Kene Vernik “Hea une teejuht”

Enne seda, kui lavale ilmus Kene Vernik, oli unetuse ravimine mulle tuntud ainult filmist “Mehed ei nuta” (1968). Huvitaval kombel meenutab ta veidi ühte noort arsti, keda seal kehastas Helle Juksar (omal ajal kuulus mannekeen, kellele see jäigi paraku ainsaks filmirolliks). Ei tea, kas see film võis teda oma elukutse valikul kuidagi inspireerida?

Okei, see selleks. Vernik jäi tegelikult silma juba kümne aasta eest telesaatest “Eesti otsib superstaari”, kus oli minu mäletamist mööda isegi veidi juttu sellest, et ta käis ülikooli kõrvalt tööl unekeskuses. Pärast seda olen igatahes juhtunud korduvalt lugema ka tema temaatilisi artikleid ning temaga tehtud intervjuusid (näiteks Telegramist). Ühtegi teist unetehnoloogi ma ei teagi. Seega on ta minu jaoks selles vallas täielik autoriteet. (Kui mitte arvestada Sigmund Freudi, kelle lähtepunkt ja vaatenurk on siiski hoopis teine).

“Hea une teejuht” on, nagu ütleb alapealkiri, praktiline käsiraamat unetusest jagusaamiseks. Vernik toetub teadusuuringutele, kuid see ei tähenda, et tekst oleks tavalugejale liiga keeruline. Kohati toob ta küll sisse selliseid erialatermineid, mida ma ausalt öeldes täna enam ei mäletagi, aga need ei mõju häirivalt. Raamat on hästi liigendatud. Sellest leiab nii teooriat, praktilisi näpunäiteid, kirjeldusi patsientide juhtumitest kui ka autori isiklikest kogemustest. Ainuke kriitiline märkus puudutab seda, et vahepeal kasutatud roosa kiri roosal taustal ei ole just kõige kergemini loetav. Õnneks esineb seda suhteliselt vähe.

Avaldatud on ka lugejatele mõeldud kahekuine eneseabikava, mida ma ei ole järginud, sest mul lihtsalt ei ole aega selles toodud ülesannete täitmiseks (mõttepäevikud, töölehed jne.). Isegi raamatust blogipostituse kirjutamiseni jõudsin alles nüüd, kuigi see sai ostetud juba oktoobris, kui see ilmus, ja lugemisest on samuti möödas juba… veidi aega.

Kokkuvõttes jäi mulje, et minu olukord ei ole selles osas (pean silmas unetust) praegu kõige hullem, kuid probleemiga tuleks siiski tegeleda, et see ei süveneks. Näiteks võiks vältida õhtuti arvuti kasutamist ja hakata regulaarselt trenni tegema. Nojah, võiks, aga… eee, võib-olla see kunagi tõesti õnnestub. Vähemalt mõelda selle peale ju võib. Peaasi, et suund on õige.

Lõpetuseks peatun siin veidi ühel teemal, millest selles raamatus võinuks ehk rohkem juttu olla.

Kohe üsna alguses toob Vernik välja, et “on teada, et inimesed magasid varasematel aegadel polüfaasiliselt ehk siis tehti kaks või rohkem pikemat uneaega ning niinimetatud ühte ööund hakati magama siis, kui 19. sajandil toimus suur tööstusrevolutsioon, kus töötunnid muutusid ääretult oluliseks, nii et vajalik uni suruti tihedalt öösse ja selle arvelt hakati näpistama töötundide kasuks.”

Olen kuulnud, et osadel minu esivanematel (talurahvas, mitte töölised) oli kombeks terve perega öösiti üles tõusta, kõhud täis süüa ja uuesti magama minna, et hommikul kohe tööga pihta hakata. Vernik sellist tegevust ilmselt heaks ei kiidaks. Vähemalt lk 122 märgib ta vanemaealiste unehügieenist kirjutades, et selline öine ärkamine, mis tükeldab ööund, tekitab uinumisraskusi. Samas… kui üks ööuni on tegelikult alles nii hiljutine nähtus, kas ei või inimese organismile sobida siis paremini hoopis mingi varasem, polüfaasiline rütm? Mitte sellisel kujul, nagu seda tänapäeval vahest propageeritakse (a la magad 8×20 minutit ööpäevas), vaid midagi sarnast sellele, nagu see võis olla siin vanasti, kui öist und katkestas lihtsalt pikem paus, mille kestel oldi ärkvel, söödi ja tehti muid toiminguid.

Mina selle küsimuse vastust ei tea, aga oleks huvitav teada.

