“Ben-Hur” (1959 vs 2016)

Kaks filmi, mis põhinevad mõlemad USA kindrali Lew Wallace’i ajaloolisel seiklusjutul “Ben-Hur: A Tale of the Christ” (1880), mille väljamõeldud peategelane on juut, kellest saab kristlane. Kuna ma ei ole raamatut lugenud, siis saan võrrelda ainult nähtud filme.

1959. aasta versioon kestab kolm ja pool tundi, 2016. aasta oma kaks tundi. Esimene sobib neile, kellele meeldib aeglane, rahulik tempo. Kuid samas ei saa öelda, et see oleks kuidagi uimane. Kogu film on kenasti täidetud, mitte veniv mull. Ja sisaldab nii filosofeerimist, pikki jutuajamisi kui ka äkilisemaid stseene, mis moodustavad kokku sujuva terviku.

Tegevus leiab aset samal ajal, kui elas ja suri Jeesus Kristus (ta on küll vaid paaril korral vilksatav kõrvaltegelane, kelle nägu ei näidata, kuid samas kaugeltki mitte ebaoluline – lüüakse lõpuks risti).

Charlton-Heston

Lugu räägib juudi printsist nimega Judah Ben-Hur (Charlton Heston), kelle roomlasest lapsepõlvesõber Messala ta ebaõiglaselt galeeriorjaks saadab, et hirmutada okupeeritud Juudamaa elanikke alluma roomlaste võimule. Aset leiab rida põnevaid sündmusi, mille tulemusel Ben-Hur naaseb kodupaika mitte enam orja, vaid ühe Rooma konsuli adopteeritud pojana. Vanade sõprade vastasseis kulmineerub kaarikute võiduajamisel, kuid sellega lugu veel ei lõppe.

Ben-Hur otsib nimelt oma ema ja õde, kes visati vahepeal vangikongi ning said seal külge leepra ehk pidalitõve ega taha ennast seetõttu talle näidata, soovides, et Judah mäletaks neid sellistena, nagu nad olid varem.

Kogu lugu ma siin ümber ei jutusta. 1907. aastal anti see ühes mustvalges tummfilmis, Wallace’i teose esimeses ekraniseeringus, edasi ainult viieteist minutiga, aga parema pildi saab siiski sellest pikemast linateosest. Piisab, kui öelda, et lisaks uskumatule pääsemisele võib näha ka imelist tervenemist.

Ben-Hur

1959. aasta versioon oli valmides kõigi aegade kalleim film, aga tänu tohutule kassaedule ei läinud juba niigi rahalistes raskustes filmistuudio Metro-Goldwyn-Mayer pankrotti, vaid sai hoopis hingetõmbeaega. Kriitikud olid sellest algusest peale vaimustuses ja film võitis 11 Oscarit – sama on suutnud ainult “Titanic” (1997) ja “Sõrmuste isand: Kuninga tagasitulek” (2003).

Arvustusi: Kate Cameron (NY Daily News), Bosley Crowther (NY Times), Ronald Holloway (Variety)

Minuni jõudis teadmine selle olemasolu kohta kõigepealt tänu Microsofti filmientsüklopeediale Cinemania 97. Nimetatud plaadil leidub sellest ka üks helilõik, kohast, kus peategelase hilisem kasuisa teda kõigepealt piitsaga nähvab ja ütleb seejärel: “You have the spirit to fight back but the good sense to control it. Your eyes are full of hate, Forty-One. That’s good. Hate keeps a man alive. It gives him strength.”

1990-ndate lõpus vaatasin seda korra telekanali TCM vahendusel ja nüüd siis teist korda (tõmmatuna), et võrrelda seda täna Eestis kinodesse jõudva uue versiooniga.

Rodrigo-Santoro

“Ben-Hur” (2016) sai leige vastuvõtu osaliseks nii kriitikute kui ka tavaliste kinokülastajate poolt. Esimesed peavad seda üldiselt keskpäraseks, et mitte öelda viletsaks filmiks. Teiste huvi jäi nii tagasihoidlikuks, et see võib erinevate hinnangute kohaselt 60-100 miljoni dollariga miinusesse jääda.

Olles seda näinud, tuleb tunnistada, et vaatamisele kulunud kaks tundi oli mõttetult raisatud aeg. Ma ei soovita seda kinno vaatama minna. See erineb mõneti 1959. aasta versioonist, muu hulgas võib näha Jeesuse nägu (toodud ülal, teda kehastab Brasiilia näitleja Rodrigo Santoro), aga muudatused kalduvad olema enamasti halvemuse suunas ja Oscari-materjali seal küll ei leidu.

1959. aasta “Ben-Hur” ei ole minu arvates lavastaja William Wyleri ja peaosatäitja Charlton Hestoni parim film, nagu ka “Titanic” ei ole minu meelest James Cameroni, Leonardo DiCaprio ega Kate Winsleti parim film, aga selle vaatamisele (isegi teistkordsele) kulunud aega ma raisatuks ei pea.

Kolmandat korda ei vaataks ma siiski ka seda. Nii hea see kah pole (IMDb reiting 8.1, mina annaks seitse).

Jaga seda lugu ka teistega!