Rubriik: maailm

Norras on topeltkodakondsuse võimaldamise teemal debateeritud juba aastaid. Põhjamaadest viimasena kavatsetakse seal nüüd vastav muudatus lõpuks sisse viia.

Naturalisatsiooni korras Norra kodakondsuse saanud isikutelt oodatakse praegu üldjuhul varasemast kodakondsusest loobumist. Topeltkodakondsust lubatakse juhul, kui Norra kodakondsust taotlenud isikul on oma eelnevast kodakondsusest praktiliselt võimatu vabaneda või selle eest nõutakse ebamõistlikult suurt tasu. Samuti võivad seda omada inimesed, kes on saanud topeltkodakondsuse juba sündides.

Alaliselt välismaal elavad Norra kodanikud, kes on elanud vähem kui kaks aastat Norras või vähem kui seitse aastat mõnes teises Põhjamaade Nõukogu liikmesriigis, peavad esitama enne 22-aastaseks saamist siiski taotluse Norra kodakondsuse säilitamiseks. Neilt ei nõuta oma teisest kodakondsusest loobumist, kuid nad peavad näitama, et omavad Norraga piisavaid sidemeid. Piisab näiteks sellest, kui nad sageli Norrat külastavad või seal aastakese õpivad.

Vabatahtlikult teise riigi kodakondsuse võtnud isikud kaotavad Norra kodakondsuse automaatselt. Seda ka juhul, kui tegemist on lapse sünni registreerimisega tema vanemate poolt, et ta saaks oma teise sünnijärgse kodakondsuse. (Mõned riigid nõuavad, et välismaal sündinud lapsed diplomaatilistes esindustes registreeritaks, automaatselt neile sünnijärgset kodakondsust ei anta.)

Naturalisatsiooni korras Norra kodakondsuse saanud isikutelt võib selle ära võtta, kui selgub, et nad esitasid kodakondsuse saamiseks valeandmeid. Sellisel juhul kaotavad kodakondsuse ka nende Norras sündinud lapsed.

Pooldajate argumendid

Norras on praegu võimul vähemusvalitsus, kuhu kuuluvad paremtsentristlik Konservatiivne Partei, parempoolne Eduerakond ja tsentristlikud Liberaalid. Parlamendis toetab neid ka Kristlik Rahvapartei.

Valitsuskoalitsiooni igal osapoolel on omad argumendid ehk jutupunktid, mille abil topeltkodakondsuse võimaldamist toetatakse.

Konservatiivid rõhutavad, et see võimaldaks kõigil välismaal elavatel norralastel säilitada oma Norra kodakondsus ning annaks Norrasse elama asunud inimestele, kes soovivad Norra kodakondsust, võimaluse hääletada parlamendivalimistel, kuid säilitada samas oma varasem kodakondsus. Lisaks vähendab see bürokraatiat. Täna tehtavat juba nii palju erandeid, et enam kui pooled naturalisatsiooni korras Norra kodakondsuse saanud isikud säilitavad ka varasema kodakondsuse.

Eduerakondlased peavad seevastu kõige olulisemaks seda, et topeltkodakondsuse lubamine võimaldaks võtta Norra kodakondsuse kergemini ära nendelt, kes on suundunud Lähis-Ida sõjakolletesse, seotud terrorismi ja muude selliste koledate asjadega. Praegu ei saa seda teha, sest Norra on ühinenud rahvusvaheliste lepingutega, mis keelavad inimeselt kodakondsuse võtmise, kui ta ei ole samal ajal ühegi teise riigi kodanik.

Liberaalid on pooldanud topeltkodakondsuse võimaldamist juba pikemat aega. Nad viitavad uuringutele, mille kohaselt aitab see kaasa immigrantide integreerumisele. Samuti tuuakse välja, et tänapäeva globaliseerunud maailmas elavad paljud inimesed oma elu jooksul pikemaid perioode erinevates riikides ning topeltkodakondsuse lubamine aitaks hoida nende sidet Norraga. Pealegi oleks see ühes kaasaegses liberaalses demokraatias lihtsalt loomulik.

Sarnaseid argumente on esitanud topeltkodakondsuse toetuseks ka mitmed opositsiooni kuuluvad jõud, eelkõige Sotsialistlik Vasakpartei ja rohelised.

Konservatiivid ja Eduerakond näitasid plaanile rohelist tuld eelmisel kevadel. Kurioosne on seejuures asjaolu, et peaminister Erna Solberg, Konservatiivse Partei esinaine, ise erakonna üldkogul toimunud hääletusel vastava keelu kaotamist ei toetanud.

Keskerakond on vastu

Rootsi lubab topeltkodakondsust juba alates 2001. aastast. Soomes ja Islandil jõustus vastav muudatus 2003. aastal, Taanis 2015. aastal. Just pärast Taani otsust käivituski vastav debatt uuesti ka Norras, kus varem valitsenud vasakpoolne blokk teemaga edasi ei liikunud, sest sinna kuuluv Keskerakond oli selle vastu.

Norra Keskerakond on väljendanud vastuseisu topeltkodakondsuse lubamisele ka nüüd, kuid parlamendis on saavutanud enamuse selle toetajad.

Keskerakondlaste sõnul näitab kodakondsus lojaalsust teatud kindlale riigile, valmisolekut nii saada kui panustada. See annab kõigile võrdsed õigused ja kohustused, seob nad ühtseks kogukonnaks. Topeltkodakondsuse võimaldamine muudaks kodanikud aga ebavõrdseks, suurendaks nende omavahelist usaldamatust. Seetõttu on Keskerakond topeltkodakondsuse lubamise vastu.

Leitakse, et Norra rahvas vääriks sellise põhjapaneva muudatuse teemal vähemalt korralikku üldrahvalikku arutelu, et inimeste silmis ei satuks lõpuks kahtluse alla valitsuse enda legitiimsus. Keskerakond pooldab rahvusriigi säilitamist, mitte selle lahjendamist.

Migratsiooniameti hinnangul elab Norras praegu umbes 25-30 tuhat sellist inimest, kellel oleks topeltkodakondsuse lubamise korral võimalik Norra kodakondsus saada. Nad moodustaksid umbes 0,7-0,8% valijaskonnast. Kui palju elab teistes riikides neid, kes saaksid oma Norra kodakondsuse sellisel juhul tagasi võtta, see ei ole nii täpselt teada, aga arvatavasti on neidki kümneid tuhandeid. Kokku oleks see juba päris arvestatav hulk valijaid.

Topeltkodakondsus Lätis

Lätis lubatakse topeltkodakondsust alates 2013. aastast, kuid seda teatud kindlatel tingimustel. Läti kodakondsuse võivad säilitada need, kes võtavad mõne teise Euroopa Liidu, NATO või EFTA liikmesriigi kodakondsuse. Samuti ka Austraalia, Brasiilia või Uus Meremaa kodakondsuse. Näiteks Venemaa kodanikeks hakanud inimesed praegu Läti kodakondsust alles jätta ei saa.

