Tuntud ütluse kohaselt on ainsad kindlad asjad siin elus surm ja maksud. Andres Noormetsa lavastatud Andrew Bovelli draama “Surmkindlad asjad siin elus” maksudest otseselt ei räägi, kuid surm käib sealt läbi. Samas on domineerivaks teemaks siiski elu.
Ma ei olnud lugenud enne selle etenduse nägemist antud teemal mitte midagi. Tegelikult ei olnud isegi näidendi nimi täpselt meeles. Ma ei teadnud, kes on selle kirjutanud. Seega läksin eile saali täiesti nö. puhta lehena – ilma mingite eelteadmisteta.
Alguses tundus üldse, et see on mõne Eesti näitekirjaniku looming. Lugu seiklustest Euroopas, mida hakkas rääkima tegelane, keda kehastas Marika Palm, võinuks vabalt kuulda mõne eesti tüdruku suust. Kui kõlama hakkasid tegelaste nimed, sai muidugi selgeks, et tegemist on tõlkenäidendiga (tõlkijad Liis Aedmaa ja Laura Kalle).
Esimese hooga mõtlesin siis, et nad oleks ikka võinud kohandada selle kohalikele oludele, panna tegelastele eesti nimed, et publikul tekiks kogu looga veelgi tugevam emotsionaalne side. Lõpuks sain aga aru, et sellisel juhul tulnuks seal muuta ära liiga palju asju; nii lihtsalt seda lugu Eesti oludesse üle kanda ei saa.
Kuid kohalikku publikut see ilmselgelt kõnetas. Kutsus esile nii naeru kui pisaraid. Ja lõpuks plaksutati püsti seistes päris kaua.
Kõige arusaamatum koht oligi samas päris lõpus. Saalis läks pimedaks. Tundus, et kohe võib hakata plaksutama. Selle asemel lasti veel jupp aega muusikat. Milleks selline viivitus? Kas näitlejatel oli vaja vahepeal kiiresti riideid vahetada? Selgus, et mitte.
Vaatasin nüüd ETV uudist, mille põhjal näib, et see oligi lihtsalt publikule antud järelemõtlemise aeg. Paistab, et esietenduse lõpus valitses saalis alguses haudvaikus, mille jooksul vaatajad nähtut seedisid. Ilmselt otsustati täita see paus hiljem muusikaga.
Millest see tükk räägib? Lühidalt: ühe perekonna lugu. Nõustun esietendust vaadanud Sakala reporteriga, kelle sõnul on see universaalne. Samas ei nimetaks mina seda perekonda tavaliseks (tegemist on lõpuks ikkagi väljamõeldud looga, kus asju esitatakse utreeritud kujul, sest muidu hakkaks ju publikul igav).
Mis puudutab näitlejatöid, siis mulle jätsid kõik hea mulje. Eriti ema rolli täitnud Vilma Luik, keda on Sakalas veidi kritiseeritud, mängis minu meelest väga hästi. Aga ka teised olid head.
Samas, mina ei ole näidendit lugenud, võrdlusmoment selles mõttes puudub.
Vaatasin nüüd, et Bovell on kirjutanud ka filmistsenaariume. Ainuke tema osalusel valminud film, mida ma näinud olen, on Baz Luhrmanni “Strictly Ballroom” (1992). Bovell oli alguses üks kaasstenaristidest, kuid Luhrmann, kelle näidendil see film põhineb, ei jäänud tema tööga rahule ja ta vahetati välja. Seega ei pruugi tema panust selles filmis palju näha olla, kuid vaadata soovitan seda siinkohal ikkagi.
Tantsuteema jookseb vilksamisi läbi ka kõnealusest lavastusest.
Bovelli näidend ise jõudis üldse esimest korda lavale alles mõne aasta eest. Ugala dramaturgi Liis Aedmaa sõnul on see parim näidend, mida ta on viimastel aastatel lugenud. Lavastaja Andres Noormets on kiitnud seda samuti ülivõrdes.
“Täna on kõik avalikud tekstid poliitilise alatooniga. See on anomaalne olukord, see tõmbab normaalsed asjad tükkideks. Inimene olemisest on saanud paradoks ja perekond on paisatud võitluse epitsentrisse,” seletas Noormets ühes pressiteates.
Jah… poliitiline alatoon. Meenub, et teater NO99 sulgemisega hoobeldes mainis Jaak Madison, et talle meeldib Ugala. “Teatritükid ja lavastused, millega nad välja tulevad, kõnetavad inimesi,” märkis EKRE aseesimees. Huvitav, kui paljusid neist ta ise tegelikult näinud on? Ja mida ta arvaks sellest tükist?