Teistsugusesse maailma

Lepaseree "Väräjän"Lepaseree esikalbum käes ja kuulatud. Tuleb välja, et tegin endale Hooandja kaudu kena jõulukingituse.

Plaadikaanel kaelkirjak seirab tõusvat tähte ja jänesed ootavad ilmselt seda, et saaks kah lendama minna ehk muutuda tähtedeks. Plaadil kuraditosin nähtavasti äärmiselt hoolikalt valitud rahvalaulu omapärastes seadetes (lisaks boonusena veidi kääksutamist).

Nimiloo kohta ümbrisel kirjutet: “Väravamäng, kus mängijad soovivad minna läbi värava. Nad ei saa aga minna enne, kui on katkise värava jälle terveks teinud – siidiniidi, kullase ja punase paelaga. Teisel pool väravat avaneb teistsugune maailm.”

Kogu see plaat ise on nagu üks värav teistsugusesse maailma. Mitte mineviku-, vaid fantaasiamaailma. Muudkui aga imesta, kui elav kujutlusvõime võis inimestel vanasti olla, milliseid ootamatuid kujundeid suudeti oma mõtteis luua.

Lepaseree on pannud need helikeelde, mis kõlab ürgselt, aga mitte arhailiselt. Need laulud taas terveks teinud, et avaneks teistsugune maailm, kuhu ka kuulajad kaasa võtta. “Jänese õhkamine”, “Ema õpetus” ja “Põhjatuuled” annavad vaid veidi aimu sellest, mis kõnealusel plaadil leidub.

Meeleolusid on nii minoorsemaid, näiteks kaunilt nukker “Krahvi pruut”, kui ka lootusrikkamaid, näiteks “Kiigelaul”. Enamasti toimub justkui hõljumine kusagil unenäolistes sfäärides, kuid mitte udus, vaid kahe jalaga maas, unenäolises reaalsuses või siis hoopis unenäoreaalsuses.

Laulud on pärit peamiselt Viljandi-, Valga- ja Võrumaalt, aga mõned ka mujalt.

Lisaks: tänane iganädalane kokkuvõte minu YT muusikavoost.

Filosoofia praktikas

Nädalavahetusel sai vaadatud (tänu soovitusele) Postimehe veebikino kaudu ära “Puhta mõtte ruum”. Mis ma oskan öelda… kui tänapäeval on moes praktiline filosoofia, siis see oli vist filosoofia praktikas.

Postimehe žürii hinnangud filmile olid mulle üllatuseks eranditult negatiivsed – ainult Sven Grünberg pani hindeks kolme, mitte kahe, kuid temagi arvas, et “selle kõige asemel võiks meil olla palju enam filme nendest, kel midagi päriselt ka öelda on. Linnart Mällist, Endel Lippmaast ja veel mõnest teisest on filmid jäänudki tegemata.”

Mina olen täpselt vastupidisel seisukohal: väga hea, et selline film tehti. Sügav kummardus!

Dokumentalisti roll on ju talletada elu. Mällist ja Lippmaast võiks muidugi samuti filme olla ja võib-olla neid veel tehakse, aga nemad jätsid oma elu ja tegevusega nii või teisiti sellise jälje, millest jääb märk maha. Kõnealuse filmi peategelase Jan Jõemetsa kohta seda hästi öelda ei saa. “Puhta mõtte ruum” võibki ju olla pea ainus, mis tema elu ja otsinguid lõpuks meenutama jääb.

Sellistest inimestest tuleb teha filme just siis, kui nad veel elavad. Mingil määral sarnane juhtum oli näiteks varalahkunud Laur Tiidemann, kelle surmast möödub varsti juba 15 aastat – temast võinuks saada hea filmi siis, kui ta elas, aga praegu oleks seda raske teha, samas kui Mälli ja Lippmaa elust ja tegevusest on jäänud maha nii palju, et neist saab teha filme ka 100 aastat hiljem.