Läti kodanike lastel võib sünnijärgne topeltkodakondsus olla ükskõik millise teise riigiga. Samuti on see lubatud, kui teise riigi kodakondsus saadakse automaatselt abiellumise või adopteerimise käigus.

Topeltkodakondsuse võimaldamine seadustati Lätis rahvuslaste eestvedamisel. Nemad pidasid seda vajalikuks eelkõige selleks, et hoida välismaale läinud lätlaste sidet kodumaaga. Sellega üheaegselt karmistati nõudeid naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamiseks.

Artikkel ilmus lühendatud kujul ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Eelmisel nädalal toimusid Inglismaal kohalikud valimised, mis ei muutnud oluliselt jõudude vahekordi ega toonud välja uusi trende. Üheaegselt nii võitjateks kui ka kaotajateks võib nimetada kõiki kolme suuremat erakonda.

Suurbritannias ei toimu kohalikud valimised korraga kõigis omavalitsustes, vaid leiavad aset igal aastal. Tänavu valiti 150 volikogu ja kuus otsevalitavat linnapead Inglismaal. Uue volikogu said ka kõik 32 Londoni linnaosa.

Kasutusel olid erinevad valimissüsteemid, mis soosivad valdavalt populaarsemate erakondade kandidaate (proportsionaalset valimissüsteemi ei kasutata). Volikogudesse pääses siiski ka 97 sõltumatut üksikkandidaati ja 46 kohalike elanike loodud ühingute esindajat.

Tööpartei tõus ootamatult tagasihoidlik

Valimiste suursoosik oli vasaktsentristlik Tööpartei, mis sai kohe enda kontrolli alla 74 volikogu ja kokku 2350 kohta. Leiboristide võidurõõmu kahandas aga see, et kohti saadi vaid 77 rohkem kui nelja aasta eest ja nende volikogude arv, kus nad üksinda enamuse said, kokkuvõttes ei muutunud.

Tööpartei parandas enda positsioone Londonis, kus ollakse juba niigi väga tugevad, aga kaotas neid veidi väljaspool pealinna.

Londonis ennustati leiboristidele enne valimisi sama suurt võitu, mille konservatiivid said 40 aastat tagasi Margaret Thatcheri juhtimisel. Päris selleni siiski ei küünditud, kuigi palju puudu ei jäänud. Konservatiivid said seal neljakümne aasta eest 49,6%, leiboristid nüüd 47,0% häältest.

Leiboristid said Londonis enda kätte 21 volikogu (eelmine kord 20), konservatiividele jäi seitse (eelmine kord said nad üheksa) ja liberaalidele läks kolm (eelmine kord üks). Ühe linnaosa volikogus ei saanud üksinda enamust ükski erakond.

BBC arvutused näitasid, et nende kohalike valimiste tulemuste põhjal saanuks Tööpartei üleriigiliselt 35% häältest. See on nende jaoks parim näitaja alates aastast 2012, aga täpselt sama kõrge tuli see nüüd ka konservatiividel.

Miks jäi Tööpartei saak valimistel oodatust kesisemaks?

Ajalehe The Guardian kolumnist Owen Jones, leiborist, kirjutas vahetult enne valimisi, et suurim oht Tööparteile on liigne enesekindlus. Valimiskampaania käigus nägi Jones, et leiboristide kindlad toetajad olid võidus juba ette kindlad ega suhtunud valimistesse seetõttu väga entusiastlikult, aga nende oponentide hulgas levisid nö. maailmalõpumeeleolud, mis ärgitasid neid valimiskastide juurde minema.

Näiteks olevat üks keskealine valija, endine leiboristide toetaja, talle karjunud, et Tööpartei juht Jeremy Corbyn on Vene agent, kes laseks hakata riiki valitsema tsaaril, ja ta tuleks maha lasta. Selline hüsteeria, mida on õhutanud osa Briti meediast, konservatiivid ja ka Corbyni oponendid Tööpartei enda ridades, mängis nüüd valimistel kindlasti teatavat rolli.

Konservatiivide langus oodatust väiksem

Konservatiivid said enda kontrolli alla 46 volikogu (kaks vähem kui eelmine kord) ja kokku 1332 kohta (33 vähem kui eelmine kord). Nende võiduks võib pidada seda, et leiboristide tõus jäi ootamatult tagasihoidlikuks ja nende endi langus oodatust väiksemaks. Vahepeal ennustatud hävingut ei saabunud.

Riigi tasandil on konservatiivid praegu võimul, kuid paljudes omavalitsustes kuuluvad nad opositsiooni ja see võimaldas viia läbi agressiivse valimiskampaania, milles vastanduti teravalt leiboristidele. Loosung oli lihtne: paremad teenused, madalamad maksud!

Konservatiivse Partei päästis ühtlasi see, et nendel valimistel jätkus Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei (UKIP) kokkuvarisemine. UKIP sai nüüd volikogudes ainult kolm kohta, 123 kohta vähem kui nelja aasta eest. Enamik selle varasematest toetajatest läks just konservatiivide taha.

Minu hinnangul on selle erakonna kadumine Briti poliitiliselt maastikult veel ainult vormistamise küsimus, sest ühe-teema-parteina täitis UKIP oma ülesande hetkel, mil rahvahääletusel langetati otsus Suurbritannia lahkumiseks Euroopa Liidust. Pärast seda ei ole erakonna olemasolul enam sügavamat mõtet ning seetõttu ongi seda tabanud järgnenud valimistel üks kaotus teise järel.

Liberaalide tulemus mitmeti tõlgendatav

Liberaaldemokraadid said volikogudesse 536 esindajat, 75 rohkem kui nelja aasta eest. Eelmine kord võitsid nad enamuse viies, nüüd üheksas volikogus. Esmapilgul suhteliselt hea tulemus, kuid lähemal vaatlusel ei ole ka neil põhjust väga kõvasti juubeldada.

Nelja aasta eest viibisid liberaalid juba sügavas madalseisus. Toona toetas neid 13% valijatest, aga neli aastat varem ehk kaheksa aastat tagasi poole rohkem – 26%. Nüüd andsid BBC arvutused nende üleriigiliseks tulemuseks 16% häältest. Kui arvestada, et eelmisel aastal toimunud kohalikel valimistel saadi sellest paari protsendi võrra rohkem, võib tegelikult rääkida erakonna reitingu langemisest.

Parlamendivalimistel toetaks liberaale praegu küsitluste kohaselt 7-8% valijatest. Eelmisel suvel saadi 7,4%, kaks aastat varem 7,9%, aga 2010. aastal 23,0% häältest. Seega ei ole mingit suurt taastumist nende puhul sisuliselt aset leidnud. Neli aastat tagasi toimunud kohalike valimistega võrreldes läks nüüd hästi, aga asja veidi laiemalt vaadates ei ole seis palju parem.

