Kitarrifestivali 2. päev

Eilse õhtu sisustas Viljandi Kitarrifestivalil mandoliiniansambli kontsert, mis oli pühendatud Paul Simoni 75. sünnipäevale, mis on täna. Neljast mandoliinist (Ants Õnnis, Arvo Aun, Henno Soode, Joosep Sang), bassist (Ara Yaralyan, temal oli sünnipäev eile) ning löökpillidest (Aleksandra Kremenetski) koosnev omapärane kooslus oli seadnud selle kava kokku just eilseks õhtuks.

Nii laval kui ka publiku hulgas võis näha nooremate kõrval ka päris hallipäiseid inimesi, kelle seas leidus vist ka Simoni enda eakaaslasi. Muu hulgas kõlas taas “Bridge Over Troubled Water”, mida sai juba teisipäeval kuulatud Paul Neitsovi esituses.

Oleks päris huvitav, kui festivalil olekski mõni selline kõiki päevi läbiv lugu, millest esitajad oma versioone ette kannavad. Vähemalt need Neitsovi ning selle eilse mandoliiniansambli omad olid küll omavahel võrreldes peaaegu äratundmatuseni erinevad, kuigi lähtusid selgelt samast algest.

Mulle endale jättis eile tegelikult kõige sügavama mulje “The Sound of Silence”, kus ei mängitud üldse mandoliine. Põhjus nähtavasti selles, et seal oli rõhuasetus vibrafonil, mille hääl mulle lihtsalt meeldib.

Üldiselt näib, et mandoliinimäng on Eestis jälle vaikselt hoogu kogumas. Mitte küll väga laias ulatuses, aga erinevaid kollektiive leidub ja Sakus korraldatakse koguni mandoliinifestivali – tänavu juba kolmandat aastat.

Kitarrifestivali 1. päev

Eile algas üheksas Viljandi Kitarrifestival, mille raames toimuvad kontserdid on kavas sel nädalal läbi käia, sest järgmisel ei ole see enam võimalik, et neist siin ja seal ka veidi kirjutada.

Jalmar Vabarna Viljandi kitarrifestivalil #jalmarvabarna #viljandikitarrifestival #kohvikfellin #eesti #viljandi

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Otsa tegid lahti Jalmar Vabarna ja Paul Neitsov, kelle esinemistest kohvikus Fellin tuleb homme lühidalt juttu kultuur.info blogis.

Paul Neitsov Viljandi kitarrifestivalil #paulneitsov #viljandikitarrifestival #kohvikfellin #eesti #viljandi

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Lisan seal homme ilmuvale postitusele siin nüüd veel vaid nii palju, et novembri alguses  toimuval väikesel tuuril esitab Neitsov kindlasti ka oma versioon Metallica loost “Nothing Else Matters”, mida võib näha-kuulda allpool.

Kitarrifestival jätkub täna Paul Simoni 75. sünnipäevale pühendatud kontserdiga Pärimusmuusika Aidas, kus astub üles üks eestimaine mandoliiniansambel, mille koosseisu kuuluvad lisaks neljale mandoliinile ka bass ja löökpillid.

Simoni sünnipäev on tegelikult homme. Minu enda suurim lemmik tema osalusel valminud paladest on vist “Scarborough Fair/Canticle”, aga eks häid ole nende hulgas ju palju… saab siis kuulda, kuidas need nüüd kõlavad.

Psychic Twin “Strange Diary”

Erin Fein võttis esinejanime Psychic Twin selgeltnägijatest kaksikõdede järgi. Tema läinud nädalal ilmunud esimene sooloalbum “Strange Diary” ei sisalda sarnaseid ettekuulutusi, millega nemad tuntuks said, kuid liigub just sellisel unenäolisel maastikul, mille kirjeldamiseks sobib kõige paremini sõna “psychic” oma erinevates tähendustes.