Otto Liiv “Ajaloouurimise allikail”

Otto Liiv (1905-1942) kuulus professionaalsete eesti ajaloolaste esimesse põlvkonda – teerajajate hulka. Kui ta 1942. aasta detsembris vähki suri, teatas Postimees, et lahkunud on “eesti noorema põlve silmapaistvamaid ja teeneterikkamaid arhivaare ja ajaloolasi,” üks “silmapaistvamaid kujusid” meie ajaloolaste ja arhivaaride peres.

Tema elu jäi küll üsna lühikeseks, aga selle jooksul jõudis Liiv teha päris palju. Juba 1929. aastal asus ta juhtima Riigi Keskarhiivi tööd. 1937. aastast oli ta ühtlasi väljaande Ajalooline Ajakiri peatoimetaja.

Eesti mõtteloo sarjas avaldatud kogumik Liivi tekstidest algab tema elulooga, mille on pannud paberile Peep Pillak. Lühem versioon Liivi eluloost ilmus sama autori sulest Liivi 100. sünniaastapäeva puhul ajakirjas Tuna (veebis vabalt saadaval). Nagu selles kirjutatakse, jõudis ta avaldada oma väheste eluaastate jooksul hämmastavalt suurel hulgal algallikatel põhinevaid uurimusi. Käesolev kogumik kõiki neid loomulikult ei sisalda, vaid koondab Liivi lühemaid tekste, sealhulgas tavalisi perioodikas avaldatud artikleid alates koduloolistest ülevaadetest (Liiv oli pärit Narvast, seega puudutavad need peamiselt ajaloolist Virumaad) ja lõpetades reisikirjade, juubelijuttude (Heinrich Prants, Arno Rafael Cederberg, Hendrik Sepp) ja järelehüüetega (Liivi eakaaslased Nigulas Käbin ja Nigolas Loone surid juba enne teda).

Samas leidub ka rida akadeemilisemaid töid. Neis on käsitletud enamasti Rootsi aega. Kõige huvitavam ja üllatavam oli minu jaoks “Maakaubandusest ja ülesostust Eestis Rootsi aja lõpul”, mis ilmus algselt väljaandes Ajalooline Ajakiri (vastava numbri saab selle lingi tagant). Seda lugedes tekkis vahepeal lausa küsimus, kas allikatest saab ikka tõesti kõike seda välja lugeda, mis seal kirjas on, aga no küllap siis saab.

Kõigi raamatus esinevate järelduste ja hinnangutega aga muidugi nõustuma ei pea. Näiteks artiklis “Märkmeid Johann Christoph Petri üle” sisaldub selline koht (juttu on Eestimaast 18. sajandi lõpus): “Üldiselt olevat vaimulikud puudulikult ette valmistatud ja kultuursete harrastuste suhtes sageli väga loiud. Näitena toob ta seekord kellegi vaimuliku raamatukogu, mis koosnenud kolmest raamatust: Piiblist, katekismusest ning igavesti loetavast ingliskeelsest romaanist “Tristram Shandy”. Kirikuõpetajate kohta arvab Petri ka teistes raamatutes palju kibedat.” (lk 188-189)

Liiv refereerib seal lihtsalt Petri hinnangut. Kui ei oleks nimetatud konkreetset romaani, võinuks sellega võib-olla isegi nõustuda, aga nüüd… “Tristram Shandy” ei ole ju mingi suvaline romaan. Pigem on üllatav, et siin tegutses toona mõni kirikuõpetaja, kes midagi sellist luges. Selleks pidi ta oskama väga hästi inglise keelt (eesti keelde ei ole suudetud seda tänini tõlkida, kuigi Hieronymuse abil selleni ehk lõpuks jõutakse), kuid olema kindlasti ka terava huumorimeele ja väga avatud mõtlemisega, et üldse selle teose lugemiseni jõuda.

Lühidalt: mulle jääb sellest kirikuõpetajast tema raamatukogu põhjal hoopis teistsugune mulje sellest, mida sisendavad lugejatele Petri ja Liiv. Tõenäoliselt oli ta üsna suure lugemusega, sest “Tristram Shandy” hindamine eeldab selles osas siiski mõningast kogemust. Arvatavasti oli ta komplekteerinud oma isikliku raamatukogu lihtsalt nii, et selles ei oleks midagi üleliigset – olid vaid töö jaoks vajalikud baastekstid ja ammendamatu inspiratsiooniallikas Laurence Sterne’i surematu meistritöö kujul. Huvitav oleks kuulda või lugeda neid jutlusi, mida see kirikuõpetaja omal ajal pidas.

Nii et ajalugu, nagu öeldakse, on tõlgendamise küsimus.