Mul on kahju, et see ei vastanud Maria Avdjuško, Artur Talviku ja Olle Mirme ootustele ja nad hindasid selle mitterahuldavaks. Mina panen filmile hindeks 5+ just väga hästi valitud teema tõttu, teostuse üle võib alati viriseda (enamasti on ka filmitegijad ise need, kes sellega mitte kunagi lõpuni rahul ei ole).

Vahepeal üks väike lugemissoovitus: eelmisel aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud Kristīne Želve jutukogu “Juukselõikaja-tüdruk”, konkreetselt sellest kõige esimene lugu, milles figureerib tegelane nimega Villijs/Villy, kellest minajutustaja filmikoolis oma kursusetööks portreefilmi hakkas tegema, kuid siis “mulle hakkas tunduma, et Villijs on TÜHI, et ta luule on TÜHI, ma kartsin, et mu õppejõudude meelest on mu portree TÜHI, et ka mina olen lõpuks TÜHI, seepärast jätsin kähku pooleli ja tegin portree oma sõbrast Dambisest, muusikust, kes mängis bändis nimega Inokentijs Mārpls.”

Minul (ja muidugi mitte ainult minul) on äärmiselt kahju, et Želve ise filmitudengina selle tegelase prototüübist ikkagi filmi ei teinud. Tema kadus siit ilmast nii, et sellist märki maha ei jäänud. Või, noh, sai küll hiljem aluseks ühele tegelaskujule Želve juttudes, aga see ei ole päris see mida oleks endast kujutanud üks portreefilm.

Nüüd tagasi filmi juurde. Kulunud ütluse kohaselt on geniaalsusest hullumeelsuseni vaid üks väike samm – see on kindlasti üks prisma, mille läbi seda filmi saab vaadata, kuigi minu meelest ei ole Jõemets (filmi põhjal otsustades) ei geenius ega hull, vaid asub mõlemast mõne sammu kaugusel. See tähendab, et on peaaegu tavaline inimene, kuigi mitte tavapärases mõttes.

Tema poolt filmis pillatud kildudest toon siin välja, et “erinevates keeltes mõte liigub erinevalt” ning “Eestis puudub filosoofiline sõnavara, mõistestik”. Need mõtteavaldused ei ole kuidagi väga originaalsed, vaid on tõstetud siin esile üksnes seetõttu, et olen ise üsna sama meelt.

Mõtlemine saab ju alguse juba keelest, mõistetest, näiteks mõtteruum versus mõtteväli. Esimene on justkui midagi kindlalt piiritletut, aga teine palju laialivalguvam – mõtteruumid oleks üksteisest nagu seintega eraldatud, aga mõtteväljad võivad seevastu kohati kattuda ja teineteist mõjutada, olla pidevas muutumises. Kui mõtteruumi ehitatakse, siis mõtteväli laieneb jne.

Kuna mõtteruumi aluseks on ilmselt saksa denkraum, siis toon ühe pikema ja minu arvates asjakohase tsitaadi teadusliku pedagoogika rajaja Konstantin Ušinski artiklist “Rahvuslikkusest ühiskondlikus kasvatuses”, mis ilmus esmakordselt juba aastal 1857.

“Saksa iseloomu tüüpiliseks jooneks, mis seniajani on määranud Saksamaa osa ajaloos, Saksamaa tähtsuse kogu inimkonna ülemaailmses arengus, on kalduvus abstraktsusele ja sellest tulenev kalduvus süsteemile. Sakslane otsib kõikides eluavaldustes kooskõla ja omavahelisi sidemeid, ta ülendab kõik abstraktseks ideeks ja leiab seda ideed kõikjalt. Temale ei jätku asja mõistmisest; ta peab seda asja tingimata defineerima ja sellele koha leidma oma teadmiste süsteemis. Terved kuhjad saksa õpperaamatuid on täis tuubitud kõige tühisemate ja mõttetumate mõistete definitsioonidega. Ilma definitsioonita pole ükski asi sakslasele päriselt asi. Ta näeb igas asjas kõigepealt selle filosoofilist külge ja alustab ning lõpetab igat asja filosoofilise mõtisklusega. Kui tal pole tõelist filosoofiat, siis väljendab ta kõige kulunumat mõtet, mis kõlbab ainult kirjaprooviks, kuid ei jäta mingi hinna eest kasutamata filosofeerimise võimalust. Ent kõige rohkem hoolitseb ta selle eest, et tal ei jääks pähe ühtki vaba nurgakest ja et maailma ei jääks ühtki mõistet, mis ei mahuks tema süsteemi mõnesse nurgakesse.

