Veelkord teatripäevadest

Tudengite Teatripäevad on selleks korraks läbi, aga teen siin nüüd veel lühidalt juttu ka nädalavahetusel nähtust. Reedestel etendustel sai juba veidi peatutud.

Polygoni Teatrikooli “Olevused” oli ühtlaselt tugev, kõige terviklikum lavastus, mis kuulis ohtralt kiidusõnu teatritarkadelt ja osutus ka publiku suurimaks lemmikuks. Tutvustuses kirjutati nende kohta muu hulgas: “harrastajad, kes ei tegele harrastusteatriga, vaid kes ihkavad rohkemat.” Asjal oligi tõesti juures mingi professional touch, kuigi ei saa öelda, et poleks üldse aru saanud, et tegemist ei ole elukutseliste näitlejatega. Selles mõttes nad siiski päris ära ei petnud.

Zona “Help!” kannatas selle all, et algselt lätikeelne tükk oli seda osaliselt ka nüüd, mistõttu publik ei saanud vahepeal lihtsalt aru, mida laval räägitakse ja mis üldse toimub. See tekitas selgelt segadust, ei lasknud vaatajatel hästi keskenduda. Lugu tundus muidu olevat päris huvitav ja meie temperamentseid lõunanaabreid oli hea vaadata. Aga, jah, kui pool tekstist kohale ei jõua, siis jääbki asi ju vaatajate jaoks veidi poolikuks.

Tallinna Ülikooli Üliõpilasteater TYYT tõi publiku ette Maeterlincki “Pimedad”, mille valis nende jaoks välja lavastaja Linnar Priimägi, kes jagas ka rollid. Oli tunda, et osatäitjad olid väga erineva tasemega. Ühes kandvaimas rollis üles astunud Maarja Korstnik tundus mulle nüüd samas aga ühe nende teatripäevade tugevaima naisosatäitjana. Teda tahaks kindlasti veel kunagi laval näha.

Vahepeal taas üks lugemissoovitus: Maurice Maeterlincki “Tarkus ja saatus”, mille võtab lühidalt kokku esimene lause: “Ses raamatus on palju kõnet tarkusest, saatusest, õiglusest ja armastusest.” Mida ta seal selle kõige kohta kirjutab, seda tuleks muidugi igaühel endal lugeda.

Helsingi Üliõpilasteater tegi oma lavastusega “Kukin” kestvusrekordi, poolteist tundi, aga see saavutati nii, et aeg pandi vahepeal venima. See tähendab, et istuti laval ja imetleti lilli. Praktiliselt liikumatult, sõnatult. Ma aega ei võtnud, aga selle peale läks kindlasti rohkem kui kümme minutit, vahepeal panin silmad kinni. Kui kogu uimerdamine välja jätta, siis olnuks tegemist üpriski hoogsa jandiga.

Ruutu 10 impro oli päris hea. Ma olin kah üks neist, kes mõtles vaatamise ajal, kui palju on seal tegelikult improvisatsiooni ja kui palju varem harjutatud naljasid, aga hiljem järgnenud arutelul kinnitasid nad, et tegemist oligi ikka päris improga. Hämmastavalt sujuv kokkumäng, kuigi neil on ilmselt juba seljataga ka suht kõva trenn ning oli näha, et tüübid on hingega asja kallal. Viljandis saab neid taas näha 24. märtsil Koidu seltsimajas, aga kavas on neil ka rida üritusi Tallinnas ja Tartus. Soovitan kõigil ise vaatamas käia. Huvitavad tegijad.

Teatripäevad lõpetas T-Teater ehk Tallinna Tehnikaülikooli tudengiteater, mille poolt toodi lavale Becketti “Sõnadeta mäng”. Stiilselt tehtud, aga vaadates meenus mulle legendaarne nukufilm “Nõiutud saar”, mis tundus lapsepõlves ühest küljest kohutavalt igav, aga mida sellegi poolest korduvalt huviga vaadatud sai. Samavõrd vastakaid tundeid tekitas ka see tükk. Teist korda siiski ei vaataks. Ühest piisab.

Kokkuvõttes tundub, et üritus andis selles vallas toimuvast kena läbilõike. Aitäh korraldajatele!

Valentinipäeva laulud

Nädal tagasi sai lubatud siin jätkata nüüd ülevaadetega Eurovisiooni lauluvõistluse rahvuslikest eelvoorudest, aga paistab, et selle ülesande täitmine on minu jaoks praegu liiga raske.

Üritasin vahepeal küll kuulata tänavu Albaania rahvuslikus eelvoorus osalenud laule, aga ei pidanud neist ühegi puhul vastu üle kümne sekundi. See kogemus oli nii kohutav, et jätsin kogu ettevõtmise vähemalt esialgu katki.

Selle asemel tegin tänaseks hoopis väikese esitusloendi, kuhu läksid meenumise järjekorras esimesed viis laulu, mis mulle nüüd seoses valentinipäevaga pähe kargasid.

