Kino Viljandi moodi

Käisin neljapäeval Viljandi värskeimas filmiklubis, mis asub Ameerika teabepunktis. Kavas oli Woody Alleni “Annie Hall” (1977). Olin seda küll juba korra näinud, aga see juhtus väga ammu, umbes 20 aastat pärast selle valmimist.

Filmi näidati plasmaekraanilt ehk suurest telekast ning seansi alguseks olin kohal mina ja kuus pensionäri. Neist neli lahkus enne filmi lõppu, aga vahepeal tuli mõni vaataja ka juurde.

Pärast trehvasin tänaval juhuslikult ühte inimest, kes ei olnud sellise ürituse toimumisest kuulnudki. Nähtavasti jäi reklaami väheks, mistõttu oli nüüd paslik alustada seda postitust just nii, kuigi jutt kandub järgnevalt ka mujale.

Ameerika filmiklubi raames ongi plaanis (loodetavasti asi ikka jätkub!), nagu sissejuhatuseks räägiti, näidata eelkõige vanemaid väärtfilme.

“Annie Hall” on väga sõnaline film ja oli seal ilma subtiitriteta, mistõttu oli vanematel inimestel seda ilmselt raske jälgida, aga kultuuriakadeemia peaks ju põhimõtteliselt varustama Viljandit ka noorema publikuga selliste filmide jaoks.

* * *

Mulle oli see samas päris kõva nostalgialaks ka seetõttu, et meenus üks varasem “kinoelamus” ajast, kui Täht ei näidanud enam filme kinosaalis, vaid oli jäänud ainult kohvikuks, kus mängis tavaline telekas.

Käisin sealsetel filmiseanssidel täpselt ühe korra, vaatamas surematut šedöövrit “Billy Madison” (1995), peaosas Adam Sandler – oma läbi aegade geniaalseimas rollis. Filmi näidati VHS kassetilt ja sissepääs maksis kaks krooni, mis jäi meelde, sest see oli siis minu jaoks (telekast filmi vaatamise eest) ikkagi suht kirves hind.

Toona koosnes publik minust ja mõningatest vanaprouadest, kes seal samal ajal ühtlasi kohvitasid ja kooki sõid.

Ameerika filmiklubi on vaatajatele tasuta.

* * *

Eelmisel nädalavahetusel küsis üks välisviljandlane (st. Viljandist pärit välismaal elav isik) minu käest, kas Viljandi saab nüüd lõpuks tõesti taas korraliku, kaasaegse kinosaali.

Elame-näeme. Mina ei tea viimastest plaanidest rohkem kui ajaleht kirjutab. Aga kui lugeda kokku kõik need plaanid, mida on selles osas tehtud alates kavadest Tähe ja Rubiini renoveerimiseks, siis tuleb neid vist küll juba üle kümne. Seni ei ole ühestki asja saanud.

Pealegi, nagu olen varemgi märkinud, kinotehnika areneb pidevalt edasi. Ja juba viie või kümne aasta pärast võivad olla saavutanud maailmas läbimurde hologrammfilmid, mille kõrval praegused paistavad umbes sama vanamoodsad nagu täna tummfilmid.

* * *

Mujalt. Berlinalel läinud nädalavahetusel karukesi saanute nimekirja vaadates torkas silma, et Mia Hansen-Løve sai oma filmiga “L’avenir” hõbekaru parima lavastajatöö eest. Tema eelmised filmid on väga head, tõenäoliselt tasub ka see vaatamisnimekirja panna.

* * *

Lõpetuseks veidi veel kohalikest teemadest (huvilistele kaugemalt). Viljandis on puhkenud hull poleemika seoses vabariigi aastapäeva tähistamisega, sest 23. veebruaril linna poolt Pärimusmuusika Aidas korraldatud kontsert-aktusel oli saal osaliselt tühi.

