Jazzikooli staaresinejad

Koolijazz=Jazzikooli raames esinesid eile sellest osavõtjatele ja teistele huvilistele Iñaki Sandoval ja Trump Conception. Järjest, eraldi, kuigi väga huvitav võiks olla muidugi ka see, kui nad teeksid midagi koos, ühiselt.

Sandoval (kui keegi veel ei tea, siis tegemist kultuuriakadeemia uue rektoriga, kes on pärit Hispaaniast) mängis klaveril oma loomingut, sealhulgas paar värsket pala, kirjutatud siin, üks nimega “Viljandi”.

Veidi kummaline asi juhtus seoses ühe tema vanema looga, mis meeldis mulle isegi kõige rohkem. Seda kuulates torkas kohe pähe New York ja mõtisklesingi suurema osa ajast selle linnaga seonduvast.

Pärast teatas Sandoval, et see oli inspireeritud Paul Austeri romaanist “The Brooklyn Follies”.

Mul lihtsalt ei ole sõnu, väga hästi tabatud, soovitan nii lugu, millel nimeks “Hotel Existence” (siin toodud loomulikult plaadil leiduv versioon), kui ka raamatut.

Tegelikult ikkagi hämmastav, et muusika kaudu võib anda ühe linna meeleolu edasi nii hästi, et kuulates tulebki mulle pähe just see linn. Andekas tegelane see Sandoval, kuigi “Viljandi” mulle selle pealkirja teadmata ilmselt siiski Viljandiga seostunud ei oleks.

* * *

Vähem kui aasta eest tegevust alustanud Trump Conception annab tänu Hooandjale aprillis välja juba oma debüütplaadi, kuid esinenud olid nad varem ainult kahel õhtul augustis Philly Joe’s. Sellest on ka mõned salvestused veebis. Kuulake oma kõrvaga!

Kavas on neil veel palju muud, sealhulgas uuemat kraami.

Vaatasin statistikast järgi, et enamik selle blogi lugejatest tuleb Tallinnast. See tähendab, lugupeetud kodanikud, et teil on võimalik neid täna õhtul ise kaema minna. Nad esinevad asutuses nimega Kivi Paber Käärid.

Kollektiivi nimimees Janno Trump ütles eilsel üritusel, et tuleks Viljandisse hea meelega ka kevadel plaadiesitluskontserdile, kuid mingit kindlat lubadust siiski selles osas veel ei andnud.

Eks see väikelinnades esinemine ole, jah, kümneliikmelise orkestri puhul üsna riskantne ettevõtmine. Praegu oli kuulamas küll suht palju jazzikooli tulnud noori ja kutluuriakadeemia tudengeid, aga mõnel teisel korral ei pruugi piletituludest isegi sõidukulusid tagasi saada, rääkimata muust.

Nii et ka nendel viljandlastel, kes eile võimalust ei kasutanud, tasuks hoida silmad lahti suuremates linnades toimuvate kontsertide suhtes, mitte oodata, et Trump Conception kohe jälle, kui nende plaat kevadel ilmub, koju kätte tuleb.

* * *

Sandoval oli andnud jazzikoolis noortele soovituse kirjutada rohkem oma muusikat. Täiesti õige mõte, aga soovitaks kuulata lisaks hästi palju teiste loomingut. Seda ei ole mõtet hakata matkima, aga see kindlasti on arendav ja õpetlik.

Ma ise kuulasin pärast õhtul veel plaaditäie Gershwini – see NY-teema jäi nii kummitama, et ei saanud teisiti.

Uudiseid Viljandist

Viljandi Vibes, mille missiooniks on “tutvustada digitaalsete live-muusikavideode kaudu erinevate muusikastiilide esindajaid Eestist” (pikemalt saab ettevõtmise tausta kohta lugeda selle lingi tagant), tegi eile otsa lahti. Nähtavasti üritatakse teha midagi sarnast, kuigi mitte päris sellist nagu BalconyTV ja Sofar.

Hea, et ei tehtud lihtsalt nende kohalikku osakonda. Ma kuulusin vahepeal isegi mõlema vaatajate hulka, aga siis loobusin, sest need kasvasid liiga suurteks (vahest võis tulla mõlemast kuni kümme video päevas) ja esinejate tase muutus väga ebaühtlaseks, mistõttu lihtsalt ei jõudnud ega viitsinud neid enam jälgida.

