mood – Andres Laiapea

Blogiauhindade jagamisel

Kui seal juba kohal käisin ja äramärkimist leidsin, siis on vist viisakas sellest suurest blogiauhindade jagamisest siin pikemalt kirjutada. Seda enam, et käesolevale ajaveebile oma hääle andnud on tõenäoliselt ka selle lugejad.

Kui ma oma kandidatuuri üles seadsin, siis märkisin, et tegin seda vaid selleks, et “saada ettekääne sinna auhindade jagamisele kohale minna, vaadata mis toimub ja teha sellest siia reportaaž.” Ei saa öelda, et oleksin võtnud kõnealust üritust just kuidagi ülemäära tõsiselt või lootnud auhinnalisele kohale tulla.

Tegelikult käis laupäeva õhtul isegi korraks peast läbi, et peaks Siiri Sisaski esinemise Vabaduse väljakul lõpuni kuulama ja kohe viimase bussiga tagasi Viljandi sõitma, et saaksin kirjutada siia hommikul varakult sellisest toredast üritusest nagu Tallinn Art Week.

Aga siis mõtlesin, et kui juba olen siin veksli välja käinud ja parajasti Tallinnas viibin, siis tuleb ikka minna – muidu on pärast lugejate ees piinlik, et annan katteta lubadusi. Eriti nende ees, kes võtsid tõesti vaevaks minu poolt hääletada.

Üritus pidi algama kell kaheksa, aga kui viis minutit varem sisse läksin, siis veel teisele korrusele ei lastud. Küsiti, kas olen press või blogija. Kui vastasin, et blogija, siis öeldi, et muusikutel käib alles heliproov. Uurisin, kui kaua sellega võib veel minna, aga selget vastust ei saanud. Läksin tagasi välja, kuulasin edasi Sisaski esinemist. Wabaduse ette moodustus samal ajal järjekord.

Lõpuks vaatasin, et järjekord läheb juba liiga pikaks ja läksin samuti ritta, et see veel pikemaks muutuks.

Kuna olin telefonil aku päevaga peaaegu tühjaks kulutanud, siis jäid paar klõpsu järjekorrast ainsateks, mis ma sellest üritusest tegin. Hiljem pildistasin veel ülevalt aknast avanenud vaadet, aga muidu olin rangel säästurežiimil.

Kui lõpuks sisse jõudsin, siis kamandati alaealised trepil kohe kõrvale (nähtavasti pidi neil olema kaasas vanemate kirjalik luba vms.), aga mind lasti sel korral küsimusi esitamata läbi, kuigi dress code oli selgelt täitmata.

Ürituse teates oli kirjas, et dress code on smart casual, aga mina läksin tossudes ja oma tavalistes, igapäevastes riietes (stiili nimi: mugavus). Mõtlesin, et “ohhoo, lasti läbi, face control ei pidanudki kinni”.

Ruum oli valdavalt täis noori naisterahvaid, kes nägid välja nagu elukutselised ilublogijad. Tundsin ennast kohe nagu viies ratas vankri all ja mõtlesin hetke, kas keerata ots ringi või lasta endale kuul pähe, aga siis leidsin, et pole mõtet hakata kohe uuesti välja trügima.

Kuna lootust auhinda saada ei olnud, siis läksin saali tagumisse poolde, et lihtsalt kuulata mis toimub. Kohe varsti saabus sinna Aile, ansamblist Antsud, kes tundis mind ära, sest käisin kevadel nende kontserdil, millest siin veidi kirjutasin. Tundub, et ebatavalistel asjaoludel toimuvad kohtumised selle ansambli liikmetega on kujunemas juba mingiks reegliks, aga see selleks.

Ailega koos oli Agnes, kes peab selliseid blogisid nagu Sekkarileiud ja Meie kodu lugu (koos mehega). Mina ei olnud neist varem midagi kuulnud, aga nüüd eile vaatasin, et mõlemad on päris huvitavad. Esimese püsilugejat minust ilmselt ei saa, sest naisteriided ei ole päris minu teema, aga mulle meeldib selle idee. Ka Aile peab oma kirevast elust blogi, aga tema sellega võistlusel ei osalenud, vaid oli tulnud toetama teisi tuttavaid.

