“Vanaema ja Issand Jumal” (Ugala)

Rootsi kirjandusklassiku Hjalmar Bergmani (1883-1931) samanimelisel romaanil põhinev perekonnadraama või tramöödia ehk traagiline komöödia, mille läbivalt pessimistlik alatoon muudab raskeks naermise isegi nende kohtade peal, kus seda publikult ilmselgelt oodataks (hea küll, tegelikult oli mul lihtsalt kurk valus, aga ikkagi). Rohkem kurb kui naljakas.

Kui “Vanaema ja Issand Jumal” valiti 2013. aastal SVT kirjandussaate Babel ekspertide poolt nende viie raamatu hulka, mis peaksid kuuluma Rootsi kirjanduskaanonisse, siis tutvustati seda televaatajatele lühidalt nii: “Veidi unustatud klassika. Täiuslikult jutustatud lugu, mis on üheaegselt nii traditsiooniline kui ka modernistlik. See raamat asub kusagil kodanliku perekonnaloo ning ekspressionismi ja sümbolismi vahepeal. Raamat, mis paneb nii naerma kui nutma…”

Bergmani romaan ilmus rootsi keeles 1921. aastal (e.k. 1994), tegevus leiab aset 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Raamatu esimeses osas meenutab vanaema Agnes Borck voodiserval istudes oma elu möödunud kuuekümne aasta jooksul, tõusmist teenijatüdrukust mõisaprouaks, kemplemist oma uute sugulastega, laste sündi jne. Teises osas leiab tegevus aset tema 75. sünnipäeval. Vanaema on otsustanud mõisa maha müüa.

Kuna ma ei ole ise seda raamatut lugenud, siis ei saa lavastust siin sellega küll hästi võrrelda, aga koosneb see kahest vaatusest, mis põhinevad selle aluseks oleva romaani erinevatel osadel. Enne esietendust (eelmise aasta sügisel) avaldatud info kohaselt pidi see olema ligi neljatunnine maratonlavastus, aga nüüd kestab see tervelt tunni vähem. Vaadates jääbki mulje, et sealt on midagi välja kärbitud, lugu mõnevõrra lühendatud, mistõttu jäävad rõhuasetused kohati veidi segaseks.

Etendusi reklaamides on toodud näitlejatest suurelt esile Luule Komissarov, kelle peagi saabuva 75. sünnipäeva puhul see tükk lavale toodigi, aga kuna teda on esimeses vaatuses näha tegelikult suhteliselt vähe (põhitöö teeb seal Jaana Kena vanaema mälestustes esineva noorema Agnesena), siis võivad osad vaatajad juba pärast seda pettunult lahkuda. Kas nimelt selle pärast, aga vähemalt mingil põhjusel mõned inimesed otse minu ees olnud reast eilse etenduse vaheajal ära läksidki – ja tagasi ei tulnud.

Bergmani romaani on mujal maailmas juba varem korduvalt lavale seatud. Rootsis on mängitud seda raadioteatris ja tehtud selle põhjal kuueosaline teleseriaal. Tegemist ei ole väga paksu raamatuga, kuid hõlmatav periood on siiski ajaliselt pikk ja nii kujunes nüüd eriti esimene vaatus, mis põhineb raamatu esimesel osal, kiireks galopiks läbi erinevate sündmuste. Pildikeste hoogne vahetumine ei jätnud piisavalt aega nende lähemaks vaatamiseks. Viimaks tundus, et etendus saigi juba läbi, kuigi teine pool oli veel ees.

Teises vaatuses domineerib Komissarov. Seega peaks jääma lõpuks ikkagi rahule ka need, kes lähevad seda lavastust vaatama just tema pärast. Kuid lisaks Agnesele on selles tükis loomulikult ka palju teisi tegelasi. Olulisima meesliini moodustavad tema abikaasa Joonatan (Janek Vadi), poeg Gabriel (Rait Õunapuu) ning pojapoeg Naatan (Vallo Kirs). Seda viimast tegelaskuju arendas Bergman hiljem edasi sügavalt autobiograafiliste sugemetega romaanis “Kloun Jac” (1930), mis jäi talle viimaseks.