See abstraktsiooni- ja süsteemikirg loob suuri õpetlasi, kelle teadmised haaravad kogu maailma, nagu Ritteri ja Humboldti tunnetused, poeete-filosoofe nagu Goethe ning filosoofe ja poeete nagu Schelling ja Hegel; kuid seesama teeb ka saksa meestest ja naistest unistajaid noores eas ning kõige väiklasemaid formaliste ja pedante vanemas eas. Sügavamõttelisus ja õpetatus on selle rahvusliku kalduvuse esikülg; pedantsus ja targutamine – selle tagakülg. Sellele kalduvusele võlgneb Saksamaa oma ülemaailmse tähtsuse teaduses ja oma poliitilise tühisuse, inimmõistuse kõige suuremad teosed, mis on loonud inimkonna arenemises uue epohhi, ja määratu suure hulga kõige mõttevaeseimaid raamatuid, milledes lõpmatute jaotuste ja alajaotuste võrgu all, mis on tähistatud kõikidest tähestikkudest võetud igas suuruses tähtedega, ei ole sageli vähimatki mõtet sees.”

Minu arvates väga tabav kokkuvõte mõtteruumi-loogikast ning resoneerub hästi kõnealuse filmi ja sellele osaks saanud negatiivse retseptsiooniga, mis näib tulenevat vähemalt osaliselt sellest, et filmi peategelane ei sobi kriitikute endi mõtteruumi-loogikast lähtuvasse teadmiste süsteemi (film häiris neid just seetõttu, et nad sooviksid mitte näha tema olemasolu, sest ta ei allu hästi definitsioonile).

Muide, see oli mitte etteheide, vaid lihtsalt tõdemus. Mu enda mõtlemine on imbunud nii jõhkralt läbi klassikalisest saksa filosoofiast, et see on kohati lausa õudne. Paljud lihtsalt ju ei teadvustagi endale seda, millel nende mõttemustrid tuginevad.

Ei tea, kas see jutt kellelegi peale minu enda kah arusaadav oli, aga sellised mõtted ja seosed mulle seda filmi vaadates ning Postimehe žürii hinnanguid lugedes tulid. Ja mingit mõju võis nüüd avaldada ka see, et kuulasin selle postituse kirjutamise ajal taustaks Soko albumit “My Dreams Dictate My Reality”.

PS. Kuulake kindlasti ka filmi autori Vahur-Paul Põldma poolt enne esilinastust Klassikaraadiole antud ülikõva intervjuud – järjekordne kinnitus, et Eestis leidub veel normaalseid inimesi, kes mõistavad elu tõsidust ega soovi langeda lugupeetavuse lõksu 🎅 🎅 🎅

Choco Philly Joe’s

Philly Joe’s esines eile Choco, käisin kuulamas.

Nädal tagasi ei teadnud ma sellest koosseisust ega ka kohast veel midagi. Leidsin need vaid tänu sellele, et üks inimene, keda ma Facebookis jälgin, märkis ennast üritusest osavõtjaks. Nii et pange seal ikka kõik kirja, kus te käite, siis võivad ka teised sedasi enda jaoks midagi uut avastada.

Huvi äratas see ürituse lehel viidatud video. Mulle meeldib see laul ja nende seade sellest. Mitte päris nii palju nagu üks teine versioon, aga siiski piisavalt, et selle pärast Tallinna sõitsin (tegelikult oli seal ka veidi muud tegemist, aga see ei olnud määrav).

Philly Joe’s, tuleb välja, avati juba eelmise aasta kevadel. Asub otse Vabaduse väljaku juures, aga nurgatagune koht, kuhu suured sildid ei juhata. Kui ei teaks kuhu minna, siis naljalt sinna ei satuks. Hinnaklass: suur apelsinimahl maksis kaks eurot.

