisus. Tänavu mind juba kutsuti mitmesse nimekirja, aga ma ei läinud.

Ühest küljest oli see tingitud eraelulistest põhjustest (leidsin, et kui perekonda sünnib laps, siis ei ole see õige aeg valimiskampaaniaga tegelemiseks, vaid tuleb keskenduda kodustele asjadele), aga teisest küljest ka sellest, et ma ei olnud selleks valmistunud.

Minu arvates võiksid inimesed ennast juba enne kandideerimist volikogus arutatavate teemadega korralikult kurssi viia. Viljandi linnavolikogu istungitest tehakse veebis otseülekandeid ja need on ka hiljem järelvaadatavad. Mina olen vaadanud sealt viimase nelja aasta jooksul kokku midagi umbes 6-7 korda. See tähendab ainult üksikute teemade kohta, mis on mind kuidagi eriti huvitanud.

Kuna ma ei ole kindel, kas viitsiksin üldse volikogu istungitel istuda, siis peaks enne sinna kandideerimist neid vähemalt mõne aasta jooksul korralikult kuulama. Samuti tuleks käia aktiivsemalt sellistel üritustel nagu täna õhtul sarjas “Linna mõtestajad” toimuv arutelu. Nii saaks ka selgemaks, kui palju mul endal volikogus midagi teistele lisada oleks. Lihtsalt nupule vajutama ma ju sinna ei läheks.

Lühidalt: hakkan nüüd uurima, kas mul on mõtet nelja aasta pärast Viljandi linnavolikokku kandideerida. Kui peaks selguma, et seda ei ole tegelikult vaja, sest asi toimib piisavalt hästi juba ilma minutagi, siis ma seda ei tee.

Uuringute käigust annan jooksvalt ülevaate leheküljel: fb.com/laiapea/notes/

Praegu panen siia lõpetuseks kirja vaid oma esimesed programmilised seisukohad:

* Kohalikel valimistel tuleks minna üle täielikele isikuvalimistele (selle otsustamine ei kuulu kohaliku omavalitsuse pädevusse, aga omavalitsused saavad esitada ettepanekuid seaduste muutmiseks) ja sisse tuleks viia ka linnapeade otsevalimine. Kuni seda ei ole tehtud, seni peab see ametikoht kuuluma valimistel enim hääli saanud nimekirja kandidaadile.

* Kaasava eelarve hääletusele peavad minema kõik nõuetele vastavaks tunnistatud ideed.