Liberaaldemokraatidele lisaks tegutseb Suurbritannias väike Liberaalne Partei, mis loodi 1989. aastal nende liberaalide poolt, kes olid aasta varem vastu Liberaalse Partei ja Sotsiaaldemokraatliku Partei ühinemisele erakonnaks Liberaaldemokraadid. Liberaalne Partei esindab selgemalt klassikalist liberalismi ning on mõningates põhjapanevates küsimustes täiesti vastupidistel seisukohtadel kui liberaaldemokraadid.

Liberaaldemokraadid on näiteks tuntud Suurbritannia kõige euroopameelsema jõuna, aga Liberaalne Partei toetas rahvahääletusel Euroopa Liidust lahkumist. Kohalikel valimistel said nad nüüd ühe koha ehk poole vähem kui nelja aasta eest.

Rohelistel läks enda kohta üsna hästi

Sarnaselt liberaaldemokraatidele kuulutasid ennast võitjaks ka rohelised, kes tõusid nende valimistega Inglismaal suuruselt neljandaks parteiks. Nemad said nüüd kaheksa kohta rohkem kui nelja aasta eest, kokku 39.

Rohelised pääsesid sisse kuude volikokku, kus nad varem esindatud ei olnud, ning tõusid viies volikogus suurimaks opositsiooniliseks jõuks.

Kui vaadata tulemusi detailsemalt ning ajaliselt pikemas perspektiivis, ei ole aga neilgi põhjust eufooriasse sattuda. Rohelised kaotasid tegelikult 12 eelmine kord saadud kohta. Kokkuvõttes jäädi plussi, sest teistelt erakondadelt võideti neid mujal rohkem juurde. Inglismaa suuruselt neljas erakond oldi aga juba 2010. aastal, enne UKIP-i esiletõusu, kui saadi 36 kohta.

Artikkel ilmus lühendatud kujul Kesknädala veebilehel. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab seal.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Gröönimaa kuulub Taani Kuningriigi koosseisu, kuid omab laiaulatuslikku autonoomiat. Eelmisel nädalal toimusid seal parlamendivalimised.

Gröönimaa on küll suurim saar meie planeedil, aga kaetud valdavalt jääkattega ja asustatud vaid rannikul. Rasked klimaatilised tingimused on vajutanud tugeva pitseri ka sealsele poliitilisele maastikule. Kuna karmides oludes ellujäämine ja hakkamasaamine nõuab inimestelt äärmiselt tihedat koostööd, domineerivad saarel erakonnad, mis rõhutavad kogukonna tähtsust.

Traditsiooniline võimupartei on sotsiaaldemokraatlik Siumut (Edasi). Selle ridadest on tulnud viis Gröönimaa kuuest peaministrist, nende hulgas 2014. aastal ametisse astunud Kim Kielsen.

1966. aastal sündinud Kielsen oli enne poliitikasse sukeldumist meremees ja politseinik. Parlamenti valiti ta esimest korda 2005. aastal ja enne peaministriks saamist jõudis ta olla vahepeal paar aastat elamumajanduse, looduse- ja keskkonnaminister.

Uued erakonnad, vanad poliitikud

Siumut kogus valimistel taas enim hääli, kuid sai nüüd protsentuaalselt ühe oma ajaloo halvimatest tulemustest. Seda toetas 27,2% valijatest. Erakond sai 31-kohalises parlamendis üheksa kohta. Pääsesid sinna aga kõik seitse valimistel osalenud erakonda. Neist kaks uued, kuid loodud vanade poliitikute poolt.

Tormilised arengud algasid Gröönimaa poliitikaelus juba 2009. aasta valimistega, kui kolmkümmend aastat valitsenud Siumut võimult tõugati. Sellega sai hakkama Inuit Ataqatigiit (Inuitide Kogukond), mis on samuti pärit vasakult. 2002. aastast valitsust juhtinud Hans Enoksen lahkus selle peale ka erakonna esimehe kohalt.

2013. aasta kevadel saavutas Siumut taas ülekaaluka võidu ja peaministriks tõusis Aleqa Hammond. Enoksen oli tema võetud suunaga aga nii rahulolematu, et asutas 2014. aasta alguses uue tsentristliku erakonna Partii Naleraq (Maamärgi Partei).

Hammond jäi 2014. aasta sügisel vahele avalike vahendite väärkasutamisega ning astus ametist tagasi. Tema koha võttis üle Kielsen. Toimusid ennetähtaegsed valimised, mille järel Siumut moodustas koalitsiooni paremtsentristlike erakondadega Atassut (Solidaarsus) ja Demokraatit (Demokraadid).

2015. aasta suvel toimusid Taani parlamendivalimised. Gröönimaad esindab Taani parlamendis kaks saadikut. Ühe koha sai seal Inuit Ataqatigiit, teise Siumut. Viimati nimetatud erakonna esindajana läks Taani parlamenti Hammond. 2016. aastal jäi ta aga taas vahele avalike vahendite väärkasutamisega (kasutas ametialast krediitkaarti oma eraostudeks) ja visati erakonnast välja.

2017. aasta sügisel asutas uue erakonna Nunatta Qitornai (Meie Maast Põlvnejad) endine ettevõtluse, tööjõu, kaubanduse ja välisasjade minister Vittus Qujaukitsoq, kes oli jäänud sama aasta suvel Kielsenile alla erakonna Siumut sisemises võimuvõitluses. Tema parteiga ühines ka Hammond.

Tänavu märtsis sündis erakonnast Demokraatit eraldumise teel paremliberaalne Suleqatigiissitsisut (Koostööpartei). Samal ajal saatis ennast laiali 2013. aasta alguses toona valitsenud Inuit Ataqatigiitist eraldunud Partii Inuit (Rahvapartei), mille liikmed läksid Partii Naleraqi ridadesse.

Lahutavad sügavad erimeelsused

Kogu see sagimine on seotud poliitikute sügavate erimeelsustega Gröönimaa edasise arengusuuna ja -teede osas. Parempoolsed pooldavad traditsiooniliselt liitu Taaniga, vasakpoolsed iseseisvumist, kuid arvamused lähevad täiesti lahku selles, kuidas ja kui kaugele ühes või teises suunas minna tuleks.

Siumut sündis poliitilise liikumisena juba enne piiratud autonoomia saamist ja selle esimene juht Jonathan Motzfeldt oli ühtlasi Gröönimaa esimene peaminister (ametis aastatel 1979-1991 ja 1997-2002). Erakond pooldab järk-järgulist liikumist üha suurema iseseisvuse poole.

Aastakümneid oli sotside peamiseks rivaaliks liberaal-konservatiivne Atassut, Taani paremliberaalide koostööpartner, mis oli esialgu isegi omavalitsuse loomise vastu. Hiljem asus see küll toetama suuremat autonoomiat, kuid mitte iseseisvumist.

2002. aasta valimistega astusid mängu konservatiivsed Demokraatit, kes olid suurema autonoomia vastu. Samal ajal tõusis aga valimistel teiseks Inuit Ataqatigiit, mis taotleb Gröönimaa täielikku sõltumatust Taanist. Siumut ja Inuit Ataqatigiit moodustasid koalitsiooni, mis hakkas pidadama Taaniga läbirääkimisi. Tulemuseks oli 2009. aastal jõustunud suurem autonoomia.