Mingil hetkel läks Aile maniküüri tegema (jah, seal oli eraldi nurk, kus sai lasta endale maniküüri teha) ja Agnes lihtsalt ringi liikuma, aga siis jõudis kohale isik, kes esineb tänapäeval blogosfääris nime all Manjana ning peab blogi nimega Suurte inimeste jutud. Tema tegi hiljem ka selle ülaltoodud pildi, esiplaanil näha mina, Aile ja Agnes.

Ja nende kolmega kogu minu suhtlusringkond sellel üritusel piirduski – kui arvata välja see pool minutit kuulsust Elu24 eetris (videos alates 35:30), mil käisin võtmas vastu uhket tunnistust selle kohta, et sain kultuuriblogide kategoorias III koha. Korraks nägin seal silmanurgast vist ka Kadi, kes peab blogi rohelisemrohi, aga kuna ei ole teda varem näinud, siis ei ole päris kindel. Üldiselt olid koos minu jaoks võõrad näod, kuigi mõne puhul tekkis tunne, et oleks nagu kusagilt tuttav.

Nii palju ma seda meie blogosfääri siis tunnengi. Meelde jäid sealt veel sotsiaalsukelduja ja Gerttu, kellest ma ei olnud samuti varem midagi kuulnud, aga kes leidsid äramärkimist oma kategooriates ja asusid kah seal tagapool, jäädes ka ülaltoodud pildile.

Kultuuriblogide kategoorias tegi valiku ainult 13.3% kõigist hääletajatest, esimeseks ja teiseks tulnud Triinu ja Tuuli ei olnud kumbki kohal (minu poolt favoriitideks peetud jäid hoopis tahapoole) ja ma ei imestaks, kui olingi seal üritusel ainuke selle kategooria esindaja. Raamatublogide esikolmikust ei olnud kohal kedagi ning selles kategoorias tegi valiku veelgi väiksem osa kõigist hääletajatest. Nii et meie teemad asuvad ikkagi väljaspool blogosfääri peavoolu.

Ametlike tulemuste kohaselt sain 194 häält, aga Manjana väitis (ja seda on öelnud ka mõni teine), et hääletas minu poolt mitu korda (ühelt IP aadressilt läks arvesse küll ainult üks kord, aga eks inimesed leia võimalusi kasutada mitmeid). Seega ma ei tea kui palju tegelikult oli erinevaid inimesi, kes mulle hääle andsid, aga, noh, suur tänu kõigile. Tore ikka, kui keegi loeb ja hääletada viitsib.

Ürituselt lahkusin pärast ametliku osa lõppu ja öösel lihtsalt magasin, korralikult kaheksa tundi. Kuna eelnenud ööl olin ma olnud ärkvel, see tähendab vahtinud öö otsa arvutiekraani, ja ainult hommikul bussiga Tallinna sõites paar tundi maganud, siis ei olnud see raske.

Sofi Oksaneni “Norma”

See postitus võinuks ilmuda suuresti samal kujul juba nädal tagasi, sest raamat sai selleks ajaks loetud, aga jätsin selle siis kirja panemata, et vaadata kas väike ajaline distants minu arvamust ehk jäänud muljet kuidagi muudab. Eriti ei muutnud, aga veidi siiski.

Varem ei olnud ma lugenud ühtegi Sofi Oksaneni romaani, sest lihtsalt ei olnud tekkinud tahtmist seda teha. Pigem olid nendega kaasnenud reklaamikampaaniad ja autori mainekujundus, tugev rõhk välisele imagoloogiale tekitanud teatava negatiivse eelarvamuse tema teoste sisulise väärtuse suhtes – kirev pakend on ju sageli vajalik selleks, et katta või varjata millegi muu puudumist. Pealegi kipuvad minu meelest parimad kirjanikud olema need, kes ei tegele üldse enese promomisega ega anna intervjuusid, vaid lasevad enda eest rääkida ainult oma teostel, kuigi selliseid autoreid tänapäeval vist enam ei olegi. Samuti olid nende tuttavate hinnangud, kes olid Oksaneni lugenud, eranditult negatiivsed või kuidagi ebalevad, mitte just vaimustusest rõkkavad.