Erin on öelnud, et need laulud (kauamängival on üheksa lugu, kestus kokku 37:38) on sajaprotsendiliselt tema viimase nelja aasta päevik, kuid seda võib mõista ka nii, et Psychic Twin on tema kujuteldav kaksikõde, kehastus spirituaalses sfääris.

See ei kõla nagu mingi tavaline debüütalbum, ei ole millegi poolest rabe, vaid mõjub täiesti perfektselt, justkui oleks selle taga pikem teekond. Ja see ongi nii.

Varem iluuisutamisega tegelenud Erin ühines sajandivahetusel, kui õppis Illinoisi Ülikoolis sotsioloogiat ja politoloogiat, oma vanemate vendade loodud bändiga Absinthe Blind, millele järgnesid The Orphans ja sellest saanud Headlights. Juba siis tugines ta laule kirjutades sellele, mida parajasti ise läbi elas. Kui Headlights hingusele läks, siis sündis Psychic Twin. See juhtus 2011. aasta lõpus.

Samal ajal hakkas lagunema Erini abielu ning “Strange Diary” sisaldabki laule, mis on kirjutatud enne lahutust, selle ajal ja pärast. Samuti tähistab see kummaline päevik liikumist ühest kohast teise geograafilises mõttes, ümberasumist Illinoisi osariigis asuvast väikesest Urbana linnast, kust Erin on pärit, Brooklyni, New Yorki, kuhu ta pärast lahutust elama asus.

Nendesse lauludesse valas ta siis tunded, mis teda neid protsesse läbides tabasid. Tulemus kõlab nii nagu oleks ta algusest peale olnud tõeline gothamist, aga eks seda saa igaüks ise kuulata.

Mõjutajatena on Erin nimetanud nüüd selliseid artiste nagu Cocteau Twins, Siousxie ja Annie Lennox, varem on käinud jutust läbi ka Björk, The Breeders, Tears for Fears, Madonna, Cindy Lauper ja My Bloody Valentine.

Tänapäeva tegijatest tooksin neile lisaks välja aga Kanada bändi Metric – minu meelest on neil veidi sarnane tunnetus, nende muusika on pärit justkui samast maailmast, mida esindab Psychic Twin (nüüd on selle projektiga ühinenud ka trummar Rosana Caban).

Maneo “Kodu kaugel”

Viljandist pärit vokaalansambel Maneo alustab reedel oma debüütalbumi “Kodu kaugel” (12 laulu, kestus kokku 49:22) esitluskontsertide sarja, mis viib nad Tartu, Rõuge, Otepää, Tallinna. Viljandis esinetakse 25. septembril Jaani kirikus.

Kauamängiva avalooks on uus seade vanast koraalist “Mu süda ärka üles” ja nende laulud ongi üldiselt sellised, mis kõlavad kõige paremini kirikutes, aga samas ei ole tegemist üksnes vaimuliku muusikaga.

Näiteks labajalavalss “Aamer August”, järjekorras teine, ju selle alla ei liigitu, kuigi on leidnud tõlgendamist nii paljude erinevate kollektiivide poolt (siin võrdluseks veebist leitavad versioonid, millega on saanud maha Virre, Viljandi Guitar Trio, Gjangsta ja Virumaa Noorteorkester), et on samuti juba nagu peaaegu religioosne pala kusagilt pärimuslaste hitikogust, kuhu on koondatud tuntuimad rahvaviisid, mis ikka ja jälle uusi vorme saavad. Maneo a cappella versioon on kindlasti üks omapärasemaid, huvitav oleks näha kuidas selle saatel tantsitakse.

Kolmandana kõlab Billy Joeli “And So It Goes” pühalik kaver, aga see album ei sisalda ainult tõlgendusi vanadest kirikulauludest, rahvaviisidest ja sellistest uuema aja menulugudest, vaid hõlmab ka päris algupärast omaloomingut, nagu “Ad fontes”, “Sa tuled” ja “Pühitsus” (neist viimane Doris Kareva sõnadele).