Ilmselt ei olnud ma ainus, sest kui varem oli seal videodel vaatajaid tavaliselt tuhandetes, siis nüüd paistab, et sadades – tundub, et need kanalid on langenud oma edukuse ohvriks: muutusid populaarseks ja hakkasid tänu sellele kiiresti haaret laiendama, kuid see viis vaatajate huvi langemiseni.

Viljandi Vibes, mis piirdub Eesti artistide tutvustamisega, nüüd sellist saatust tõenäoliselt kartma ei pea. Vähemalt algus on neil suht hea. Ja selleks, et edasi läheks sama hästi või veel paremini, saab Hooandja kaudu hoogu anda, et nad saaksid soetada endale oma videotehnika ega peaks seda edaspidi enam rentima.

Teine uudis on see, et Viljandis käib praegu Koolijazz=Jazzikool, kuhu on sõitnud kokku hulk noori kogu meie suurelt ja laialt kodumaalt. Käisin eile kuulamas nende ansamblite võistumängimist ja juba homme algusega kell 16 toimub Pärimusmuusika Aidas tasuta lõppkontsert, kuhu muidugi kõigil minna soovitan.

See on harukordne võimalus näha-kuulda varakult nii Eesti tulevasi professionaalseid muusikategelasi kui ka neid andekaid noori, kes lähevad hiljem mõnda teist teed ega pruugi tulevikus enam üldse muusikaga tegeleda. Ja samuti tasub käia vaatamas kooliteatrite festivale, kui see on vähegi võimalik.

Kafka (100 aastat hiljem)

Lugesin 2016. aasta saabumise puhul sellest sügisel ostetud Kafka kirjade kogust, millest siin juba korduvalt juttu on olnud, läbi 1916. aastast pärinevad kirjad, mida oli kokku alla paarikümne lehekülje.

Esimene kiri on alles 5. juulist, saadetud Marienbadist Max Brodile. Kafka kirjutab: “Päeva tujule mõjus, muide, ka jube unenägu, mille kummalisus seisnes selles, et see ei kujutanud midagi jubedat. Ainult tavaline kohtumine tuttavatega tänaval. Üksikasju ei mäleta ma üldse, arvan, et Sind polnud seal juures. Jubedus oli aga selles tundes, mis mul oli neist tuttavatest ühe vastu. Sellist laadi unenägu pole mul veel ehk üldse olnudki.”

Andsin endale – Kafka, aga ka ühe Telegrami ajakirjast loetud inteka mõjul – lubaduse hakata korrapäraselt magama, öösiti. Ja sedasi, et unenäod meelde jäävad. Tahaks siiski teada, mida ma unes näen. Õpetuse unenägude meeldejätmiseks leidsin Delfi Naistekast.

Juuli keskel saatis Kafka Brodile pikema kirjelduse Belzi rabi ja Jiří Langeri külaskäigust Marienbadi, millega seoses meenus see laul, just Nina Stilleri esituses, väga kafkalik.

Edasi tuli ainult kirjavahetus kirjastajaga, millest toon välja ühe katkendi hoopis 1915. aasta oktoobrist:

“Viimati Te kirjutasite, et “Metamorfoosile” joonistab kaanepildi Ottomar Starke. Noh, mind tabas väike ja tõenäoliselt väga ülearune kohkumus, nii palju kui ma kunstnikku “Napoleoni” põhjal tunnen. Kuna Starke ju tõepoolest illustreerib, siis torkas mulle pähe, et ta võiks tahta näiteks joonistada putukat ennast. Seda mitte, palun seda mitte! Ma ei taha tema võimuvalda kitsendada, vaid üksnes paluda sel põhjusel, et loomulikult tunnen ma lugu paremini. Putukat ennast ei või joonistada. Teda ei või isegi kaugelt näidata.”

Starke putukat ei joonistanud, aga hiljem ei ole Kafka õpetust enam üldse järgitud. Vastupidi, pea kõike on hakatud võtma sõna-sõnalt, saamata aru, et putukas on tegelikult vaid kujund, sümbol.

Kafka ei olnud religioosne kirjanik, kuid tema meetod lähtub selgelt juudi müstikast, kabalistikast. Katsed tema tekste visualiseerida on määratud enamasti juba ette ebaõnnestumisele, nagu näitavad ka tema teoste põhjal tehtud filmid, mis on olnud minu meelest kõik suured läbikukkumised.