“Norma” kohta juhtusin aga lugema veebruaris ühte arvustust, milles seda soovitati eriti soojalt “kõigile neile, kes Oksaneni teostest tavaliselt pika kaarega mööda kõnnivad” (loe: mulle). See jäi meelde ning kui ma leidsin läinud kuul kirjastuse Varrak poolt siin kajastamiseks pakutud raamatute nimekirjast “Norma” eestikeelse tõlke, siis lasin saata endale just selle.

Ma olin küll jätkuvalt veidi skeptiline, aga mõtlesin, et Oksanen on ju nii tunnustatud ja loetud kirjanik, umbes nagu mingi tänapäeva Tammsaare, et peaks ennast tema loominguga ikkagi veidi kurssi viima – muidu ei saa lõpuks enam üldse aru, millest inimesed räägivad, mis neid kõnetab ja mõjutab.

Mingeid suuri ootusi mul lugema hakates seega ei olnud ning tema varasemate teostega seda võrrelda ei oska, sest ei ole neid lugenud, aga mulle valmistas “Norma” positiivse üllatuse. See oli küll kohati paras seebikas ja liiga ulme (võin kujutada vabalt ette juuste kaudu tunnetamist ja tugevat haistmismeelt, aga ei usu, et maailmas leidub ka tegelikult mõni inimene, kelle juuksed kasvavad ühe ööpäevaga terve meetri, nagu selle teose peategelase omad autori väitel), kuid täiesti loetav.

Kuigi ilmselt mitte kõigi jaoks. Endale tundus lugedes, et see sobiks rohkem naistele, aga minu ema, kes on töötanud ise raamatukogude komplekteerimise alal, luges seda ainult paarkümmend lehekülge ja jättis siis pooleli, sest talle ei meeldinud see kuidas Oksanen kirjutab. Nii et väga nõudlikele lugejatele “Norma” võib-olla tõesti ei sobi. Aga mulle käis küll.

Kui eelnevalt loetud Milan Kundera kirjanduslikuks ideaaliks näib olevat maksimaalne minimalism, millele ta jõudis lõpuks ka päris lähedale, siis Oksaneni ei saa selles süüdistada. Temal ikka juttu jätkub kauemaks. Ja jutt ise ehk lugu ongi umbes selline, mida võiks kuulda ilmselt kusagil juuksurisalongis või kohvikus, kus naised omavahel keelt peksavad. Ma ei tea, ei ole kuulnud, aga kujutan ette, et nii see võiks olla.

Lühidalt: teemaks on juuksepikendused, juukseäri, äritsemine lastega, surrogaatemade kasutamine, rahvusvaheline must äri, naiste ärakasutamine meeste poolt, meie tänapäeva ühiskond, inimestevahelised suhted, ebatavaliste inimeste raskused ühiskonda sobitumisel jne.

Nüüd vahepeal lugesin Postimehes ilmunud pikka intervjuud autori endaga (tasuline) ja ühte blogipostitust, kust mõlemast käis läbi sõna “feminism” – mulle ei seostunud see raamat lugedes feminismiga, veel vähem äärmusliku või radikaalse feminismiga (kui see on feminism, siis ei saa ma enam üldse aru, mida meil siin Eestis selle sõna all mõeldakse), aga sain viimaks aru, mis mind selle juures häirima jäi.

Selles raamatus on selline koht: “Kes valitseb unistusi, valitseb maailma. Kes valitseb juukseid, valitseb naisi. Kes valitseb naiste paljunemisvõimet, valitseb ka mehi. Kes suudab teha õnnelikuks naised, teeb õnnelikuks ka mehed, ja kes annab juuksed kiilaspäisele või lapse viljatule, on nende kuningas.” Kui lugesin seda Oksaneniga tehtud intervjuud, siis jäi lõpuks kokkuvõttes mulje, et ta ise tõesti usubki seda, et see ongi tema filosoofia.