Albumi nimilugu “Kodu kaugel” on eesti rahvaviis. Maneo esitab seda samas Aarne Vahuri seades, mida võib kuulda teedrajava kultusansambli Collage kuulsal albumil “Käokiri” (1978). Ilmselt on just selle valimine kauamängiva nimeks ka omamoodi kummardus nendele kaugetele eeskujudele, sest sisuliselt sobinuks kogu sellest komplektist nimilooks sama hästi pea iga teine pala.

Eestis laiemalt kõige tuntum laul sellel albumil on kahtlemata “Sind surmani”, üks Alo Mattiiseni viiest isamaalisest laulust, mis laulva revolutsiooni ajal massidesse läksid. Kui laulupidudel kõlab see jätkuvalt suurte rahvahulkade suust, mõjudes tõelise rahvushümnina, siis Maneo kammerlikumas esituses omandab sama lugu intiimsema varjundi, pugedes hinge veidi teise nurga alt.

Kuna nende repertuaar on laiem kõnealusel kauamängival leiduvast valikust, siis võib arvata, et kontsertidel ei piirduta nüüd viimasega. Vähemalt lubab seda loota tõsiasi, et eile Terevisioonis kõlanud “Kolmekuningapäev” plaadile ei mahtunud.

Kui olin albumi läbi kuulanud ja mõtlesin, milline neist lauludest jättis mulle kõige sügavama mulje, siis oli selleks 19. sajandist pärit koraal “Sina üksi jõuad päästa”, kõige lihtsam ja lühem sellel olev pala, mis eristus võib-olla just seetõttu kõige selgemalt ülejäänutest, omades samas aga muidugi väga sügavat sõnumit. Kirikus kõlab see kindlasti veel võimsamalt.

Automatiseeritud looming

Juba iidsetest aegadest on inimesed unistanud masinatest, mis nende eest asju ära teeks. Tänapäeval ongi jõutud selleni, et igaüks saab lasta masinatel kirjutada tekste, teha tekstidest pilte ja piltidest helisid.

Sloveenia matemaatik ja arvutiteadlane Andrej Bauer valmistas juba aastaid tagasi programmikese, mille abil saab muuta sõnu piltideks. See tähendab, et kõigepealt tuleb mõelda välja pildi nimi, seejärel tuletab programm sellest pildi.

religioon

Nii võib luua pildi universumist või Jehoovast (sedasi tuleb välja, et kristlaste jumal on erinevate värvide sulam).

viljandi

Oma kodulinnast, endast või ükskõik millest.

poliitikud

Tõsi küll, mõnikord kipub tulemus olema väga monotoonne.

Aga soovitan seda sellegi poolest proovida, nagu ka programmi Coagula, mille autoriks on Rootsi programmeerija Rasmus Ekman.

Coagula muudab pilte heliks, näiteks minu mehaanilisest portreest tegi see juuresoleva kahina.

Ja kui ei tule ühtegi mõtet selle kohta mis piltidele nimeks panna, siis saab ju kasutada mõne tekstiautomaadi abi või lihtsalt vaadata kuidas paistaks Lorem Ipsum.

Põhimõtteliselt on seega võimalik lasta teha kogu loometöö sellistel väikestel programmidel (kõigepealt tekst, siis tekstist pilt ja pildist heli). Ise tuleks üksnes hinnata, kas tulemus kuhugi ka kõlbab.

Linnulaulud lastele

linnulauludPõltsamaa lasteaed MARI andis sel aastal välja CD ja lauliku “Linnulaulud”. Plaadil leidub 12 uut lastelaulu, esitajateks lasteaia MARI, Põltsamaa Ühisgümnaasiumi ja Põltsamaa Kultuurikeskuse laululapsed. Laulude ette, taha, vahele ja kohati ka sisse kõlab päris linnukeste laul.