Bergman suri 1931. aasta 1. jaanuaril, põhjuseks ilmselt morfiini ja alkoholi üledoos. Spekuleerimine selle üle, kas tegemist oli tahtmatu või tahtliku enesetapuga, jätkub veel tänapäevalgi, aga “Vanaema ja Issand Jumal” on just üks selline depressiivne lugu, mida ühelt oma elu nii lõpetanud kirjanikult võib oodata. Peaks minema hästi peale ka neile, kellele meeldis “Niskamäe kired”.

“101 Eesti teatrisündmust”

Anneli Saro “101 Eesti teatrisündmust” on huvitav raamat, aga mitte täiuslik. Provintsist vaadates on häda selles, et pea kõik kirjeldatud sündmused leiavad aset Tallinnas või Tartus. Nii võibki jääda lugejatele mulje, et tõeline elu käib ainult seal.

Seda muljet süvendavad aeg-ajalt pillatud märkused, mis lasevadki asjadel paista just selles valguses. Näiteks, kirjutades Oskar Lutsu “Kevade” jõudmisest teatrilavale, teatab Saro möödaminnes: “Kõigepealt lavastati “Kevade” Ugalas autori enda versioonis, kuid see jäi siiski kohalikuks teatrisündmuseks.”

Viljandis tehtud lavastustest on tõstetud üleriigiliseks sündmuseks ainult “Armastus kolme apelsini vastu” (1991) ja sedagi paljuski ilmselt tänu televisioonile. “Kuna selle videoülesvõtet näidatakse regulaarselt ETV kanalitel, siis on “Armastusest kolme apelsini vastu” kujunenud omamoodi kultusteos, mille naljad ei kulu ka mitmekordsel vaatamisel,” teatab Saro.

Eessõnas tunnistab teatriteadlane, et peab selliste raamatute kirjutamist mänguks, sest “see on subjektiivne, autorikeskne nägemus teatrist”, kuid samas ei püüa ta enese sõnul “kehtivat teatrilookaanonit lõhkuda ega lammutada, pigem ikka kinnitada, edasi ehitada ja pisut laiendada.”

Seda silmas pidades ei ole tulemus Viljandi vaatepunktist kõige parem.

Näiteks muusikalist “Oklahoma”, mille lavale tulekut Ugalas 1988. aastal võib pidada Eesti teatriloos kindlasti üheks märgilise tähtsusega sündmuseks, ei ole raamatus juttu sõnagi. Saro hinnangul “kuulutas muusikaližanri peatset uut jõulist sissetungi Eesti teatrisse” hoopis järgmisel aastal Draamateatris lavastatud “Viiuldaja katusel”, mis läks ju tegelikult edasi juba mööda “Oklahoma” küntud rada.

Ugalat mainitakse veel seoses sellega, et Jaan Tooming oli Vanemuises töötades “1979-1983 ka Ugala peanäitejuht”, aga lisatakse, et “kahel vastutaval kohal ja kahes linnas töötamine oli väga kurnav.”

“1981. aastal avati Ugala uus maja Osvald ja Jaan Toominga kompositsiooniga “Rahva sõda” Vilde romaanide ja arhiividokumentide põhjal. Seda lavastust peeti täiuslikkuseni viidud vormiks ja ühtlasi ka Toominga folkloorse kooriteatri lõpp-punktiks,” kirjutab Saro.

Carl Robert Jakobsoni “Arthur ja Anna” saab teatrisündmuseks lavastusena Vanemuises. “Viljandi esietendusele (1873) autor halbade teeolude tõttu ei jõudnud,” torkab Saro samas, “kuid lavastuse menu oli tohutu.”

Viljandit on möödaminnes mainitud veel seoses sellega, et mõni näidend jõudis lavale ka siin (Maksim Gorki “Põhjas”, August Jakobsoni “Elu tsitadellis”), keegi on siin õppinud (Marika Vaarik, Juhan Ulfsak), õpetanud (Merle Karusoo) või suvelavastusi teinud (Paul Sepp), kuid üldiselt ei ole tulemus kiita.

Kui lavaka avamine on omaette sündmus, siis Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonnast sedasi eraldi juttu ei ole. Koidu seltsist või Giuseppe Verdi ooperi “Traviata” lavastamisest Viljandis 1928. aastal ammugi mitte. Selles raamatus ei ole mainitud kordagi isegi Jaak Allikut. Nüüdistantsust on küll juttu, aga mitte NOTAFE-st.