Kogu see juuksepikenduste teema. Mul on endal praegu pikemad juuksed kui kunagi varem, aga seda lihtsalt põhjusel, et ma ei ole lasknud neid lõigata. Sama hästi võiksin olla täiesti kiilakas. Vahe on ainult selles, et siis peaks hakkama jahedama ilmaga mütsi kandma, sest puudub loomulik peakate. Oksaneni jaoks paistab see olevat aga peaaegu eksistentsiaalne küsimus, identiteedi alus.

Kusjuures ta näeb probleemi, kujutab seda, aga jätkab samas ise stereotüübi kehastamist (tibilikkus ei tähenda ju tingimata blondeeritud juukseid, kuigi tema seda nendega seostab; Oksanen ise ongi minu meelest tegelikult nagu mingi vana kultuuritibi, kogu see ma-olen-nii-rebel teema on ju kultuuritibide tavapärane jutt). Kirjutab raamatu, mis läheneb oma sotsiaalselt vastutustundelt kohati küll Naomi Kleini ja Arundhati Roy teostele, kuid osutub lõpuks ikkagi vaid väikekodanliku identiteedi kandjaks selle sõna negatiivses tähenduses. Vaat see on asi, millest mina aru ei saa.

Aga kirjutab ta minu arvates päris hästi. Nobelit ei annaks ja tema varasemaid raamatuid tõenäoliselt lugema ei hakka, aga järgmist loeks küll.

Filmide ülevaatamine

Minu valik 1976. aasta Briti singlitabelitest algab Diana Rossi esitatud tunnuslooga filmist “Mahogany” (1975), mis räägib Chicago kehvadest oludest pärit noorest naisest, kes üritab lüüa läbi moedisainerina, jõuabki välja Rooma jne. Peaosas Ross ise.

Kui siin 1974. aasta puhul toodud “Stardust” lõppes õnnetult, siis “Mahogany” (treiler | torrent) lõpp on õnnelik – pikemalt selle sisu ümber ei hakka jutustama, sest ei taha ju ometigi mingi spoiler olla. Vaadake ise!

Mulle meeldib see huumor, need veidrad naljad, ja ka muu. Kohati on seal sees täiesti õudsed kiiksud, aga need teevadki loo huvitavamaks.

Kui seda filmi esimest korda vaatasin (kunagi eelmisel sajandil), siis jättis see päris sügava mulje, aga nüüd ei mäletanud sellest enam peaaegu midagi. Hea, et selle uuesti üle vaatasin.

See viis mõttele, et peakski hakkama tegema endale igal aastal väikeseid nimekirjasid uutest filmidest, mida tasuks 15-20 aastat hiljem jälle vaadata, et need endale uuesti meelde tuletada. Muidu mälestused neist ju lõpuks lihtsalt kustuvad.

Kui mõelda, millised kolm filmi võiks minna sinna nimekirja sellest aastast, mis nüüd kohe-kohe läbi saab, siis minu puhul oleks need vist “Z for Zachariah”, “Suite Française” ja “The Age of Adaline” – need on need, mida kunagi tõesti uuesti tahaks vaadata.

Mitte kohe, vaid siis, kui mälestus neist juba kustuma hakkab, et ma ei unustaks ära seda, millest need filmid rääkisid.

Mõttetult pikk postitus

Käisin laupäeval venna sünnipäeva tähistamas, tähendab Tallinnas, kingiks Margit Kilumetsa kirjutet “Jaak Joala. Kuulsuse ahelad”, mille sõidu ajal ja seal muidugi kohe ka ise läbi lugesin.

Muljeid raamatust: Eesti on ikka uskumatult väike ja uskumatu, et Joalast võis saada kuulsuse tipul, kui tal pidanuks olema parimad võimalused enda loominguliseks teostamiseks, selline orav rattas.

Autor juhatas lugejatele muu hulgas kätte, et raamatule nime andnud “Kuulsuse ahelad” on tõlgendus Paul Jonesi laulust “Privilege” (õieti küll selle soomekeelsest tõlgendusest), millega sama nime kandvas Peter Watkinsi mängufilmis (1967) kehastab Jones popstaari, keda koormavad just need (filmis see laul ei kõla).