Valijad premeerisid selle eest Inuit Ataqatigiiti. Siumut sai oma ajaloo halvima tulemuse, 26,8% häältest. Kuid järgmistel valimistel juhtis seda Hammond, kes pooldab iseseisvuse kiiret väljakuulutamist, ning erakonda toetas 42,8% valijatest. Hammond kogus isiklikult rohkem hääli kui ükski teine kandidaat Gröönimaa ajaloos.

Varasem rekord pärines alles eelmistest valimistest 2009. aastal, kui selle tegi toona peaministriks saanud Kuupik Kleist. Neli aastat hiljem jäi tema erakond aga valimistel Siumutile taas alla. Põhiküsimus oli siis selles, kas lubada Gröönimaa kaevandustesse tööle võõrtööjõudu, eelkõige hiinlasi. Inuit Ataqatigiit pidas seda vajalikuks, et ehitada üles konkurentsivõimeline majandus, mis on tegeliku iseseisvumise eelduseks.

Partii Inuit loodi teisitimõtlejate poolt, kes olid vastava seaduse vastu ja kuulusid hiljem Hammondi koalitsiooni. Partii Naleraq pooldab samuti iseseisvumist. Nunatta Qitornai tahab kuulutada selle nüüd välja kõige kiiremini (aastal 2021, kui möödub 300 aastat Taani-Norra kolonisatsiooni algusest). Siumut soovib liikuda iseseisvuse suunas palju ettevaatlikumalt.

Suleqatigiissitsisut pooldab hoopis tihedamat liitu Taaniga.

Demograafia vääramatu jõud

Valimistulemusi vaadates ilmneb, et Gröönimaa kiire või järk-järgulise iseseisvumise toetajad said nüüd kokku 69,6% häältest. See tundub esmapilgul jabur. Saarel elab vaid ligi 58 tuhat inimest, selle majandus on väga ühekülgne ja tugevalt seotud Taaniga. Ka avalik sektor sõltub täielikult Taani rahalisest toetusest. Milleks neile iseseisvus?

Asi muutub ehk selgemaks, kui meenutada et Euroopa päritolu inimesed moodustavad Gröönimaa elanikest vaid 10-15%. Ülejäänud on inuitid, keda seob meie kontinendiga ajalooliselt üksnes Taani ülemvõim. Täiesti loomulik, et nende eneseteadvuse kasv viib demokraatia tingimustes Taanist eraldumise poole, ükskõik kui ebamõistlik see just Gröönimaa enda jaoks Euroopast vaadates ka ei tunduks.

Omaette küsimus on muidugi see, kas kõik sõnades iseseisvumist toetavad poliitikud seda ka tegelikult soovivad. On võimalik, et vähemalt osad neist üritavad sellise jutuga lihtsalt valijatelt hääli saada ja eelistavad tegelikult praeguse olukorra säilimist.

Kui keeruline on sellistes küsimustes kokkulepeteni jõudmine, seda näitab ka Fääri saarte kogemus. Seal pidanuks toimuma läinud nädalal rahvahääletus põhiseaduse üle, mis pidi looma aluse saarte iseseisvumiseks, aga see lükati vaikselt edasi, sest kohalikud poliitikud ei suutnud leppida kokku põhiseaduse tekstis.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Naljaparteidel on Euroopas pikk ajalugu, kuid nende iga on jäänud enamasti lühikeseks. Mõni neist on jõudnud siiski kaugemale lihtsalt valimiskampaania tegemisest.

Tõenäoliselt esimene ja üks maailma tuntumaid naljaparteisid on 1911. aastal toonases Austria-Ungari impeeriumis tegutsenud Seaduse Raamidesse Jääva Mõõduka Arengu Erakond, mille muutis surematuks tšehhi kirjanik Jaroslav Hašek. Mõttele luua selline väljamõeldud erakond tuli tegelikult Hašeki sõber Eduard Drobílek, kes pakkus välja ka erakonna nime.

Hašeki kustumatu pärand

1911. aastal viisid Hašek, Drobílek ja teised noored anarhistlike vaadetega tšehhi boheemlased ühes Praha linnaosas Riiginõukogu valimise eel läbi täiemõõdulise valimiskampaania, millega parodeeriti Austria-Ungaris tegutsenud erakondi, nende lubadusi ja toimunud valimisi. Korraldati kihutuskoosolekuid, peeti kõnesid ja kleebiti plakateid. Hašek esines uue erakonna kandidaadina. Ametlikult teda kandidaadiks muidugi üldse ei registreeritudki, aga kohvikutes, õllesaalides ning kabareedes läksid tema ülesastumised rahvale hästi peale. Erakonnale kirjutati isegi oma hümn.

Hašeki naljapartei valimisloosungid vastasid selle erakonna olemusele: mida te ei saa Viinist, seda saate meie käest; kui te valite meie kandidaadi, siis lubame peatada maavärina Mehhikos; kes annab hääle, see saab väikese taskuakvaariumi.

Kogu selle erakonna tegevus piirdus ühe valimiskampaania läbiviimisega, kuid samal aastal hakkas Hašek kirjutama raamatut “Seaduse Raamidesse Jääva Mõõduka Arengu Erakonna poliitiline ja sotsiaalne ajalugu”, milles ta kirjeldab ulatuslikult tolleaegse Praha eluolu. Seda muidugi omas võtmes. Kirjastajale andis ta käsikirja üle juba järgmisel aastal, aga see ei jõudnud siis trükki, sest Hašek pilkas seal mõjuvõimsaid isikuid. Raamat ilmus alles 1963. aastal, 40 aastat pärast autori surma. Tänaseks on sellest avaldatud tšehhi keeles ka mitmeid kordustrükke, viimane alles mõne aasta eest.

Tegemist ei ole küll nii tuntud teosega nagu Hašekile üleilmse kuulsuse toonud “Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil”, kuid Kesk-Euroopa riikides on see andnud selgelt inspiratsiooni ka mitmete hilisemate naljaparteide loojatele.

Naljapartei pääses europarlamenti

Tänapäeval tegutsevate naljaparteide hulgast on osutunud kõige edukamaks sakslaste Die PARTEI, mille juht Martin Sonneborn pääses 2014. aastal eneselegi ootamatult Euroopa Parlamenti. Esialgu teatas ta selle peale, et valmistab järgmised neli nädalat intensiivselt ette enda tagasiastumist.

“Me üritame igakuiselt tagasi astuda, et võimaldada Euroopa Parlamendist läbi käia kuuekümnel erakonnaliikmel,” selgitas ta uudisteagentuurile Deutsche Presse-Agentur. “See tähendab, et iga neist liikmetest saab ühe korra 33 tuhat eurot kuus Brüsselist kätte ja astub siis tagasi ning saab veel kuus kuud kohanemisraha.”

“Ma ei arva, et meie oleme europarlamendis kõige pöörasemad,” lisas ta samas.