Asutus määratleb ennast džässiklubina, aga vahele lastakse ka muud huvitavat. Kõige meeldivam, et inimesed kogunevadki sinna selleks, et kuulata muusikat – mitte ei ole mõni söömakoht, kus keegi lihtsalt nurgas mängib. Tallinlastel on vedanud.

Choco nägi ilmavalgust alles sel aastal ning esitab klassikavõtmes pop- ja rockhitte. Minu kõrvadele kõlasid need kohati palju meelepärasemalt kui originaalid ning nende seadete põhjal otsustades tasuks neil proovida luua ka midagi päris algupärast. Potentsiaali selleks on küll. Eile toimus neil selle kavaga esimene ametlikum kontsert, muidu on aga esinetud juba päris hoogsalt.

Lugesin seal vahepeal ajaviiteks Kafka kirju. Kafka kirjutas 1904. aasta jaanuaris Oskar Pollakile: “Ma usun, et tuleb ainult niisuguseid raamatuid lugeda, mis sind pistavad ja torgivad. Kui raamat, mida me loeme, ei ärata meid nagu rusikahoop lagipähe, milleks me seda raamatut siis loeme? Et ta meid õnnelikuks teeks, nagu Sa kirjutad? Jumal küll, õnnelikud oleksime ka siis, kui meil raamatuid polekski, ja selliseid raamatuid, mis meid õnnelikuks teevad, võiksime hädapärast ise kirjutada. Aga me vajame raamatuid, mis mõjuksid meile nagu õnnetus, mis meile väga haiget teeb, nagu mõne inimese surm, keda me armastasime rohkem kui ennast, nagu aetaks meid laantesse, kõigist inimestest kaugele, nagu enesetapp, raamat peab olema kirves meis jäätanud mere jaoks.”

Kui rakendada seda Kafka kriteeriumit muusika puhul, siis Choco sellele muidugi ei vasta. Nemad on mitte nagu terav kirves, vaid pehme ja soe tulekuma, millega saab aga jää vastu ilmselt isegi paremini – see lihtsalt sulab. Ilus, harmooniline, kaunis jne. kõik sellised sõnad.

* * *

Nädalavahetusel kiidetud Rakitin pani nüüd kohe spontaanselt kokku veel ühe albumi, millel kõlavad ainult tema hääl, kidra ja sünt. Laulud kõik küll uued ei ole, aga need minimaalsed versioonid on värsked. Ja mulle väga meeldivad. Hea töö!

Kunst läbi valu

“Kaie Kõrb. Unistuste nimel”, kirja pannud Anneli Ammas. Tekstist umbes 2/3 on Kaie Kõrbi jutt, ülejäänu teiste meenutused ja mõned niisama vahetekstid. Palju fotosid (enam kui kolmandiku raamatu mahust moodustavad pildid). Juttu on küll ka eraelust, perekonnast ja lapsepõlvest, aga peamiselt siiski sellest, mis seostub kuidagi balleti ja teatrieluga. Lisaks loetelu rollidest, aunimetustest ja preemiatest.

“Nagu baleriinide puhul sageli, tundub kõrvaltvaatjaile, et kaunites kostüümides ja prožektorite valgel lendleb tantsija elu kergelt kui pilvedes. Lähivaates aga on baleriini elu täis meeletut igapäevast pingutust ja sageli ka valu,” kirjutab koostaja raamatu eessõnas.

Minul kõrvaltvaatajana lugema hakates mingeid illusioone ei olnud, sest kuulsin juba üsna varases nooruses ühe endise balletikooli õpilase käest, et ta jättis asjaga tegelemise katki, sest tahtis vabaneda söömishäiretest ja saada terveid varbaid. Seda, et need probleemid on baleriinide puhul pigem reegel kui erand, kinnitas ka nüüd loetud raamat.