Jonesi, eriti Manfred Manni koosseisus, olen ma isegi kuulanud, aga sellest laulust ei olnud varem midagi kuulnud. Kuna teema tundus huvitav, siis tõmbasin eile filmi (treiler | torrent) ja vaatasin ära.

Sellest sai kohe üks minu kolmest sel ajal tehtud lemmikfilmist (teised kaks on Truffaut “Fahrenheit 451” ja Antonioni “Blow-Up”, mis tulid välja aasta varem). Ja pärast selle vaatamist tundus Kilumetsa poolt raamatule valitud pealkiri mingi eriti peen inside joke – ja eriti tabav, aga see selleks.

Joala repertuaarist on mulle vist kõige tuttavam “Laul verelilledest” (kusagil peaks olema isegi veel alles vinüül, mille peal see leidub), mis kirjutati ilmselt sõjas langenute mälestuseks, aga mis omandas 1990-ndatel Eestis vahepeal omamoodi kultuslaulu staatuse veidi teises tähenduses (seda võib kuulda ka näiteks Marko Raadi diplomitöö “Öine navigatsioon” lõpus).

Kulinaariast. Mind hakkas kohe lugedes painama üks lause Joala lapsepõlve kohta: “Kui midagi teistele lastele Jaagu juures imelik tundus või närvidele käis, siis see, et poisile meeldis süüa suhkruga segatud pärmi.” (lk. 44)

Mulle meeldis kah lapsena suhkruga segatud pärmi süüa, kui võimalus avanes (kui ema taigent tegi ja seda sealt vahepeal võtta õnnestus vms.). Kas väike Joala tegi endale söömiseks siis ise pidevalt suhkruga segatud pärmi, et see kuidagi imelik tundus, või miks see teistele lastele närvidele käis? Nii või teisiti väga imelik, vajaks selgitamist.

Kuna see pärmi-küsimus ei andnud mulle nüüd rahu isegi unes, siis avaldan siin oma eilse menüü (osad kellaajad ei pruugi olla päris täpsed).

6.50 kruus tomatimahla

8.15 mõned võileivad (tegelikult ramasai maksapasteediga; üks ramaleib vorsti ja paprikaga, teine juustu ja tomatiga), kaks kruusi mustsõstrateed (tehtud kuivatatud lehtedest; üks meega, teine ilma), paar mandariini

12.15 kapsasupp (sees ka kartul, porgand, liha) piimaga (kaks taldrikutäit)

14.15 klaas vett

16.30 täpselt sama, mis oli lõunaks

16.45 neli pähklitäidisega kompvekki

20.30 väike kausitäis marineeritud kõrvitsat viineritega (külmalt)

Kas see tundub imelik ja käib närvidele? Olge mureta, selliseid pikki heietusi ei ole kavas siin edaspidi rohkem avaldada. Aga kuna vend arvas, et võiksin kirjutada siin rohkem/pikemalt, siis teen täna tema sünnipäeva puhul erandi. Palju õnne!

Veel üks katkend. 1968. aasta suvel muretses peategelase vanaema Aliide, kes ta sisuliselt üles kasvatas, oma päevikus selle pärast, miks noor Joala ei ole “kõigiti korralik, riides – mitte midagi silmatorkavat, juuksed normaalselt. Miks sa ahvid järgi neid viimaseid? Kas sulle siis tõesti meeldivad need ahvinäod siin meie nurgal oma pügamata juustega?” (lk. 115)

Kuna ma olen kah lasknud oma juustel nüüd jälle vabalt kasvada (mitte veel päris Frank Zappa kõrgmood, aga liigun vaikselt selles suunas), siis on võimalik selle teemaga samuti haakuda: huvitav, kui paljudel võib tulla ka mind nähes mingeid selliseid mõtteid, mille Joala vanaema pani kirja oma päevikusse?

Tahaks siiski loota, et suhkruga segatud pärmi söömisele ja pikkadele juustele tänapäeval enam nii viltu ei vaadata.