Sonneborn siiski kuu möödudes tagasi ei astunud ning on jätkuvalt eurosaadik. Die PARTEI sai 2014. aasta eurovalimistel Saksamaal 0,63% häältest, seda toetas ligi 185 tuhat valijat. Eelmisel aastal saadi Saksamaa parlamendivalimistel 0,98% häältest, erakonna taga oli juba ligi 455 tuhat valijat.

Die PARTEI asutati 2004. aastal satiiriajakirja Titanic toimetajate poolt (Sonneborn on ajakirja endine peatoimetaja), kuid tänaseks on sellel ligi 30 tuhat liiget, nende hulgas palju Saksamaal tuntud koomikuid ja meelelahutajaid. Kunagi Eurovisiooni lauluvõistlusel osalenud Guildo Horni teatakse ehk isegi Eestis.

Pilgatakse diskrimineerimatult

Erakond, mille nimi on pikemalt lahtikirjutatuna Die Partei für Arbeit, Rechtsstaat, Tierschutz, Elitenförderung und basisdemokratische Initiative (Töö, Õigusriigi, Loomakaitse, Eliidi-edendamise ja otsedemokraatlike Algatuste eest seisev Partei), pilkab jultunult kõiki teisi erakondi ning koguni julgeolekuasutusi, mis peavad jälgima seda, et erakonnad ei läheks vastuollu riigi põhiseadusega.

Die PARTEI on lubanud viia sisse laiskadekvoodi, taastada Berliini müüri ja “raudse eesriide”. Erakonna noorteorganisatsioon kannab nime HintnerJugend (selle juhi Thomas Hintneri järgi) ning selle liikmete omavaheline ametlik tervitus on “Hi Hintner!”. Vahepeal moodustati parteis lausa “põhiseadusvastane platvorm”, millega üritati saavutada enda võtmist jälgimise alla.

Selle platvormi üks punktidest oli näiteks ründesõja pidamine Liechtensteini vastu, et “suruda peale demokraatia ja kaotada orjus”. Die PARTEI aktivistid marssisid koguni demonstratiivselt üle Liechtensteini piiri. Saksamaa julgeolekuteenistused siiski keeldusid nende jälgimise alla võtmisest. Põhjenduseks toodi, et tegemist on naljaparteiga. Die PARTEI ise on aga teatanud, et on valmis sõlmima koalitsioone kõigiga peale liberaalide, sest “meie ei tee koalitsioone naljaparteidega.”

Die PARTEI “propagandaminister” Shahak Shapira esineb kurjakuulutava avaldusega

Kohati minnakse oma naljadega samas päris kaugele.

Enne eelmisel aastal toimunud parlamendivalimisi võtsid Die PARTEI aktivistid Facebookis üle 31 kinnist gruppi, kuhu nad 11 kuu jooksul vaikselt sisse olid imbunud ja moderaatoriteks tõusnud. Teised moderaatorid eemaldati ja gruppidesse, millel oli kokku 180 tuhat liiget, postitati video, milles Die PARTEI “propagandaminister” Shahak Shapira teatas, et edaspidi lollitavad nende gruppide liikmeid päris inimesed, mitte robotid.

Väidetavalt olid paljud neist gruppidest pandud algselt püsti erakonna Alternatiiv Saksamaale töötajate poolt, kes kasutasid selleks erinevaid libakontosid, et jätta muljet laiemast kandepinnast, ja kutsusid sinna selliste kontode alt kergeusklikke inimesi, keda siis oma parteiliselt kallutatud propagandaga töötlema hakati.

Iisraelis sündinud Shapira teatas oma avalduses muu hulgas järgmist: “Mossadil on õigus teie veebikaamerad igal ajal aktiviseerida. See tähendab minul, mina olen Mossadist. Vahet pole. Ma soovin teile edasiseks kõike head meie väga heades gruppides.”

Uus täht tõusis Ungaris

Kui jätta kõrvale 1990-ndatel mitmetes riikides tegutsenud õllesõprade parteid ja meie oma “kuningriiklased”, siis on valmistel suurima protsendi häältest saanud naljapartei Ungari Kahesabalise Koera Partei (UKKP), mida toetas hiljutistel parlamendivalimistel 1,68% valijatest. See ei andnud küll ühtegi kohta parlamendis, aga on ikkagi silmapaistev tulemus.

UKKP alustas tegevust juba 2006. aastal, kuid sai ametlikult registreeritud alles 2014. aastal. Esialgu lükati taotlus erakonna registrisse kandmiseks tagasi, aga riigi ülemkohus otsustas, et ka naljaparteil on õigus olla ametlikult registreeritud.

Erakond on lubanud oma toetajatele igavest elu, üht tööpäeva nädalas, kaht päikesetõusu päevas, tasuta õlu ja maksude langetamist. 2010. aastal võeti vastu UKKP esimene programm, milles anti lubadus keskenduda välispoliitika osas kaubandussuhete arendamisele meie galaktikas esinevate teistsuguste eluvormidega. Lubati ka gravitatsiooni vähendamist.

Kui peaminister Viktor Orbáni valitsus alustas kampaaniat immigrantide vastu, vastati sellele üleskutsega: “Tulge muidugi Ungari, meie töötame juba Londonis!”

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

ÜRO peasekretär António Guterres ja Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid surusid kätt eelmise aasta suvel, kui Eesti alustas ametlikult kampaaniat ÜRO julgeolekunõukogu liikmeks saamiseks

USA presidendi Donald Trumpi ja tema liitlaste otsus anda õhulööke Süüria pihta on seadnud taas löögi alla rahvusvahelise õiguse. Kriitikute sõnul ei vabanda Süürias valitseva režiimi ebamoraalne ja ebaseaduslik käitumine rahvusvahelise õiguse rikkumist nende poolt, kes tahavad seda kukutada.

“On olemas kohustus, eriti kui tegeletakse rahu ja julgeolekut puudutavate asjadega, tegutseda vastavuses ÜRO harta ning rahvusvahelise õigusega üldisemalt. ÜRO harta on nendes asjades väga selge,” kommenteeris USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa õhurünnakuid vaid mõned tunnid pärast nende toimumist ÜRO peasekretär António Guterres.

“Julgeolekunõukogul lasub peamine vastutus rahvusvahelise rahu ja julgeoleku hoidmise eest,” lisas Guterres. “Ma kutsun julgeolekunõukogu liikmeid ühinema ja kandma seda vastutust. Ma kutsun kõiki liikmesriike näitama üles vaoshoitust neis hädaohtlikes oludes ja hoiduma igasugustest tegudest, mis võivad seda olukorda eskaleerida ja suurendada Süüria rahva kannatusi.”

Reedel julgeolekunõukogu ees esinedes oli Guterres rõhutanud, et Süüria konfliktile ei ole sõjalist lahendust.

