Andres Laiapea

Kui selle postituste seeria eelmises osas katkestas Kafka teistkordselt kihluse, siis 1918. aastal Max Brodile saadetud kirjades astub ta üles abielunõustaja rollis. Tema jutt on kohati muidugi päris kafkalik.

“Meie viimane õhtu polnud hea, sealtpeale oleksin Sinult meelsasti mõne teate saanud. Õhtu polnud hea sellepärast, et mina (loomulikul viisil abitu, aga sellest polnud mul midagi) olin Sind abituna näinud, ja seda ma peaaegu ei suuda välja kannatada, kuigi püüdsin ka seda abitust endale seletada nii, et kui vana iket esimest korda raputada ja seda ilmselt paigalt liigutada, siis ei õnnestu kohe leida seda õiget sammu. Nii oli ka Sinu toas edasi-tagasi käimine ebakindel, kui ütlesid midagi ebakindlat. Ja seejuures paistis mulle – teisel viisil sellele vastates –, et Sinu naisel oli nii palju rohkem õigus kui Sinul, nagu naistele on vahest üldse – asendamaks muid asju – rohkem õigust antud. Etteheide, et Sa ei kõlba abieluks, kõlab vähemalt tema suust õigena. Väidad Sa vastu, et just see ongi Sinu kannatus, jääb talle vastus, et Sa poleks pidanud seda ka tema omaks tegema, sest see polnud ju tema kannatus. Sulle jääks nüüd vastus, et ta on lihtsalt naine ja see on tema asi. Aga see viib asja taas nii kõrge kohtu ette, mis otsust ei langeta ja laseb protsessil uuesti alata,” kirjutab ta ühes jaanuari keskel saadetud kirjas.

“Seda “abieluks kõlbmatust” näeb tema ja mina koos temaga (ei, nii väga ei taha ma end Sinu naisega siduda, ta näeb seda siiski teisiti) selles, et Sul on abielu küll vaja, kuid ainult osaliselt, sellal kui Sinu teine olemus tõmbab Sind eemale ja seepärast sikutab ka abielumehe osa kallal ja kisub nõnda just tema läbi, kes seda üldse ei taha, abielupõranda üles. Muidugi abiellusid Sa tervikuna, kuid pilguga, mis sihtis kaugusse kummaski suunas, mida Sa esialgu sundisid küll kõõritama, aga see ei saanud kõlvata. Nii nagu Sa näiteks abiellusid oma naisega ja koos temaga ning üle tema kirjandusega, nii abielluksid Sa praegu mõne teisega ning koos temaga ja üle tema Palestiinaga. Need on aga võimatud, ehkki vahest vajalikud. Üks tõeline abielumees seevastu peaks – nii võiks see teoorias seista – oma naise näol küll abielluma maailmaga, aga mitte nii, et ta näeb naisest kaugemal maailma, millega tuleb abielluda, vaid näeb läbi maailma oma naist. Kõik muu on naisele piinaks, aga vahest samas pääsemine või pääsemisvõimalus mehe jaoks, nagu mõnes ideaalabielus,” lisab Kafka samas.

Veel samal kuul kirjutab ta Brodile ka Oskar Baumi külaskäigust: “Tema siin olles ei tajunud ma asja olemusest mitte vähematki või vahest ainult midagi väikest viimasel päeval, aga siin oli see ainult tavaline ja edasist uurimist mittevääriv nõrkusetunne, väsimustunne, nagu see juba kord näitab end selgemini kahe inimese vahel kui ühe isiku sees. Samuti olime nädal otsa lõbusad, vahest liigagi lõbusad, pärast seda, kui olime end esimestel päevadel Oskari õnnetuse kallal väsinuks mõtelnud. Muide, kogemust mööda väsin ma kergemini kui keegi teine minu tutvuskonnast. Aga tegelikult ei tule siin sellest rääkida, ja kui see jutt peaks siiski levima, siis jõutaks seeläbi kindlasti jälile ka millelegi puhtajaloolisele vanast kannatusloost.”

“Ka Oskari õnnetus ei ole sellega otseselt seotud,” jätkab Kafka oma heietust. “Aga Sa küsid mult selle kohta ja ma mainisin seda seni ainult seetõttu üldiselt, et see oli usaldatud mulle veidi varem mitte just saladusena, kuid siiski ülestunnistusena, ja veel, kuna ma ei tahtnud, et Sul oleks kohe esimest korda Oskariga kokku saades need mõtted peas, ja kuna see lõpuks polnud ka seetõttu väga vajalik, et Sa oled selle juhtumi puhul õigele ju ikka väga lähedal olnud. Õnnetusel on nii-öelda kolm nägu (aga esialgu peab see tõesti meie saladus olema), kuid lähemalt vaadates tuleb neid veelgi juurde. Esiteks ei suuda ta terve rea arvutuid kordi läbi mõeldud põhjuste tõttu taluda abielu oma naisega, ei suuda juba viis aastat mitte – arvan, et ta on seitse aastat abielus. Teiseks ilmneb, kui selle kohta küsida, et ta räägib küll alati kõigepealt oma naise võimatustest (kes, muide, on seksuaalses mõttes talle igati sobiv ja kes on tema meelest oma piirides väga armastusväärne), kuid peab sellega silmas abielu võimatust, abielu üldse.”

“Kindlasti jääb mulle siia lahendamata jääk, mida iseloomustab näiteks novellistlik katse, mille ta tegi kord omaenda abielude teemal terve hulga talle hästi tuttavate naiste ja neidudega, misjuures lõpuks ilmnes ikka täielik võimatus,” lisab Kafka. “Kolmandaks võiks ta – siin algavad päris suured kahtlused – oma naisest ehk lahku minna, ta usub, et tal on seesmised ja välised õigustused selleks raske julmusena tajutud teoks, kuid oma poja osas, ehkki tegelikult mitte isatundest, ei suuda ta seda süüd enda peale võtta, kuigi teab, et see lahkuminek oleks ainuõige ja selle tegematajätmine ei lase tal iialgi rahu leida.”

Abieluga seonduv tõstatub nende kahe kirjavahetuses 1918. aastal veel korduvalt, mõnikord seoses kirjandusega, näiteks ühes märtsi alguses saadetud kirjas teatab Kafka: “Kierkegaardi eksisin ma ehk tõesti ära, ma märkasin seda imestusega, kui lugesin Sinu ridu tema kohta. See on tõepoolest nii, nagu Sa ütled: abielu teokstegemise probleem on talle peaasjaks…”