Lõpetuseks siia aga nüüd ka midagi arukat: panen kirja oma eilse meediatarbimise.

Hommikune meedialaks: lugesin ühte sotsiaalmeedias viidatud arvamuslugu, kuulasin laupäevast Publikumärki, vaatasin ära eelmise õhtu Tagesschau (viibin uudistedieedil – päevauudiseid maailmas toimuva kohta saangi põhiliselt selle telesaate kaudu).

Pärastlõunal lugesin ERR-i uudistevoost pealkirju ja vaatasin sealt saatelõiku Andres Kõpperiga (NOËP), mis avas muu hulgas hästi loomeprotsessi kogu selle keerukuses – väga hea, et selliseid asju näidatakse, muidu mõned võib-olla arvavadki, et istu ainult maha, pane rütmimasin tiksuma ning viie minutiga on laul valmis.

Nii lihtsalt need asjad enamasti tegelikult ju siiski ei käi. Näiteks ainuüksi selle postituse kirjutamiseks lugesin läbi terve raamatu, vaatasin ära filmi, nägin und, ajasin päeva jooksul omale suust sisse igasuguseid asju ja kuulasin, vaatasin, lugesin veel ka ajakirjandust, rääkimata YouTube-is kolamisest.

Ma oleksin teinud seda kõike loomulikult isegi siis, kui ei oleks seda postitust kirjutanud (mõte selline postitus teha tuligi alles pärast seda, kui suurem osa sellest kõigest juba tehtud oli), aga selle kõige kirja panemine võttis nüüd samuti omajagu aega – seetõttu teen siin edaspidi ikkagi lühemalt, et oleks rohkem aega kõige selle jaoks, millest siin kirjutan.

“Moest väljas” nähtud

Kinokolmapäev Sakala Keskuses näitas ära.

Filmi nimi kõlab küll hästi, aga võib tekitada vaatajates selle asja suhtes, mida peategelane ajab, lõpuks väikese lootusetuse tunde, et ongi nagu moest väljas või nii. Sisuliselt sobinuks selle filmi nimeks ka “Ökoloogilistel põhjustel”, mis kõlanuks ühtlasi nagu vihje Marko Raadi dokile “Esteetilistel põhjustel” (1999) – ja neil kahel filmil ongi huvitavaid ühisjooni.

Raadi filmi peategelane oli kunstiteadlane Andres Kurg, kellele meeldis Taani arhitektuur, eriti 1950-60-ndate modernism, lausa sel määral, et ta tahtis sinna elama asuda. Filmis jälgitigi tema katseid nö. esteetilistel põhjustel Taani elamisluba saada. (Noorematele teadmiseks, et Eesti ei olnud siis Euroopa Liidu liige ja inimesed ei saanud siit vabalt selle liikmesriikidesse kolida – seda võib vaadata ka kui hoiatusfilmi tulevikust, kus EKRE on saavutanud oma nõudmiste täitumise, piiride taastamise Euroopa Liidu sees.)

Jaak Kilmi ja Lennart Laberenzi dokfilmi peategelane on moedisainer Reet Aus, kes üritab saavutada ökoloogilistel põhjustel muudatusi rõivatööstuses. Tema käigud suurte moefirmade kontoritesse meenutavad vägagi seda kuidas Kurg kohtus Taani bürokraatidega, kes ei osanud tema jutu peale samuti midagi mõistlikku kosta.

Need paralleelid sisendavad lootust, sest täna võib ju Eestist vabalt Taani ümber asuda. Võib-olla on siis ka see asi, mida Aus ajab, mitte lootusetult moest väljas või väljaspool moemaailma peavoolu, vaid hoopis üha enam up & coming. Tore oleks, kuigi ma ise ei jälgi muidugi üldse moodi. (Kunagi vahest kuulasin Fashion TV pealt taustaks muusikat, aga vaadata küll ei viitsinud.)

Kuna selle postitusega sai avatud siin aga ka moerubriik, siis pean oma suhtumist nüüd nähtavasti muutma. Päris huvitav, millest ma siia järgmise moepostituse kirjutan? Mul endal ei ole sellest praegu vähimatki ettekujutust.