Minu meelest ei olnud asi nii hull nagu mõningatest kommentaaridest võib paista. Inimesi oli kohal kindlasti rohkem kui 200 – all saalis ei olnud tühje kohti silma järgi otsustades rohkem kui kolmandik ja rõdu oli rahvast täis.

Eelmise aastaga ei saa tänavust üritust hästi võrrelda, sest siis korraldasid vald ja linn selle koos, aga nüüd tehti eraldi kontsert-aktused – peale minu oli küll veel neid, kes käisid mõlemal, kuid tõenäoliselt mitte väga palju.

Kui linna rahvastik järjest kahaneb ja vananeb, siis on täiesti loomulik, et vaikselt kuivab ka nende inimeste hulk, kes taolistel üritustel käivad. Pealegi ei olnud ilm sel päeval jalakäijatele just kõige sobivam, mistõttu ma isegi mõtlesin, kas ikka hakkan minema.

* * *

Linna kontsert-aktusest oli juba varem juttu. Kui see oli lavastuslik ja professionaalne, kandvateks jõududeks teatri, akadeemia ja aidaga seotud inimesed, siis valla oma hubane ja maalähedane: esinesid Mulgi segakoor, meeskoor Sakala, tantsurühm Vabajalg, ansambel Lõõtsavägilased (neilt plaksutati välja isegi üks lisalugu), pilgu ajalukku heitis Heiki Raudla. Väga huvitav, justkui Viljandi kaks erinevat nägu.

PS. Postituse alguses on toodud minu tavapärane iganädalane kokkuvõte YT muusikavoost.

Pühendatud EV aastapäevale

#EV98 kontsert-aktus #viljandi

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Tuntud teatrinali ütleb, et kui laval on redel, siis tuleb enne etenduse lõppu pilve peale ronida. Pärimusmuusika Aidas eile õhtul toimunud kontsert-aktusel oli laval umbes sada redelit, aga pilve peale nendega ei ronitud, jäädi kahe jalaga maa peale, kuigi fantaasiat oli lavastuses küllaga.

Tegemist oli üritusega, mille pühendas vabariigi aastapäevale Viljandi linn. Viljandi valla analoogiline kontsert-aktus toimub aga täna Sakala Keskuses.

Eelmisel aastal korraldasid linn ja vald sellise ürituse küll ühiselt, kuid ilmselt ongi neid mõttekam teha siin eraldi, sest muidu tuleb pressida ühte kokku liiga palju ja pärast on alati keegi, kes tunneb ennast ebaõiglaselt kõrvalejäetuna.

Eilne kava kestis alla pooleteist tunni ja publiku hulgast kostus hiljem, et see oligi just paras. Samuti leiti, et numbrid olid omavahel kenasti tasakaalus (minu meelest oli tegelikult mõni paus liiga kandev, aga see selleks).

Suur osa ajast kulus samas muidugi erinevate preemiate jagamisele, mida anti üle kohati päris vaimukate ja humoorikate tekstide saatel, aga mille peale mina hakkasin vahepeal ikkagi haigutama – see ongi põhjus, miks ma taolistel üritustel tavaliselt käia ei viitsi.

Edaspidi võiks teha preemiate jagamise tempokamalt. Näiteks need kõik järjest kätte anda, mitte kuulutada õhtu jooksul kümme korda, et preemiat tulevad üle andma linnapea ja volikogu esimees – selle arvelt saaks panna ju sisse rohkem kunstilisi etteasteid.

Vahepeal oli siin nüüd väike muusikaline vahepala: Kadi Uibo värske “Vabaduse loits” – ajatu ja samas äärmiselt ajakohane laul.

Esmaspäeval käisin kultuuriakadeemias kuulamas traditsioonilist vabariigi aastapäevale pühendatud mõtisklust, kõnetoolis Arvo Valton, teemaks eestlaste tulevikuvõimalused.

Tema põhisõnum oli see, et tuleb olla maailmale avatud ja võtta vastu kõike head, aga eestlased peavad ikka omal maal kestma jääma (kui minna ära, siis tulla tagasi jne.) ning suur missioon meie kultuuri edasikandmisel ja arendamisel on täita just neil, kes olid sinna kogunenud teda kuulama.