“Süüria kujutab endast täna tõesti tõsiseimat ohtu rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule,” ütles ta enne USA õhulööke. “Süürias näeme me vastasseise ja puhversõdu, millega on seotud mitmete riikide armeed, arvukalt relvastatud opositsioonirühmitusi, mitmeid kohapealseid ja rahvusvahelisi relvarühmitusi, välisvõitlejaid kõikjalt maailmast ja mitmesuguseid terroristlikke organisatsioone.”

Sõjapoliitikat tabas kriitika

“See sõjaline aktsioon on ebaseaduslik,” märkis Hina Shamsi, kes juhib Ameerika Kodanikuvabaduste Liidu (ACLU) riikliku julgeoleku projekti, mis jälgib seda, et USA poliitika ja tegevus oleksid selles osas kooskõlas konstitutsiooni, kodanikuvabaduste ja inimõigustega.

“Seistes silmitsi konstitutsioonilise õigusega, mis takistab jõu vaenulikku kasutamist kongressi heakskiiduta, ja rahvusvahelise õigusega, mis keelab jõu ühepoolse kasutamise muul juhul kui enesekaitseks, lasi president Trump ühepoolselt rünnata riiki, mis ei ole rünnanud meid – ja seda ilma igasuguse loata kongressilt. Selline tegevus rikub mõningaid kõige olulisemaid jõu kasutamisele seatud õiguslikke piiranguid,” selgitas Shamsi.

“Süüria inimesed on juba kuus aastat talunud laastavaid rünnakuid, sealhulgas keemiarünnakuid, millest paljud kujutavad endast sõjakuritegusid,” nentis Raed Jarrar, kes juhib Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika küsimustega tegelemist inimõiguste kaitsmisele pühendunud rahvusvahelise organisatsiooni Amnesty International USA harus.

“Tuleb võtta kasutusele kõik ettevaatusabinõud, et minimeerida ohtu tsiviilisikutele ükskõik millises sõjalises aktsioonis. Inimesi, kes elavad juba niigi hirmus kaotada oma elu ebaseaduslike rünnakute tõttu, ei tohi veelgi enam karistada Süüria valitsuse väidetavate rikkumiste eest,” lisas Jarrar, kes on ise pärit Iraagist, kus USA juhtimisel tegutsenud koalitsioon viis 2003. aastal rahvusvahelist õigust rikkudes läbi režiimimuutuse.

Iraagi sõjaga, milles hukkus aastate jooksul mõningatel hinnangutel enam kui miljon inimest, vallandati Lähis-Idas ahelreaktsioon, mille üheks lüliks võib pidada ka keerulist sõjalis-poliitilist konflikti Süürias, kus ohvrite arv ulatub samuti juba sadadesse tuhandetesse.

“Miljonid on Süüriast põgenenud, et pääseda vägivalla ja tagakiusamise eest. Trumpi administratsioon ei peaks pöörama nüüd selga meeste, naiste ja laste kannatustele sellega, et jätkab põgenike Ameerika Ühendriikidesse pääsemise keelamist. On aeg, et USA avaks taas oma uksed inimestele, kes üritavad pääseda vägivalla eest Süürias,” rõhutas Jarrar.

ÜRO harta ütleb:

* Organisatsioon on rajatud kõigi tema liikmete täieliku võrdsuse põhimõttele.

* Kõik ÜRO liikmed lahendavad oma rahvusvahelised tülid rahulike vahenditega, mis ei ohusta rahvusvahelist rahu, julgeolekut ning õiglust.

* Kõik ÜRO liikmed hoiduvad oma rahvusvahelistes suhetes jõuga ähvardamisest või jõu tarvitamisest nii iga riigi territoriaalse puutumatuse, poliitilise sõltumatuse vastu kui ka mõnel muul viisil, mis ei ole kooskõlas ÜRO eesmärkidega.

---

PS. Kodumaal on Trumpi sõjapoliitikat kritiseeritud nii paremalt kui vasakult, eriti vasakult, aga meie riigikogulastest tegi seda vist ainult Oudekki Loone.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Gergely Karácsony on praegu Ungari opositsiooni populaarseim juht

Ungaris pühapäeval toimuvad parlamendivalimised ei too kaasa võimuvahetust, kuid nendega on kerkimas rohkem esile mitmed uue põlvkonna poliitikud, kes võivad tõusta riigi etteotsa järgmiste valimistega.

Küsitlused näitavad, et umbes kolmandikel ungarlastel puudub kindel erakondlik eelistus. Viimased kaheksa aastat riiki valitsenud peaminister Viktor Orbáni parempoolne Fidesz ja sellega valimistel ühiselt osalev Kristlik-Demokraatlik Rahvapartei (KDRP) võivad arvestada ainult kolmandike ungarlaste toetusega.

Reaalses valimisolukorras tähendab see neile aga selget võitu, sest opositsioon on killustunud ning kasutatav valimissüsteem toetab tugevalt kõige populaarsemat jõudu.

Parlamendi 199-st liikmest 106 valitakse ühemandaadilistest ringkondadest, kust osutub valituks lihtsalt enim hääli saanud kandidaat. Ülejäänud kohad jaotatakse erakondade vahel üleriigiliselt proportsionaalsuse põhimõtte alusel.

Praktikas on selline süsteem kindlustanud tugevalt koondunud, hästi organiseerunud vähemuse võimutsemist enamuse üle: nelja aasta eest said Fidesz ja KDRP valimistel 44,9% häältest, kuid parlamendis 66,8% kohtadest. Neile andis hääle vaid 27,7% kõigist valimisõiguslikest kodanikest.

Võimu konsolideerimine

1963. aastal sündinud Orbán pääses parlamenti juba 1990. aastal, esimestel pärast 1945. aastat Ungaris toimunud vabadel valimistel. Peaministriks tõusis ta esimest korda 1998. aastal ja seda üsna napilt. Enim hääli said toona sotsid, kuid Fidesz võitis kohtade arvestuses ning suutis koos väiksemate konservatiivsete erakondadega koalitsiooni teha. Järgmised kahed valimised kaotas Fidesz aga sotsidele, kes moodustasid valitsemiseks koalitsiooni liberaalidega.

2010. aastal õnnestus siiski saavutada suur võit: Fidesz ja KDRP said ühiselt 52,7% häältest, mis andis neile parlamendis toona kehtinud valimisseaduse alusel 68,1% kohtadest. Nii hea tulemus saadi paraku suuresti tänu sellele, et sotside populaarsus langes järsult, kui meediasse lekkis salvestus ühest väga avameelsest kõnest, mille nende juht Ferenc Gyurcsány eelnenud valimiste järel ühel kinnisel koosolekul erakonnakaaslastele pidas. Nimelt tunnistas ta seal otsesõnu, et riik on omadega p…ses ja valimiste võitmise nimel oli päevad läbi valetatud.

Fidesz ja KDRP kasutasid pärast valimisi kohe võimalust, et suruda kõigi teiste erakondade vastuseisust hoolimata läbi uus põhiseadus, millele tuginedes võeti vastu praegu kehtiv valimisseadus. Selle eesmärk oli kindlustada enda ainuvõimu.