Kokkuvõttes: iseenesest väga huvitav raamat, aga tugevalt kaldu Tallinna ja Tartu poole. Viljandlastele kuluks nüüd seetõttu ära eraldi “101 Viljandi teatrisündmust”, mis oleks sama põhjalik ja ülevaatlik, aga keskenduks just sellele, et tutvustada laiemale lugejaskonnale siinset kohalikku teatrilugu.

“Nähtamatu daam” (Ugala)

Käisime eile teatris. Ugala vana maja on läbinud põhjaliku uuenduskuuri ning näeb nüüd välja umbes sama uhke nagu kolmkümmend aastat tagasi. Interjöör ei ole väliselt küll palju muutunud, kuid tehniliselt on tase teine.

Eks sisuliselt uue maja puhul tuleb alguses välja veel ka väikeseid vigu, aga küllap ka need parandatud saavad.

Nii et vana teatrimaja on tehtud uueks, kloonitud nooreks.

Suurim probleem on selle juures nähtavasti suurenenud kohtade arv. Ugala suures saalis on neid varasemast küll vaid mõnikümmend rohkem, aga seinad on muudetud nüüd nii helikindlaks, et samal ajal saab mängida ka väikeses saalis. Tulemuseks on ummikud parkimiskohtade leidmisel, maja ees ning garderoobis. Vähemalt siis, kui saalid on rahvast täis.

Kahjuks ei tasu loota, et olukord selles osas lähiajal paraneb, sest kõik tahavad ju seda “uut” maja vaatamas käia. Pealegi näib Ugala lähtuvat ka oma repertuaari koostamisel sellest, et meelitada teatrisse võimalikult palju inimesi. Ugala uusvana maja avalavastuseks valitud Pedro Calderón de la Barca komöödia “Nähtamatu daam” näib olevat nüüd selles mõttes kindla peale minek. Kindlasti mitte nii riskantne nagu olnuks näiteks “Dorian Gray portree”.

Lavale astuvad nooruslikud tegelased 17. sajandist. Trupi kümnest näitlejast vanim on 1974. aastal sündinud Aarne Soro, ülejäänud kõik alles teises või kolmandas kümnendis. Lavastajaks on seevastu vana Lembit Peterson.

Veidi kahju, et seda maja ei avatud nüüd mõne praeguse ugalase lavastusega, aga küllap oli ka Petersoni kutsumine mõeldud kui kindla peale minek. Üleriigiliselt tuntud lavastaja nimi aitab kindlustada ju suurema publikuhuvi.

Tegelaskuju, kellele viitab tüki nimi, kehastab Laura Peterson (Theatrum), kes on lavastaja tütar. Petersoni abikaasa Ott Aardam, kes on Ugala loominguline juht, mängib üllast aadlimeest, keda “nähtamatu daam” kummitama asub.

Vaatajate silme ees rullub lahti lustakas mäng, kust ei puudu mõõgavõitlus, suured tunded ja hiilgavad kombed, mis võivad näida tänapäeval kohati küll isegi veidi liiga grotesksed. Läbivateks teemadeks on selles loos au, sõprus, armastus.

Publikut suutis eile kõige enam naerutada Martin Mill teener Cosme rollis. Noor näitleja Laura Kalle teenijatüdruk Isabelina samuti silma paistis (muu hulgas oma hea kõlava häälega).

Esimesed etendused on harva täiuslikud, sest nende ajal asjad alles loksuvad laval paika.

Kui ma alguses silmad kinni panin ja lihtsalt kuulasin, siis ei kõlanud see veel nagu kuuldemäng, vaid jäi mulje nagu vuristaksid näitlejad teksti alles selleks, et see neile paremini meelde jääks. Hiljem, kui mäng juba käima läks, ei tulnud enam meelde seda katset korrata.

Tundus, et lavastaja, kes istus paar rida eespool, tegi etenduse ajal vahepeal märkmeid.

Nüüd tagantjärele mõeldes võinuks selles tükis olla rohkem laulmist. See oleks lisanud värvi ja romantilisust, mis pikkade tekstimassiivide sisse aeg-ajalt kaduma kippus. Praegu kõlas nii vaid mõni fraas, mis tekitas minus vaatajana üksnes isu kuulda rohkem.

Publik oli üldiselt siiski vaimustuses. Nagu nädalavahetusel toimunud avamisel, nii plaksutati ka teisel etendusel püsti seistes. Eks paistab, kui kaua need ovatsioonid jätkuvad. Täita tuleb nüüd ikkagi poole suurem saal kui vahepeal kasutatud UBB.