Tuleb muidugi mainida, et mina ei ole seda päeva kunagi tähistanud. FB-st ja blogidest mulle nüüd silma jäänud temaatilised postitused on olnud selle suhtes enamasti negatiivsed või iroonilised (vaid mõned üksikud erandid). Ja otsese tõuke selle esitusloendi koostamiseks andis video pealkirjaga “10 Anti-Love Songs That Will Make You Cry On Valentine’s Day”, aga…

Minu valik ei ole kindlasti mõeldud selleks, et kedagi nutma panna. Pigem võiks see tekitada ikkagi positiivseid meeleolusid – panna muigama, naeratama.

Ja kõik need viis laulu meeldivad mulle endale loomulikult väga – olen kuulanud neid kõiki kunagi, erinevatel perioodidel, kümneid kordi, mõnda võib-olla sadu.

Tudengite Teatripäevad

Esimesed etendused on juba olnud ning esimene päev läbi. Ootame põnevusega kõike edaspidist! Koidke end kursis! 🙂 #tudengiteteatripäevad

A photo posted by Tudengite Teatripäevad (@tudengiteteatrip2evad) on

Viljandis käivad praegu Tudengite Teatripäevad, mille kavast eile juba kaks tükki publikuni jõudis. Kuna mul ei olnud õhtul aega jääda tarkade kommentaare kuulama, siis pean siia jälle midagi ise välja mõtlema.

Niisiis. Tartu Üliõpilasteater mängis Tšehhovi “Kirsiaeda” work in progress versioonis, mis tähendab, et see oligi nagu work in progress ehk veel lõpetamata töö, mitte päris valmis, täis otsinguid, hüppeid erinevates suundades, kuid mitte väga sujuv tervik.

Kohati oli leitud päris huvitavaid lahendusi, aga samas leidus ka nõrgemaid kohti. Kohati tundus liiga flegma, kohati ülepingutatult kriiskav, aga vahepeal oli siiski saavutatud ka sobiv tasakaal.

Kui üritan aga kujutada ette, millise mulje see võis jätta neile, kes lugu ennast varasemast ei tea, siis mingit selget pilti mulle ette ei löö. Selles mõttes ei saa seda lavastust liigses publikusõbralikkuses süüdistada.

Aga samal ajal ei saa ma mitte tunda sellise lähenemise suhtes teatavat sümpaatiat, sest mäletan veel liiga hästi aega, kui oluline oli vaid etenduse maailm ja meie selle sees. Tore äratundmisrõõm.

Omaette küsimus on muidugi, mil määral on üldse õigustatav lava määrimine. Antud juhul aeti sinna mulda, šampust ja muud sodi. NO99 on läinud küll palju kaugemale, aga näitabki sellega minu arvates halba eeskuju. Efektne, kuid nii erinev sellest (ilmselt siis vanamoodsast) käsitlusest, mille kohaselt lava on püha pind, võlumaailm, kus näitlejad isegi kõnnivad hõljudes.

TÜ Pärnu Kolledži tudengiteater K-äng2 tegi oma lavastuse “MTKO” palju lühemalt, aga samuti eksperimentaalselt, hajutades trupi publiku sekka.

Mind alati hämmastab nende julgus, kes seda võtet kasutavad, sest kunagi ei või ju ette teada, kas saalis ei karga järsku püsti mõni suvakas, kes otsustab häirida etenduse rahulikku kulgu, et näha kuidas näitlejad selle peale reageerivad. Minult endalt nõuab alati tohutut tahtejõudu, et seda mitte teha.

Nende tükk oli ehitatud üles sõnamängude peale, mis kutsusid publikus esile sagedasi naerupahvakaid, aga kui üritan nüüd järgmisel hommikul meenutada, mida nad seal konkreetselt rääkisid, siis ega ausalt öeldes eriti midagi ei meenu.

Kui seda juttu siin peaks juhtuma lugema mõni asjaosaline, kes tunneb ennast sellest kuidagi häirituna, siis enese õigustuseks võin tsiteerida klassikuid: kiitus on nõrkadele, väärtust omab vaid kriitika. Loodetavasti olete piisavalt tugevad, et seda taluda. Tegelikult hindasin ma seal mõlemad lavastused heaks.

Müürilehes toodud tarkade raamatusoovitustele lisaksin omalt poolt, et kindlasti tasuks lugeda läbi Phyllis Hartnolli “Lühike teatriajalugu”, sest minevik on mitte üksnes tänapäeva alus, vaid võib olla ka ammendamatu inspiratsiooniallikas.

Teatrivälisest kirjandusest soovitan tudengitele Ernest Hemingway ja Jack Kerouaci teoseid, kuid hoidumist nende eluviisi järgimisest.

PS. Postituse kirjutamise ajal kuulasin taustaks The Divine Comedy albumit “Absent Friends”. Nostalgia.