2014. aasta valimised näitasid, et uus seadus toimis nagu soovitud. Nüüd on Fidesz oma võidus nii kindel, et ei ole suvatsenud isegi valimisprogrammi koostada. Erakond lubab lihtsalt senise poliitika jätkumist.

Orbán esineb valijatele peetud kõnedes rahvusliku juhina, kes kaitseb ungarlasi immigrantide ja globalistide eest. Tema väitel on praegu rünnaku all kogu kristlik Euroopa, mida paljud valitsused immigrante sisse tuues hävitada aitavad. Samal ajal levitatakse agaralt ka vandenõuteooriaid, mille kohaselt on opositsiooni taga George Soros oma rahadega.

Ungaris on lastud seega käiku sisuliselt sama poliittehnoloogia, mida on kasutatud võimu konsolideerimiseks edukalt Venemaal: kodanikele sisendatakse, et riik on justkui rünnaku all või piiramisrõngas, poliitilised oponendid on vaenlaste mõjuagendid ning tõelistel patriootidel tuleb koonduda oma rahvusliku juhi taha.

Opositsioon on killustunud

Küsitlused kinnitavad, et enamik täiskasvanud ungarlasi sellist lapsikut propagandat ei usu, kuid paljud on poliitikale käega löönud. Valimisaktiivsus järjest langeb. Kõigi opositsiooniliste jõudude toetus kokku on küll võrdne võimuparteide omaga, aga neid lõhestavad omavahelised lahkhelid ei ole lasknud jõuda toimiva koostööni.

20,2% häältest sai eelmistel valimistel Liikumine Parema Ungari Nimel (Jobbik), mida on Eesti laiatarbemeedias nimetatud sageli “paremäärmuslikuks”, kuid mis ise peab parem-vasak jaotust mõttetuks. Jobbik sündis äärmiselt euroskeptilise jõuna, aga on oma vaadet Euroopa Liidule viimastel aastatel kõvasti revideerinud. Enam ei nõuta liidust lahkumist, vaid soovitakse Ungari võimalikult kiiret ühinemist euroalaga.

Jobbik on lähenenud selles osas teistele suurematele opositsioonierakondadele ning kaotanud seda tehes osa oma senisest toetajaskonnast, kuid muutunud poliitiliselt salongikõlbulikumaks. Erakonna juhi Gábor Vona sõnul peaks keskenduma nüüd ideoloogiliste küsimuste asemel sotsiaalsete pingete ja vastuolude vähendamisele ning võitlemisele Ungaris vohava korruptsiooni vastu.

Vona on endine ajalooõpetaja, varasem Fideszi liige, kes kuulus kunagi Orbáni lähikonda, kuid pettus temas. Kui vaadata seda, keda ungarlased sooviksid näha peaministrina, siis on opositsiooni poolelt temast siiski populaarsemad Gergely Karácsony ja Bernadett Szél. Nemad kandideerisid 2010. aastal parlamenti mõlemad uue erakonna Teistsugune Poliitika on Võimalik (TPV) ridades, aga läksid 2014. aasta valimiste eel erinevaid teid.

TPV kasvas välja ühendusest, mis propageeris Ungari poliitilise süsteemi kaasajastamist, demokraatia süvendamist. 2010. aasta valimistel saadi 7,5% häältest. Kui Fidesz ja KDRP viisid seejärel ellu oma reaktsioonilised reformid, siis kerkis varsti üles mõte kõigi opositsiooniliste jõudude ühendamisest, et need pärast 2014. aasta valimisi tagasi keerata. See tekitas TPV ridades lõhe.

Tulevad uue põlvkonna poliitikud

Karácsony (politoloog, kelle uurimisvaldkonnaks olid just valimissüsteemid ja valijate käitumine) propageeris ühinemist opositsiooniliste erakondade valimisliiduga, kuid TPV kongress lükkas selle ettepaneku tagasi. Lõpuks pani ta koos oma toetajatega aluse erakonnale Dialoog, mis osales 2014. aastal valimistel viiest erakonnast koosnevas valimisliidus Ühtsus, kus mängisid juhtivat rolli sotsid.

See valimisliit kogus 25,6% häältest ja lagunes varsti pärast valimisi, kuid Dialoog ja sotsid jätkasid koostööd ja osalevad nüüd valimistel ühiselt. Karácsony on sel korral nende peaministrikandidaat.

TPV sai 2014. aastal 5,3% häältest, ületades seega vaid napilt viieprotsendilise valimiskünnise. Szél (ökonomist, kes töötas varem Ungari teaduste akadeemias ja riigi statistikaametis) valiti TPV parlamendifraktsiooni juhiks eelmisel aastal. Sügisel sai ka temast peaministrikandidaat. TPV on võtnud nüüd valimistel enda hõlma alla väikese paremtsentristliku erakonna Uus Algus.

Karácsony, Szél ja Vona kuuluvad 1970-ndate teisel poolel sündinud poliitikute põlvkonda. Neil on küll erimeelsusi muudes küsimustes, kuid kõik nad rõhutavad vajadust muuta põhiseadust, et minna üle proportsionaalsemale valimissüsteemile. Tänapäevaste tehnoloogiate rakendamist demokraatia teenistusse pooldavad seejuures mitte ainult TPV taustaga inimesed, vaid ka Jobbik, mis taotleb nii rahvahääletuste laialdasemat võimaldamist, üleminekut presidendi otsevalimisele kui ka e-valimiste sisseviimist.

2014. aastal kõigi suuremate opositsiooniliste jõudude valimisliidu loomine ei õnnestunud ja selleni ei jõutud ka sel korral, aga ei maksa imestada, kui järgmiste valimiste eel siiski jõutakse, sest see on ilmselt ainus viis Orbáni võimumonopoli murdmiseks.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Mõne aasta eest jõustus Hollandis seadus, mis võimaldab kutsuda kodanikel rahvaalgatuse korras esile nõuandvaid rahvahääletusi vastuvõetud seaduste ja ratifitseeritud lepingute tühistamiseks. Nüüd aga üritatakse seda seadust ilma rahvahääletust korraldamata tühistada.

Võitlus rahvaalgatusõiguse eest on kestnud Hollandis juba kaua. 20. sajandi esimesel poolel olid selle eestkõnelejateks sotsiaaldemokraadid ja vasakliberaalid, aga ka kommunistid, kuid toona poliitilisel maastikul domineerinud kristlikud erakonnad ei tahtnud sellest midagi kuulda.

Teema tõusis tõsisemalt päevakorda pärast seda, kui 1966. aastal asutati erakond Demokraadid 66 (D66), mis seadis oma sihiks Hollandi ühiskonna ja poliitilise süsteemi radikaalse demokratiseerimise. Tühistamisreferendumite sisseviimine oli siis üks selle erakonna peamistest eesmärkidest. Esialgu kukkusid katsed seda teha parlamendis läbi, kuid lõpuks võeti ühe valitsuskriisi järel D66 survel vastu ajutine referendumiseadus, mis kehtis aastatel 2002-2005.