“Emadepäev” (Ugala)

Ugala dramaturgi Liis Aedmaa autorilavastus “Emadepäev” on üks hoogne jant, tragikoomiline pillerkaar, mida on raske arvustada, sest tegijad ise on asetanud selle sisuliselt väljaspoole kriitikat.

“Emadepäev” on läbi #ugala #teater

A post shared by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kui sissejuhatuseks kuulutatakse, et Eesti teater tegeleb valdavalt keskealiste meeste probleemidega, sest lavastajad on keskealised mehed ja naislavastajatel ei ole sageli samuti lapsi, aga nüüd on siin üks tükk, mille on teinud emad, kes tõesti mõistavad emasid, siis ju diskvalifitseeritakse igasugune kriitika, millega võivad esineda need, kes ei ole emad.

Emade endi puhul rõhutakse solidaarsustundele. Näitlejad teatavad kohe alguses, et neil on nelja peale kokku kaheksa last ja miski sellest, mida järgneva paari tunni jooksul laval esitatakse, ei muuda seda, et nad neid väga armastavad.

Näitlejad hüppavad laval ühest rollist teise, aga tegelased kannavad seejuures nende endi nimesid. Nii etenduse käigus kui ka väljaspool seda on peetud oluliseks mainida, et emadel on justkui eelsoodumus võtta loomingu pihta tehtavat kriitikat kordades isiklikumalt kui meestel (või lasteta naistel), sest nad ei suuda loomingut endast eraldada.

Ma ei taha sellega öelda, et kõnealuse lavastuse kritiseerimine on muudetud nii täiesti võimatuks, vaid juhin tähelepanu üksnes tõsiasjale, et see mõjutab kindlasti retseptsiooni.

Kui lavastaja oleks mees ja näitlejad kõik lasteta naised, siis mõjuks sama asi lavalt vaatajatele tõenäoliselt teisiti. Võib-olla nähtaks selles siis lausa irvitamist, aga nüüd annab asjaosaliste emadus neile justkui omamoodi indulgentsi, tükile teistsuguse tähenduse.

Mõtlesin, et mõni hüpoteetiline keskealine meeskriitik võiks öelda, et naised elavad seal lihtsalt välja enda frustratsiooni, aga reaalsuses kirjutas Sakala reporter Margus Haav hoopis, et “Emadepäev” on vaimukas ja südamlik uuslavastus, mis hiilgab teema suurepärase ning elulise läbitunnetusega.

Tõenäoliselt jäävadki arvustused nüüd üldiselt kiidulaulude tasemele, sest ülaltoodud põhjustel ei taha keegi öelda selle tüki kohta midagi kriitilist, kartes, et asjaosalised võivad seda liiga südamesse võtta.

Ja ega seal ei olegi eriti midagi kritiseerida. Omas võtmes on asi ju üsna hästi tehtud, mängitakse südamega jne. Mina olen lihtsalt võib-olla liiga tõsine inimene ega saa hästi aru, miks on kõik vaja keerata naljaks. Samas on nali teatavasti omamoodi kaitserefleks, järelikult on seda siis vaja. Vähemalt kellelegi.

Tegemist on sõnalavastusega, kus räägitakse palju, aga see ei mõju uinutavalt, sest lavalt kostuv on päris vali ja närviline. Mõni ütleks, et neurootiline. Korduvalt esineb ka laulmist, esitatakse näiteks “Shout” (eestikeelsete subtiitritega). Päris ürgkarje-teraapia praktiseerimiseni ei jõuta, kuid selles suunas liigutakse küll.

Tegelased on kohati stereotüüpsed (püüdlik lasteaiakasvataja, kes mõjub pealetükkivalt; väliselt igati edukas naine, kes on alkohoolik), aga eks stereotüübid olegi sageli elust võetud. Oleks siiski huvitav teada, mida arvavad sellest päris lasteaiakasvatajad, kes üritavad anda endast parima, või sellised naised, kes ei ole alkohoolikud, aga vastavad muus osas antud tegelaskujule.

Mida arvavad teised emad, vanaemad… emakriitikud, kriitikemad, emadest kriitikud, kriitikutest emad.