Näiteks mälestused kooliajast…

“Õhtuti käis treener tubadest läbi, et meil poleks kuhugi toiduaineid peidetud – nõukogude ajal oli see asi väga karm ja isegi väikseid tüdrukuid kaaluti pidevalt. /—/ Mõtlesime välja kavalaid nippe, kuidas ja kuhu endale midagi kõrvale panna, et õhtul näkitsemist oleks. Triikisime salaja akna peal saiaviile – et need hästi õhukesed oleksid – ja peitsime madratsi alla. Kapid vaadati õhtul üle, aga madratsi alt ei osatud otsida.”

“Peaaegu kogu aeg olime näljased – see toit, mida meile sööklas anti, mulle sageli ei maitsenud. Loomaliha, mida ma ei suutnud suhugi panna, poetasin taskusse kilekotikesse. “Kas sõid ära?” kuulen veel praegugi koka küsimust ning näen end innukalt noogutamas ja punastamas, endal loomalihasoust taskus auramas. Virnade kaupa vedasime sööklast välja hoopis leiba. “Kas sul veel leiba on?” kõlas tavaline omavaheline küsimus.”

Või veidi hilisemast…

“Baleriin peab tõesti peenike olema – nii ilu pärast kui ka selleks, et partner tõsta jõuaks. Samas teadmine, et pead kogu aeg vaatama, mida sööd, et liigseid kilosid ei tekiks, tekitab hirmsa isu kõige keelatu järele. Kõige raskem oli esimesel aastal: tahtsin meeletult süüa. /—/ Vahel ei suutnud vastu panna ja lausa õgisin end täis, pärast jälle paar päeva ei söönud üldse, vaid nälgisin. Seda rohkem tahtsin pärast süüa!”

“Küpsetasime keset ööd saia ja sõime seda kahe suupoolega – ma võisin ka üksi pätsi nahka pista – ning siis jõime lahtistit peale. Või jõime kolm liitrit mahla ja siis võtsime vee väljaajajat – baleriin peab ka veega mõõdukas olema. Täiesti arutu käitumine, mis õnneks pikalt ei kestnud ja tervist nahka ei keeranud. Lõpuks jäid ühel korral reisile minnes tabletid koju ja nii sain sundvõõrutusega sellest jamast lahti.”

Samas mainitakse, et üks sõbranna jõudis välja anoreksiani ja sai lõpuks koguni invaliidsusgrupi peale.

Varvastest…

Eelmine abikaasa: “Kui Kaie etenduse õhtul koju tuli, olid ta varbad nagu lihatombud – lausa verised. Tegin jalgadele massaaži, kui need krampi kiskusid ning ta valust nuttis.”

Endine priimabaleriin, Kaie Kõrbi õpetaja Tiiu Randviir: “Baleriinil tuleb õppingute algusest peale õppida valu kannatama: iga päev võib midagi valutada. Veelgi enam – see päev on imelik, kui kuskilt ei valuta. /—/ Kas või esimestel kordadel, kui balletiõpilane varvaskingades tantsima hakkab – kui jalgu eelnevalt ei plaasterdata, on pärast varvaste vahel rakud ja verised villid. Siin ei aita päriselt isegi ettevaatus – baleriini varbad on alati kistastesse varvaskingadesse kängitsetud ja tantsida tuleb läbi valu. Loomulikult jalad harjuvad, aga päriselt vaevustest ei pääse – mu enda baleriini jaoks suurevõitu keskmised varbad on endiselt justkui kokkusurutud tänu aastatepikkusele varvaskinga kängitsusele.”

Üks sõbranna: “Tantsijatel on pidevad vaevused umbsete ja kitsaste varvaskingade pärast. Kaie-sugusel baleriinil, kes teeb tõesti päevad läbi tööd, olid varvaste vahel kogu aeg rakud. Nüüd on tantsijail küll natuke lihtsam, sest kinga sisse on välja mõeldud igasugu silikoonpadjad, mis varba asendit korgi peal pehmendavad, kuid ikkagi peavad nad varbaid plaasterdama. Isegi kannad on baleriinidel aeg-ajalt kaktki.”

Need teemad moodustavad loomulikult vaid väikese osa kogu loost, aga toodud näited kinnitasid neid eelarvamusi, mille tõttu on ballett kutsunud minus ikka esile vastuolulisi tundeid: ühest küljest ilus vaadata, aga teisest küljest… kas see on seda kõike väärt? Näiteks meeste kastreerimisest ooperilauljateks on ju üldiselt loobutud.