See seadus nägi ette, et tühistamisreferendumid on siduva iseloomuga ja nende esilekutsumiseks tuleb kõigepealt esitada taotlus, millel on vähemalt 40 tuhat allkirja, seejärel aga koguda kuue nädala jooksul kokku vähemalt 600 tuhat allkirja, mille andmiseks peab igaüks isiklikult linnavalitsusse kohale minema. Need nõudmised olid nii karmid, et ühtegi rahvahääletust selle seaduse alusel ei korraldatud.

Euroopa-teemad tekitavad tüli

2005. aastal viidi aga eraldi seaduse alusel läbi nõuandev rahvahääletus Euroopa Liidu põhiseaduse lepingu üle. Vastava eelnõu algatasid siis D66, punarohelised ja sotsiaaldemokraadid. Valitsus seda ei toetanud, kuid parlamendis olid selle vastu ainult kolm kristlikku erakonda.

Rahvahääletuse eel tegid eelnõu algatanud jõud kampaaniat JAH poolt, aga kristlikest erakondadest kaks väiksemat kuulus EI-leeri. Võitis viimane. Kuna sama leping oli mõned päevad varem Prantsusmaal juba rahvahääletusel tagasi lükatud, siis ei omanud see enam suurt sisulist tähtsust, sest jõustumiseks vajas see kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide heakskiitu, kuid selle rahvahääletuse tulemus on oluline edasiste arengute mõistmiseks.

Pärast seda ei tahtnud paremliberaalid enam toetada rahvahääletuste võimaldamist. Uuesti hakkasid asjad liikuma 2013. aastal tänu vahepeal kerkinud euroskeptilisele Vabadusparteile, millega rahvaalgatusõiguse toetajad said parlamendi mõlemas kojas vajaliku enamuse. 2014. aastal toimunud hääletusel olid seal uue seaduse vastu paremliberaalid ja kolm kristlikku erakond. Kõik teised toetasid.

Selle seaduse alusel tuleb nõuandva tühistamisreferendumi esilekutsumiseks koguda kõigepealt nelja nädala jooksul vähemalt 10 tuhat allkirja esialgsele taotlusele, seejärel kuue nädala jooksul vähemalt 300 tuhat allkirja lõplikule taotlusele. Tühistamisreferendumi võib algatada pea iga seaduse või lepingu suhtes, mis on vastu võetud või ratifitseeritud, kuid ei ole veel jõustunud.

Kuningakoja, eelarve ja põhiseadusega seotud asjade kohta see ei kehti, aga rahvusvaheliste lepingute suhtes käib küll. Kui rahvahääletusest võtab osa vähemalt 30% valimisõiguslikest kodanikest, siis peab selle tulemusega arvestama. See tähendab, et tagasilükkamise korral läheb asi tagasi parlamendi ette, kus seda hakatakse uuesti arutama, heidetakse kõrvale või viiakse sisse muudatusi.

Problemaatilised tulemused

Seadus jõustus 2015. aasta suvel. Esimene rahvahääletus toimus selle alusel 2016. aasta kevadel, kui häältega 38,2% poolt, 61,0% vastu ja 0,8% tühje sedeleid lükati tagasi Ukraina ja Euroopa Liidu vahel sõlmitud assotsiatsioonilepe. Hääletusest võttis osa kõigest 32,3% kodanikest.

Enne rahvahääletust kuulutas parlamendi alamkoja enamus, mis oli selle lepingu juba eelnevalt heaks kiitnud, et austab rahvahääletuse otsust, kui osavõtt tuleb enam kui 30% (eriarvamusele jäid paremliberaalid ja D66, kes seda lepingut kõige enam pooldasid). Hiljem üritati saavutada lepingus muudatusi ning seati tingimusi selle interpreteerimiseks, kuid lõpuks see läinud aastal siiski ratifitseeriti.

Hollandis tehti katseid kutsuda esile rahvahääletusi ka Euroopa Liidu poolt Moldova ja Gruusiaga sõlmitud assotsiatsioonilepete tagasilükkamiseks. Need algatused ei suutnud palju allkirju koguda, kuid mõjutasid poliitikute suhtumist rahvaalgatusõigusesse.

D66 oli olnud rahvahääletuste võimaldamise kõige järjekindlam toetaja ja lubas jätkata seda võitlust ka eelmisel aastal toimunud parlamendivalimistel, kuid nõustus lõpuks paremliberaalide ja kristlike erakondade nõudmisega panna koalitsioonilepingusse kirja 2015. aastal jõustunud seaduse tühistamine. Ja vastavat eelnõu pidi parlamendis kaitsma nüüd just selle ridadesse kuuluv siseminister.

Parlamendi alamkoda kiitis nõuandvate tühistamisreferendumite kaotamise veebruaris juba häältega 76:69 heaks. Tõenäoliselt läbib see peagi ka parlamendi ülemkoja. Tühistamisreferendumi esilekutsumist selle otsuse enda suhtes soovitakse vältida selle kiire jõustamisega.

Viimane rahvahääletus

Läinud nädalal toimus Hollandis aga teine rahvaalgatuse korras esile kutsutud tühistamisreferendum. See puudutas riigi uut julgeolekuseadust, mille algatas eelmine valitsuskoalitsioon, kuhu kuulusid paremliberaalid ja sotsiaaldemokraadid.

Algatusega referendumi korraldamiseks tulid välja neli üliõpilast, kelle hinnangul mindi selle seadusega eriteenistuste õigusi laiendades liiga kaugele. Sama meelt olid D66, punarohelised, sotsialistid, loomaõiguslased. Paremliberaalid, sotsiaaldemokraadid, kristlikud erakonnad ja Vabaduspartei leidsid, et tegemist on vajalike muudatustega, mis aitavad tagada kodanike turvalisust.

Rahvahääletuse ametlikud tulemused tehakse teatavaks homme, kuid esialgsete tulemuste kohaselt saavutas EI-pool napi ülekaalu. Samas oli nii palju tühje sedeleid, et seda toetasid siiski vähem kui pooled hääletamas käinutest. Viimased küsitlused ennustasid JAH-poole kindlat võitu, kuid läks teisiti.

Sel korral võtsid rahvahääletusest osa enam kui pooled kodanikest ja seda ei saa kirjutada üksnes sellega üheaegselt toimunud kohalike valimiste arvele, sest nendest osavõtt oli mõnes kohas hoopis madalam. Nähtavasti läksid paljud hollandlased hääletama, et väljendada nii ühtlasi enda vastuseisu tühistamisreferendumite kaotamisele.

Seda kinnitavad mingil määral kohalike valimiste tulemused. Eelmise korraga võrreldes kaotasid kõvasti maad nii D66, mis toetas parlamendis tühistamisreferendumite kaotamist, kui ka sotsiaaldemokraadid, kes pooldavad uut julgeolekuseadust, kuid tõusid punarohelised, kes esindavad mõlemas küsimuses vastupidist seisukohta. Nende arvates vajavad nii rahvaalgatusõigus kui ka uus julgeolekuseadus lihtsalt parandamist.