Kava juhatab sisse lindude kevadkontsert hommikul metsas, punkti panevad luiged mererannas, lisaks esinevad sinikael-pardid, kuldnokapojad, hallvares, koduvarblane, suitsupääsuke, kodukaku paar, rähnid, harakad, rasvatihane, leevike, sookured ning kuulda võib ka kühmnokk-luige tiivavihinat. Loodushääled pärinevad Veljo Runneli kollektsioonist, välja arvatud kodukakkude huiked, mis on lindistatud Fred Jüssi poolt.

Laulud räägivad juba nimetatud lindudest, lisaks veel käost ja lõokesest (kägu on metsa sees, lõokene lõõritab), kes samas ka ise sõna saavad, kuid eraldi numbriga üles ei astu. Ülejäänutest eristub kõige selgemini “Emme linnupoju”, mille autor Tuuli Jukk, lasteaia MARI muusikaõpetaja, oligi plaadi väljaandmise algataja ning korraldaja – see on ainuke laul, kus ei ole viidatud ühelegi konkreetsele linnuliigile.

Esindatud on veel seitse autorit, neist Riine Pajusaar nelja ning Piret Laikre ja Marek Sadam kahekesi koos kolme lauluga. Kokkuvõtet plaadil leiduvast saab kuulda ülalpool või selle lingi taga.

Enamik laule on esitatud linnuvaatleja positsioonilt lähtudes, vaid mõned (Pajusaare “Pääsuke” ja “Parve kogunemise laul”) lindude vaatepunktist. Samas esineb ka lindudega diskussiooni astumist, inimeste võrdlemist lindudega, lindude jäljendamist ja sõnaseadeid, mille puhul linnud sarnanevad inimestele. Kokkuvõttes teenib üllitis inimeste loodusele lähendamise eesmärki.

metsahelidIlmselt samal otstarbel valmis 2009. aastal ilmunud Kätlin Vainola “Metsaelu aabits”, millega oli kaasas CD Fred Jüssi lindistatud metsahäältega. Sellel plaadil esinevad lindudest musträhn, kakud, metsvint, kägu, põldlõokesed, väike lehelind, vainurästad, sookured ja ronk. Füüsilisel kujul on raamat läbi müüdud, kuid elektroonilises formaadis saadaval (koos helidega).

Kuid suurema osa sellest helikandjast võtavad enda alla siiski mitte linnuhääled, vaid mitmesugused muud metsas kostuvad helid, alates vee solinast ja lõpetades sammudega krudiseval lumel. Lapsevanemad peavad teadma, et sellel plaadil leidub täiesti tsenseerimata kujul ka selliseid salvestusi nagu erutatud siili mügin, halljänese ja valgejänese tüli ning põtrade pulmapidu.

Põhjalikuma ülevaate lindude häälitsustest võib saada raamatust “Linnulaul. Meie 150 linnuliiki ja nende häälitsused” (tekst: Jan Pedersen, heli: Lars Svensson), mis ilmus eesti keelde tõlgituna 2012. aastal. Selle osaks olev helimängija sisaldab 177 näidet. Need on küll enamasti väga lühikesed (5-6 sekundit), aga samas on selles raamatus kõigist neist lindudest ka pildid ning kirjeldused nii nende häälitsustest kui ka neist endist.

“Minu Läti” ainetel

contraKuna Contra “Minu Läti. Anekdoot tõelisest eestlasest”, mille esitlus toimus folgi ajal Viljandis, pakub lugejatele kohati häid võimalusi võrrelda enda kogemusi autori omadega, siis räägib järgnev jutt vaid osaliselt sellest raamatust, sisaldades rohkem hoopis minu mälestusi.

Contra kirjutab, et temani jõudis kõigepealt Läti televisioon, kust hakkas vaatama kümneaastaselt spordiülekandeid, aga ka multikaid ning muusikasaateid. Minuni jõudis seevastu Läti raadio, mida veidi vanemalt vahel kuulama hakkasin, aga meelde jäi sellest ajast ainult 100. Debija “Kâ brînums”, mida siis palju mängiti.