Kummalisel kombel viskas mulle nüüd just seda raamatut lugedes samas kõrval arvutiekraanil ette ühe meeldiva laulu, mille video siia postitusse hästi sobib.

Tõesti ilus vaadata, aga… ma ei tea, see asjaga kaasnev pidev enesepiinamine mõjub kuidagi väga häirivalt.

Soodushinnaga ostes maksis raamat ainult 1.50, aga praegu on kümme korda kallim.

Aasta albumisoovitus

Ma ei hakka koostama mingit lõppeva aasta parimate albumite nimekirja (olen kuulanud neid tervikuna ehk otsast lõpuni läbi nii vähe, et kui kõik kirja panna, siis ongi TOP25 valmis), aga toon välja ühe, mis võib olla jäänud paljudel kahe silma vahele, kuid väärib minu arvates siiski tähelepanu.

PlastikaPlastika “Лети, лепесток” on veebist nii vabalt kuulatav kui ka allalaaditav.

Asetaksin nad isegi ühte ritta päris klassikutega, kuigi nendega võrreldavat tuntust ei ole nad saavutanud: kõigepealt oli Kino, seejärel Nautilus Pompilius, siis tuli Zemfira, nüüd on Plastika – kõik oma ajastu lühikroonikud ja selle vaimsuse väljendajad, elu heliriba loojad.

Kuna nende laulude puhul ei ole võimalik ülehinnata sõnade tähtsust, siis tuleb kuulamisel muidugi kasuks mõningane vene keele oskus, aga tegelikult soovitaks neid ka neile, kes seda üldse ei mõista. Ja oleks huvitav kuulda, kui keegi viitsib tagasisidet anda, kuidas need siis mõjuvad, millise mulje jätavad.

Ühtlasi soovitan nüüd ka Plastika eestvedaja Aleksei Rakitini teise projekti Banev eelmise aasta detsembris ilmunud albumit “Янтарь” ja juba 2012. aastal ilmunud esikalbumit “На Краю”, eriti seda – oleks kindlasti kuulunud minu 2012. aasta esikolmikusse.

Loore Martma Fellinis

Kohvikus Fellin esines eile Loore Martma.

Kava koosnes umbes tosinkonnast aastate jooksul kogunenud laulust, mis olid kohati küllaltki eriilmelised, igal oma lugu, mille autor neile kohe ka juurde jutustas. Kui sageli piirdutakse seda tehes vaid paari lausega, siis tema sai hakkama palju pikemalt, muutumata seejuures igavaks või tüütuks.

Samuti tutvustas ta lähemalt oma pille (kitarr, viiul, ukulele) ning rääkis sellest, mis andis talle tõuke tulla asjaga välja just sel aastal ja hakata tegema helifailideni viivaid postkaarte, mida sai ka samast hankida, näiteks selleks, et neid kellelegi saata.

Publikut oli vähevõitu, aga sellel on loogiline seletus: samal ajal laulsid Pauluse kirikus kultuuriakadeemia tudengid, Jaani kirikus toimus muusikakooli jõulukontsert, huvikoolis teraapiline kontsert-seanss gongi- ja kristallihelidega, Ugalas etendus ja Kondase Keskuses Katrin Johansoni raamatuesitlus, väike salongiõhtu, kust ei puudunud samuti muusika.

Viljandi on ikkagi nii väike linn, kus nii palju üheaegselt toimuvaid kultuuriüritusi ei saa jätta avaldamata mõju neist igaühe külastajate arvule, kuigi publikule on lai valik muidugi hea ja meelepärane.

Lisaks vähene eelinfo (näiteks mina juhtusin alles teisipäeval Fellinis täiesti juhuslikult kuulma, et tulemas ka selline üritus), mis nähtavasti ei jõudnudki üldse paljude potentsiaalsete huvilisteni.

Tema järgmised kontserdid on 21. detsembril Raplas ja 22. detsembril Keilas, jooksev info Facebookis.

