Akadeemia nr. 4, 2017

Aarne Rubeni “Nõiaprotsessid Eestis”, millest ka siin juttu olnud, saab Tiina Vähi väga põhjaliku arvustuse läbi pihuks ja põrmuks tehtud. Vähi oli raamatu eelretsensent, kuid tema kriitika selle raamatu käsikirja sellises teostuses avaldamiskõlbulikkuse kohta jäi kuulda võtmata. Tuleb välja, et Ruben on keeranud kokku paraja segapudru, kus saksakeelne hund tõlgituna hundiks on veel üks väiksemaid vigu.

“Süstemaatilised faktivead ja nende moonutused tekitavad usaldamatust raamatus esitatud faktide vastu üldse,” kirjutab Vähi. “Kui ilukirjanduses on lausa lubatud luisata, siis teaduses ei respekteerita faktivigu ega moonutusi ning seepärast ei liigitu see teos populaarteaduslike raamatute hulka. Ajaloolase jutustamisvabadus on piiratud faktidega.”

Tavalugejale, kes ei ole ise vastavaid arhiivimaterjale uurinud, ei tule ilmselt pähegi kontrollida, kas Rubeni poolt väidetud asjad ka tegelikult kusagil nii kirjas on (ikka ju eeldatakse, et kui autor on juba oma teksti viidetega varustanud, siis on need korrektsed), aga teemaga ise lähemalt tegelenud inimestele torkab valskus muidugi teravalt silma.

Äärmiselt kurb ja kahetsusväärne juhtum.

Seda enam, et suurtele möödalaskmistele juba enne raamatu avaldamist Varraku erialase toimetaja Marek Tamme tähelepanu juhiti. Käsikirjaga võinuks ju veel tööd teha. Nüüd aga tekkis olukord, kus raamatus selle retsensendiks märgitud Vähi oli sunnitud teosest avalikult distantseeruma, sest tema ei soovitanudki seda üldse sellisel kujul avaldada.

Akadeemias on veel juttu Rootsi-aegsest kohtukorraldusest Liivimaal, autismi ja loomingulisuse seostest, literalismist ja konktekstualismist ning muutustest Eesti kanepiväitluses ja selle mõjust uimastipoliitikale.

Avaldatud on tõlge Heikki Pihlajamäki artiklist Rootsi 1630. ja 1632. aasta kohtureformi ja talurahvakohtude kohta Liivimaal (“…allikapõhine sissevaade Liivimaa alamastme kohtutes toimunusse vahetult Rootsi aja alul, kui pilt peaks näitama ulatusliku kohtureformi elluviimist, kuid tegelikult joonistuvad välja hoopis varasema traditsiooni jõudsa jätkumise kontuurid,” kirjutab Marju Luts-Sootak).

Marianne Paimre artikkel kanepiväitluse mõjust uimastipoliitikale annab küll kena, kuid piiratud ülevaate, sest põhjalikumalt on vaadeldud ainult Postimehes, Eesti Päevalehes ja Delfis avaldatud artikleid. Viimastel aastatel on olnud selle debati suurimaks eestvedajaks ju pigem nihilist.fm (peavoolumeedia ei näita suunda, vaid lohiseb järel), reaktsiooniliste jõudude juhiks ETV “Pealtnägija”.

Indrek Ojam arvustab Leo Luksi doktoritöö põhjal kirjutatud raamatut “Nihilism ja kirjandus: Ei kogemine filosoofia ja kirjanduse ühtesulamisel”. Luuletustega esinevad Heljo Mänd ja Toomas Kiho.

Jaga seda lugu ka teistega!