Praegu vaatasin, et ka nende esimene singel “Vēlreiz” tuleb tegelt päris tuttav ette (ülikõva koreograafia, laulja mõningad liigutused meenutavad isegi mind ennast varases nooruses:), kuigi videosid ei olnud seni näinud kummagi puhul.

Juba enne seda oli loonud Läti suhtes aga positiivse emotsionaalse eelhoiaku Vennaskonna “Riia mu arm”, millele lisandusid teadmised ühisest ajaloost, mille vastu oli tärganud eriline huvi selle tõttu, et Vabadussõjas langes üks sugulane, kelle hauakivi Helme surnuaias näinud olin, Smiltene all.

Ja varasemas lapsepõlves jätsid sügava jälje ka Kārlis Skalbe muinasjutud, mis tundusid väga õudsed (need olid tegelikult kirjutatud täiskasvanutele).

Contra esimene reis Lätimaale oli 14-aastaselt terve perega.

Esimene Lätis käik, mida ma ise mäletan, oli ikka juba pärast passi saamist, kui käisin Valgast korraks üle piiri Valkas jäätist ostmas (tuleb välja, et see oligi mu esimene välisreis – ikkagi ju piiriületus). Viisat ei olnud selleks vaja, aga piiripunkt tuli läbida ja dokument ette näidata. Toona ei olnud Läti jäätis Eestis müügil veel nii laialdaselt nagu tänapäeval.

Mingit Läti ja Soome vastandamist, millest Contra kirjutab, minu puhul ei olnud, aga Lätis hääletamine, konduktoriga kohtumine ja Riias kilomeetrite kaupa kõmpimine tulid tuttavad ette.

Läti spordielust ei teadnud ma enne selle raamatu lugemist midagi, sest sport mind üldiselt ei huvita. Korra olen küll käinud Staicele jalgpallikeskuses, aga see oli lihtsalt väike kõrvalepõige, tutvumine kohaliku vaatamisväärsusega, mida lätlased näidata tahtsid, pikalt me seal ei peatunud.

Contra kirjutab spordist suht palju, muusikast vilksamisi (mõnest Läti eurolaulust, mainib Brainstormi), filmidest ja kunstist peaaegu üldse mitte. Kõvasti on muidugi juttu luulest ja sellega seonduvast; keelest, selle õppimisest ja tõlkimisest; õllest ja niisama seiklustest; veidi ka liivi asjast. Tema põhikohad Lätis on Valmiera ja Ventspils. Riia kohta oleks vaja Minu-sarjas ilmselt eraldi raamatut.

Brenguļi käib Contra jutust läbi seoses sealse õlletehasega, aga minule seostub see paik eelkõige ühe ammuse kalalkäigu (pärast seda ei olegi ma kordagi kalal käinud) ja sellega, et magasin seal hommikul Riia rongi oodates mõned tunnid raudteejaama ees pingil. Sealt läks siis peale ka üks kohalik talumees, suure alumiiniumist piimanõuga, mida ma tõsta aitasin. Sõitis Valmierasse.

Muu teksti sisse on pikitud mõnikümmend luuletust, mille juurde on pandud kirja nende saamislood. See teeb sellest nüüd sisuliselt teise Contra luulekogu, mille ma läbi olen lugenud. Esimene oli “Üüratu üürlane” (1996), tema üldse teine kogu, mille ostsin 20 aastat tagasi Viljandi raamatupoest.

Eile sai vaadatud uuesti “Elpojiet dziļi” (1967), kuulus Läti film, mis pääses kinodesse ligi 20 aastat pärast valmimist. See räägib raskustest, mis võisid saada laulukirjutajatele osaks nõukogude ajal. Peategelast kehastab Uldis Pūcītis, kes on Eesti vaatajatele ilmselt rohkem tuntud filmist “Hukkunud Alpinisti hotell” (1979). Filmi järgi on saanud nime tänapäeval Riias tegutsev klubi Četri Balti Krekli, kus mängitakse ainult läti muusikat. Minu Läti…