Head vabariigi aastapäeva!

Mälestusi ajakirjandusest

Progressiivne uudistemagasin Democracy Now! tähistas mõne päeva eest kahekümnendat sünnipäeva. Minust sai selle kuulaja aastal 2002, kui see oli üks vähestest saadetest, mis võttis kriitilise hoiaku siis alles kavandamisel olnud Iraaki tungimise suhtes.

Leidus ka teisi, näiteks Dennis Bernsteini Flashpoints (lisaks muidugi veel sellised vandenõuteoreetikud nagu Alex Jones, aga nemad ei lähe arvesse, sest tegemist on pigem ususektide, mitte ajakirjanduse või üldse mõistuspärase nähtusega), mida vahepeal samuti kuulasin, aga kõigi nende teiste puhul kaldus poliitiline agenda mõjutama sageli ajakirjanduslikku kvaliteeti. Democracy Now! saatejuht Amy Goodman suutis aga sellest hoiduda, jääda alati asjalikuks, tasakaalukaks ning säilitada austuse faktide vastu.

Minu arvates on meedia kallutatus praktiliselt vältimatu, isegi kui seda ei soovita, alates juba teemade ja tsitaatide valikust – sellise äratundmiseni viisid tegelikult juba esimesed kokkupuuted ajakirjanduse köögipoolega.

1995. aastal asus mu isa tööle ajakirjanikuna Sakalas, mille toimetus asus tollal veel Männimäel. Käisin siis 14-15-aastaselt vahest pärast kooli tal seal abiks, valimas agentuuride saadetud lühiuudiste hulgast välja neid, mis võiksid lehte minna (tema ise sai keskenduda samal ajal omaenda lugude kirjutamisele). Kuna minu lemmikajalehtedeks olid sel ajal Liivima Kroonika, Liivima Kuller ja Post, siis kaldusin valima sageli rohkem naljakaid, kiiksuga uudiseid, mis sobinuks suurepäraselt nimetatud väljaannete veergudele, aga ei läinud alati hästi kokku Sakala tõsise, soliidse joonega. Meil oli sel teemal vaidlusi ja lõpuks ei viitsinudki ma seal rohkem käia, aga mulle jäi sellest meelde, kui oluline on teemade valik.

Samuti hakkasin toona mõistma seda, kui palju sõltub tsitaatidest. Kui agentuurilt saabunud uudis oli vaja kärpida näiteks poole lühemaks, et see lehte mahuks, siis tuli sellest paratamatult midagi välja jätta. Tsitaatide valikust võis sõltuda kogu loo tonaalsus.

Selline kallutatus on tavalistele lehelugejatele sageli märkamatu, aga sisuliselt vältimatu. Ja see kehtib kogu meedia puhul, valitseb ka raadios, teles ja veebis. On hea, kui ajakirjanikud seda endale teadvustavad.

Democracy Now! on selles mõttes selgelt, täiesti teadlikult kallutatud. Kallutatus avaldub läbi teemade, vaatenurkade, intervjueeritavate jne. valiku. Aga samal ajal on see ka hea, asjatundlik, kvaliteetne ajakirjandus (a la Amira Hass & Robert Fisk). Mulle väga meeldib.

Samas tuleb märkida, et selle uudistemagasini vedur Amy Goodman ilmutab vananemise märke. Ma ei mõtle seda, et tema juuksed on läinud halliks, vaid asjaolu, et tal läheb viimasel ajal järjest sagedamini eetris mõte kaduma, tekivad mingid tühised, aga silmatorkavad apsud. Meenutab veidi seda, kuidas Bob Novak vaikselt kustus. Ja tema surm jättis USA meediamaastiku paremale tiivale tohutu augu. Mõnikord küll öeldakse, et asendamatuid inimesi ei ole olemas, aga minu arvates see nii ei ole.