Ühest küljest kahju, et sellest kenast ja südamlikust kavast said osa nii vähesed inimesed, aga teisest küljest sobiski see kindlasti paremini vaiksemasse keskkonda. Vahepeal oli tegelikult isegi liiga palju söögiriistade kolksumist ja muud müra. Tõelise elamuse võib saada ilmselt kusagil hiirvaikses saalis, kus ei ole häirivaid kõrvalhelisid, näiteks 22. detsembril Keila Muusikakoolis.

Oma iganädalasest muusikakokkuvõttest tõin siin nüüd välja, nagu reedeti tavaks, ühe laulu, milleks on sel korral Pixxi “Deplore”, sest see on mind juba esmaspäevast saadik lihtsalt kummitanud.

Kuulata soovitan loomulikult ka kõiki teisi 🙂

Kontserdikavadest

Minu tänane horoskoop: Olete täna ettearvamatu ning optimistlik. Püüate ka tõsiseid asju naljaks keerata, mis võib tekitada teistega suhtlemisel väikseid arusaamatusi.

Eile esinesid Viljandi Baptistikoguduse kiriku keldrisaalis oma jõulukavaga Raul & Marie Vaigla ja trompetist Tero Saarti. Ma ei olnud seal varem käinud. Päris kena.

Üritus algas ja lõppes väikese jumalasõna ja palvetamisega (paluti õnnistust kontserdile, esinejatele, kõigile kuulajatele jne.). Kas see on nüüd Eestis kirikukontserdite puhul tavapärane?

Kavas olid mõned täiesti uued lood, mida eile esimest korda maailmas avalikult ette kanti, näiteks jõulueelsest paanikast inspireeritud “Osta! Osta!” kõlas päris ajakohaselt ja tabavalt. Lisaks vanemat kraami ning omapäraseid arranžeeringuid Tõnis Mäe, Riho Sibula ja Joni Mitchelli lauludest. Ühesõnaga: ilus.

Täna esinevad nad Tartus, homme Haapsalus, ülehomme Tallinnas.

Laul tänaseks päevaks…

Laura “Supersonic” (meenutuseks ka Jamiroquai samanimeline hitt) tuleb võistluselt Eesti Laul 2016, mille finaalkontserti on mul märtsis au jälgida otse saalist (rida 21, koht 36). See on küll väga veider, sest loogilisem olnuks käia sellistel üritustel 20 aastat varem, aga siis ei oleks ma seda elu sees teinud (va. juhul, kui osalejate hulgas olnuks Depeche Mode, minu toonane lemmikbänd).

Kas on minuga toimumas midagi sarnast nagu F. Scott Fitzgeraldi jutu “The Curious Case of Benjamin Button” peategelasega (filmis kehastas teda Brad Pitt), kes sündis raugana ja lõpetas elu imikuna (ainult selle vahega, et minu puhul toimub see mitte füüsilises, vaid vaimses plaanis)?

Okei, aitab naljast!

Olen ikka kuulanud Eurovisiooni rahvuslikes eelvoorudes osalevaid laule, sest see on ju kõige lihtsam viis saada kiire ülevaade erinevate riikide popilavadel toimuvast, aga Eesti eelvooru kohapeal jälgimas ei ole varem tõesti käinud. Kui mul oleks mingi nimekiri “100 asja, mida teha enne surma”, siis võiks sealt nüüd märtsis nähtavasti ühe asja maha tõmmata (kui ma muidugi enne ära ei sure).

Lühidalt: ma olen ka ise imestunud ja üllatunud, et selle pileti ostsin. Mis järgmiseks?! Lähen Disneylandi?! Võib-olla see ei olegi üldse nii paha mõte… peaks ehk seda kunagi tõesti tegema 🙂

Tegelikult peaks nüüd kontsertide külastamises väike paus tulema. Viljandi Jazziklubi tänasel üritusel (esinevad kultuuriakadeemia pärimusmuusikud) käin veel ära, kuid seejärel on selleks aastaks kõik, sest jõululaule kuulan parema meelega suvel või üldse mitte.