Alberto Mussa “Qāfi mõistatus”

Brasiilia kirjaniku Alberto Mussa (sünd. 1961) hermeneutiline romaan “Qāfi mõistatus” on sisuliselt ülistuslaul islamieelsele araabia kultuurile; ajajärgule, “mil meeste õilsus ületas hobuste oma ja naiste ilu kadestasid märad. See oli ka kõrbepoeetide kuldaeg, mil luulekunst tõusis tasemele, mida pole hiljem saavutatud mitte üheski keeles, mitte ühelgi sajandil.”

Mussa sündis Rio de Janeiros, aga tema isa suguvõsa on pärit tänapäeva Liibanoni ja Palestiina aladelt. Ta ise esineb selles teoses jutustajana, kes on õppinud klassikalist araabia keelt, heebrea keelt, kõiki süüria dialekte, tudeerinud Lähis-Ida arheoloogiat, uurinud üksipulgi Süüria ja Araabia kõrbete geograafiat, tutvunud beduiinide etnograafiaga, õppinud pähe pea kogu islamieelse araabia luule ja õppinud sügavuti tundma täheteadust, et rekonstrueerida poeem, mille sisu vanaisa oli talle kunagi lapsepõlves jutustanud portugali keeles.

“Juba esimesel korral lummas mind lugu poeedist, kes rändas tundmatu naise otsinguil läbi kõrbe; mõistatusest, mis käis ringina tervet maailma ümbritseva muinasjutulise mäe kohta; džinnist, kes oli ühesilmne ja pime ning suutis ajas rännata,” meenutab Mussa.

Paraku ei soovi keegi tema poolt taastatud poeemi õigeks tunnistada. Seda peetakse võltsinguks. Nii ei õnnestu Mussal seda ka kunagi avaldada. Kuid see kõik on alles sissejuhatus, mille järel ta viib lugejad retkele mineviku müütilisse universumisse, asub teravmeelselt mängima keele ja sõnade tähenduste, vanade müütide ja legendidega.

Kalle Kasemaa teatab kõnealuse teose eestikeelse väljaande ümbrispaberil, et see “on kohane esmaseks sissevaateks araablaste käitumis-, mõtte- ja luulemaailma.” Sellest võib jääda ekslik mulje, et see ei pruugi pakkuda palju neile, kes nimetatud sfäärist juba mõningast ettekujutust omavad. Tegelikult võib pakkuda küll. Eelkõige huumorit. Ma arvan, et Mussa oli seda romaani kirjutades pidevalt naerukrampides, sest ainult tema ise mõistab kõiki neid nalju, mis sinna ära on peidetud. Minul jäid osad kindlasti tabamata.

Samas ei ole ma kindel, et see võiks minna hästi peale inimestele, kelle jaoks isegi Ali Baba on lihtsalt üks halvaamark või internetikaubamaja. Mingisugused elementaarsed eelteadmised sellest maailmast on lugejale siiski vajalikud, sest muidu võib selle näiliselt kergekaalulise raamatu hindamine osutuda ülejõukäivalt raskeks. Ja mida rohkem teatakse, seda vaimukam see ilmselt tundub.


Qāf on araabia tähestiku (tähestiku mõtles aga välja naine, nagu kirjutab Mussa, kes ihkas kinni püüda aega) tänapäeval kõige enam kasutatavas versioonis 21. täht, numbrina 100, sõnade “saatus” ja “suund” algustäht. Ühtlasi on Qāf hiigelsuur müütiline mägi, mida keegi ei ole katsunud ega näinud, mis ümbritseb ja piirab Maad ning hoiab seda tasakaalus – Qāfi mõistatuse lahendust kujutav joonis on toodud selles raamatus leheküljel 117. (See oli vihje huvilistele, kes armastavad alustada raamatute lugemist lõpust, et jõuda kohe mõistatuse lahenduseni.)

Alberto Mussa romaani on portugali keelest tõlkinud Leenu Nigu.

Jaga seda lugu ka teistega!