Kuna Contra “Minu Läti. Anekdoot tõelisest eestlasest”, mille esitlus toimus folgi ajal Viljandis, pakub lugejatele kohati häid võimalusi võrrelda enda kogemusi autori omadega, siis räägib järgnev jutt vaid osaliselt sellest raamatust, sisaldades rohkem hoopis minu mälestusi.
Contra kirjutab, et temani jõudis kõigepealt Läti televisioon, kust hakkas vaatama kümneaastaselt spordiülekandeid, aga ka multikaid ning muusikasaateid. Minuni jõudis seevastu Läti raadio, mida veidi vanemalt vahel kuulama hakkasin, aga meelde jäi sellest ajast ainult 100. Debija “Kâ brînums”, mida siis palju mängiti.
Praegu vaatasin, et ka nende esimene singel “Vēlreiz” tuleb tegelt päris tuttav ette (ülikõva koreograafia, laulja mõningad liigutused meenutavad isegi mind ennast varases nooruses:), kuigi videosid ei olnud seni näinud kummagi puhul.
Juba enne seda oli loonud Läti suhtes aga positiivse emotsionaalse eelhoiaku Vennaskonna “Riia mu arm”, millele lisandusid teadmised ühisest ajaloost, mille vastu oli tärganud eriline huvi selle tõttu, et Vabadussõjas langes üks sugulane, kelle hauakivi Helme surnuaias näinud olin, Smiltene all.
Ja varasemas lapsepõlves jätsid sügava jälje ka Kārlis Skalbe muinasjutud, mis tundusid väga õudsed (need olid tegelikult kirjutatud täiskasvanutele).
Contra esimene reis Lätimaale oli 14-aastaselt terve perega.
Esimene Lätis käik, mida ma ise mäletan, oli ikka juba pärast passi saamist, kui käisin Valgast korraks üle piiri Valkas jäätist ostmas (tuleb välja, et see oligi mu esimene välisreis – ikkagi ju piiriületus). Viisat ei olnud selleks vaja, aga piiripunkt tuli läbida ja dokument ette näidata. Toona ei olnud Läti jäätis Eestis müügil veel nii laialdaselt nagu tänapäeval.
Mingit Läti ja Soome vastandamist, millest Contra kirjutab, minu puhul ei olnud, aga Lätis hääletamine, konduktoriga kohtumine ja Riias kilomeetrite kaupa kõmpimine tulid tuttavad ette.
Läti spordielust ei teadnud ma enne selle raamatu lugemist midagi, sest sport mind üldiselt ei huvita. Korra olen küll käinud Staicele jalgpallikeskuses, aga see oli lihtsalt väike kõrvalepõige, tutvumine kohaliku vaatamisväärsusega, mida lätlased näidata tahtsid, pikalt me seal ei peatunud.
Contra kirjutab spordist suht palju, muusikast vilksamisi (mõnest Läti eurolaulust, mainib Brainstormi), filmidest ja kunstist peaaegu üldse mitte. Kõvasti on muidugi juttu luulest ja sellega seonduvast; keelest, selle õppimisest ja tõlkimisest; õllest ja niisama seiklustest; veidi ka liivi asjast. Tema põhikohad Lätis on Valmiera ja Ventspils. Riia kohta oleks vaja Minu-sarjas ilmselt eraldi raamatut.
Brenguļi käib Contra jutust läbi seoses sealse õlletehasega, aga minule seostub see paik eelkõige ühe ammuse kalalkäigu (pärast seda ei olegi ma kordagi kalal käinud) ja sellega, et magasin seal hommikul Riia rongi oodates mõned tunnid raudteejaama ees pingil. Sealt läks siis peale ka üks kohalik talumees, suure alumiiniumist piimanõuga, mida ma tõsta aitasin. Sõitis Valmierasse.
Muu teksti sisse on pikitud mõnikümmend luuletust, mille juurde on pandud kirja nende saamislood. See teeb sellest nüüd sisuliselt teise Contra luulekogu, mille ma läbi olen lugenud. Esimene oli “Üüratu üürlane” (1996), tema üldse teine kogu, mille ostsin 20 aastat tagasi Viljandi raamatupoest.
Eile sai vaadatud uuesti “Elpojiet dziļi” (1967), kuulus Läti film, mis pääses kinodesse ligi 20 aastat pärast valmimist. See räägib raskustest, mis võisid saada laulukirjutajatele osaks nõukogude ajal. Peategelast kehastab Uldis Pūcītis, kes on Eesti vaatajatele ilmselt rohkem tuntud filmist “Hukkunud Alpinisti hotell” (1979). Filmi järgi on saanud nime tänapäeval Riias tegutsev klubi Četri Balti Krekli, kus mängitakse ainult läti muusikat. Minu Läti…