NB! Need vaatajad, kes ei talu kirsitubaka lõhna, ei tohiks istuda kõige ette. Mitmed vanemad inimesed hakkasid seal selle peale köhima.

“Sätendav pimedus” (Ugala)

Taago Tubina lavastatud Martin Alguse näidend “Sätendav pimedus” on reklaami kohaselt arktiline triller, aga täpsem oleks ehk öelda, et koomiline košmaar, kus esineb õudust, mis on pööratud naljaks, aga lõpeb tõsiselt. Või kas ikka lõpeb?

“Mis temast sai?”

“Jäi sinna ja külmus ära.”

Need lausungid kõlasid eile saalis minu seljataga, kui pimedus kustus ehk etendus läbi sai. Selgus, et nähtud tulevärk jättis mõned otsad publiku jaoks siiski lahtiseks, võimaldades asuda tööle fantaasial, et mõelda välja alternatiivne lõpp.

Mina usun, et kui nad vahepeal ära ei ole surnud, siis elavad veel tänapäevalgi. See tähendab, et sellele näidendile võib tulla ka järg. Vähemalt teoreetiliselt.

Lugu leiab aset aastal 1967, kui ilmus biitlite “Sgt. Pepper’s Lonely Hearts Club Band”, mis on Lennoni biograafi James Woodalli arvates võtmeks tolle aja noorte mõistmise juurde. Markku Koski kohaselt mõjutas seda kõige enam sürrealism.

“See ühendas muretult ja rohmakalt üksteisega sobimatuid ideid, ilminguid ja esemeid,” kirjutas Koski, “see väljendas tabavalt kapitalismi tava kraapida ühte hunnikusse kõik, mis päikese all, ja teha sellest “loomulikuna” näiva süsteemi osakesi.”

Lavastuse helikujundus sisaldab laule ka biitlite varasematelt albumitelt ja viirastumas võib näha isegi ansamblit ennast, kuid ühtegi nende fänni me selles loos ei kohta. Sellegi poolest sobib Koski kirjeldus iseloomustama ka nähtud tükki.

Kus tegevus täpselt toimub, seda ei ole otsesõnu öeldud, aga kõik viitab Gröönimaale. Igatahes leiab see aset ühes kõrvalises suusakuurortis, kuhu saabub kuningliku naftakompanii järelevalveinsener Kryssnar (näitleja Märt Avandi), et selgitada välja ühe oma kolleegi kadunuks jäämise põhjused. Kuurorti pansionaadis, kus ta peatub, hakkavad juhtuma kummalised asjad. Ja pansionaat ise jääb laviini tõttu lumevangi.

Kui see kõlas veidi nagu “Hukkunud Alpinisti hotell”, siis olete ilmselt õigel teel selles mõttes, et sarnaste teemadega seal mängitakse, kuid rõhk ongi seejuures just sõnal mängitakse. Kohata võib vihjeid ka mitmetele teistele tuntud teostele, näiteks “Ice Station Zebra”, aga kui üritada kasutada neid niidotstena, mis peaksid kuhugi välja viima, siis märkab peagi, et need vihjed on veidi eksitavad. Käib omamoodi mäng vaatajate ootuste ja ettekujutustega sellest, mis nende silme ees lahti hargneb.

Lava on kasutatud ära küllaltki hästi, aga vahepeal võib ajada veidi haigutama see, et seal läheb lihtsalt lugude jutustamiseks. Need lood on samas kohati üsna jõledad. See tähendab, et lastega ei tasu seda vaatama minna. Ja pole soovitatav ka nõrganärvilistele.

Kohaloleku teater

NOTAFE õhtuses kavas olid eile European Action Theater Ensemble (EAT) oma improviseeritud kokkumänguga ja Perrine en morceaux muusikalise etteastega. Mõlemad numbrid eeldasid kohapeal viibimist ega ole hästi sõnadega edasiantavad, aga see ei tähenda seda, et neist ei saaks juttu teha.

Sten Rudstrømi veebilehelt võib lugeda, et ta asutas EAT, sest tahtis saada kokku AT tehnika improviseerijate/õpetajatega, et praktiseerida ansamblitööd. Seega on ka täiesti loogiline, et tulemus nägi valdavalt välja nagu sünkroniseeritud improvisatsioon.

Mida ma selle all mõtlen?

Üks peotantsija rääkis mulle kunagi, et ta harjutas oma partneriga tantsimist kinniseotud silmadega. Mulle tundus see veidi uskumatu, sest ise hakkasin ju koperdama isegi jalge ette vahtides, aga idee oli selles, et nad õpiksid teineteist paremini tunnetama. EAT puhul on eesmärk ilmselt sama, aga selleni jõudmiseks tuleb silmad just lahti hoida, jälgida teiste tegevust, minna kaasa nende mänguga. Ja nii sünnibki sünkroniseeritud improvisatsioon.

Publikule paistis see meeldivat.

On väga hea, et etendustele on toodud nüüd ka inimesi, kes selliseid asju tavaliselt ei vaata, et nad järgnevatel aruteludel oma arvamuse välja ütleksid. EAT kohta märgiti näiteks, et nende esinemine meenutas veidi balletti. Üks kekaõps rääkis, et tema otsis mitte niivõrd lugu, vaid vaatas rohkem seda kuidas kasutatakse keha kui instrumenti. AT juures ongi vaatajatel võib-olla huvitavam jälgida tehnikat ennast, näitlejate kokkumängu.

Minu mõtted liikusid samas, nagu tavaliselt, automaatselt vastupidises suunas: mis juhtuks siis, kui püstitada eesmärk hoopis teistpidi? See tähendab seada sihiks mitte sünkroniseeritud improvisatsioon, vaid täielik ebakõla, kokkusobimatus. Kui laval oleks ikka neli tüüpi, aga nad ei suhtleks ega haakuks omavahel üldse, vaid improviseeriks korraga täiesti erinevatel lainetel. Kui oleks selline teadlik, sihilik kakofoonia…

Perrine Bailleux projekt Perrine en morceaux viis publiku eksperimentaalse, elektroonilise muusika radadele. Kui võrrelda minu kunagiste veidramate kompositsioonidega, siis oli see peaaegu mainstream (lugudel olid olemas selge struktuur, algus ja lõpp, arusaadavad sõnad ja meloodiad), tema enda määratluse kohaselt hardpop, aga muidu suhteliselt alternatiivne kraam, mis pärit märtsis ilmunud albumilt “Rien” (Lentonia Records).

Koidu seltsimaja värises alguses päris kõvasti ja inimestele olla isegi laest krohvi pähe sadanud, aga kontsert möödus siiski ohvriteta. Päris kõigile selline muusika küll ei istunud, aga paljud olid samas siiski vaimustuses.

Kui hiljem tema helipilvest lugusid uuesti üle kuulasin, siis tuletas albumi nimilugu, mis erineb oluliselt ülejäänutest, mulle meelde 15 aastat tagasi tehtud jalgratturite hümni “Tour de France” (alternatiivse nimega “Tour de Farce”) – kuna üritus on parajasti jälle käimas, siis muutsin loo nüüd vabalt kuulatavaks, aga soovitan loomulikult soetada kogu “Endgame”, mis seda sisaldab.

Ja kuulake kindlasti ka teisi Perrine en morceaux albumil “Rien” leiduvaid palu, need on paremad kui eimiski, võimaldades panna kildudest kokku kaunis tervikliku pildi.

Täna õhtul kell kaheksa on NOTAFE kavas Koidu seltsimajas itaallaste projekt Muta Imago. Samal ajal algab Pärimusmuusika Aidas aga Viljandi vanamuusika festivali esimene kontsert: ICHITARO trummi-show, kaastegevad Hele-Riin Uib ja Neeme Punder. See on kindlasti samuti väga hea.

Presidendikandidaadi ankeet

Mina küll sellele ametikohale kunagi kandideerima ei hakka, aga täitsin (lihtsalt niisama, nalja pärast) ära ERRi kultuuriportaali poolt presidendikandidaatidele saadetud ankeedi, millele on juba vastanud Marina Kaljurand ja Eiki Nestor.

Lemmik eesti film läbi aegade?

“Hukkunud Alpinisti hotell” on see, mida ma olen vaadanud ilmselt kõige rohkem. Vaatan seda alati, kui peale satun. Mõnikord ka niisama, kui meelde tuleb. Mulle meeldib selle juures kõik: lugu, tegelaskujud, näitlejad, võttepaik, lavastus, kaameratöö, muusika jne.

Viimase aja võimsaim filmielamus maailmakinost?

Värskematest filmidest jättis viimati sügavama mulje Terrence Malicki “Karikate rüütel”, mida sai nähtud juba aprillis. Pärast seda olen vaadanud uuematest filmidest ainult Anu Auna “Polaarpoissi”, aga usun, et ka vahepeal linastunute hulgas on neid, millest saaks võimsa elamuse (ma lihtsalt ei ole leidnud nende torrenteid).

Kirjandus – mis on lemmikžanr?

Selle peale tahaks vastata irooniliselt ühe hiljuti rongis juhuslikult kuuldud killuga: “Ma loen ainult ilukirjandust, mitte proosat!” (Või oli see vastupidi?) Aga kui peab valima tingimata ühe žanri, siis on selleks romaan selle sõna kõige laiemas tähenduses.

Viis raamatut, mida soovitaksite parimale sõbrale.

Ma üldiselt ei sea sõpru pingeritta, aga sellele inimesele, keda oleksin viimati nimetanud oma parimaks sõbraks, soovitasin kunagi selliseid raamatuid nagu Alain-Fournier “Suur Meaulnes” ja Francis Scott Fitzgeraldi “Suur Gatsby”, John Steinbecki “Tortilla Flati agul” ja Jack Kerouaci “Teel”. Täna lisaksin neile Herman Sergo “Kauge tule kuma”, aga see on meievaheline asi, mis ei pruugi olla nii hästi mõistetav teistele.

Millist kunstinäitust viimati väisasite?

Käisin üleeile neljal näitusel, neist viimased kaks Kondase Keskuses: Raul Rajangu maalid ja soomlaste joonistused, kusjuures ühest seal lehitsetud raamatust jäid meelde ka Maaria Märkälä maalid.

Kes on lemmikkunstnik?

Jälle see lemmikute valimine! Kui tõesti kuidagi teisiti ei saa, siis hetkel on selleks Claude Monet maaliga “Femme à l’ombrelle tournée vers la gauche”, aga poole tunni pärast võib-olla juba keegi teine.

Millistel muusikafestivalidel või -üritustel teid kohata võiks?

Täna võib mind kohata Mooste pärimuspäeval, rahvusvahelisel pärimuspeol Baltica. Juuliks on kalendrisse märgitud Viljandi vanamuusika festival, Tallinna merepäevade raames toimuv suur merelaulude galakontsert ja Viljandi pärimusmuusika festival; seejärel augustis Kosel toimuv maheda muusika festival jne.

Kas olete kunagi ühe artisti fänn olnud? Kui jah, siis kelle ja miks?

Kõige rohkem olen olnud Depeche Mode‘i fänn. Nende parim album on minu meelest “A Broke Frame”. Nad ise seda küll kõrgelt ei hinda, aga mulle on see esteetiliselt ja emotsionaalselt väga lähedane. Samas on nende kõrvale mahtunud alati loomulikult ka teisi.

Milline eesti teater on teie puhul kindla peale minek?

Viljandis ei ole selles osas suurt valikut (mitte et Ugalal midagi viga oleks) ja mujal käisin ma viimati teatris teatrit vaatamas mingi 100 aastat tagasi, aga minu jaoks on alati kindla peale minek kooliteater, kus võib näha loomulikke talente, keda ei ole veel valmis näitlejateks vormitud ehk nö. ära rikutud, kelle jaoks näitlemine on veel alles mäng, pidev otsing, mitte töö, kätteõpitud võtete rakendamine.

Milline etendus ja millega jättis teile viimati tugeva elamuse?

Viimane tugev elamus oli tantsulavastus “Läige”, mõjus päris üllatavalt. Pärast seda ei ole ma teatris käinud.

Milline on presidendi roll eesti kultuuris? Mida sooviksite teha eesti kultuuri heaks?

Olulisem küsimus on see, milline on üldisemalt kultuuri roll meie presidendis. Oleks hea, kui presidendiks saaks inimene, keda võib nimetada kultuurseks.

Parim, mida tulevane president saab teha eesti kultuuri heaks, on mitte sekkuda selle toimimisse ja arengusse, vabastada kultuur presidendi eestkoste alt ning keskenduda nn. sõnauste korraldamise asemel paremini oma esindusfunktsioonide ja tasakaalustava poliitilise rolli täitmisele. Nii astuksime jälle väikese sammu tänapäevase, euroopalikuma riigikorralduse poole.