Alustada tuleks algusest. Aga kus on algus? Algusi on palju. – Kai Aareleid “Linnade põletamine”
Ma armastan seda raamatut. Jah, just nii see ongi, sest “Linnade põletamine” on tõeline maiuspala nendele, kes armastavad kirjandust kui kunstivormi. Selle ülesehitus on lausa geniaalne, sarnanedeski esikaanel kujutatud kaardimajale, kaardimängule või mingile keerulisemat sorti muusikateosele (mitte poplaulule).
Mis ei tähenda, et seda oleks raske lugeda. Hoopis vastupidi. Romaan (mis on nii vahetu, realistlik ja usutav, et seda võiks pidada läbini autobiograafiliseks, kui autor ei oleks sündinud kümme aastat pärast põhilise tegevustiku lõppu) moodustub kaheksakümne viiest pildikesest. Selle võib suvalise koha pealt lahti lüüa, lugeda läbi mõned leheküljed ja jälle kinni panna. Nii lugejasõbralikku suurteost ei ole ma ammu näinud.
Tegevuspaik: Eesti, põhiliselt Tartu, aga läbi käib ka näiteks Viljandi, kusjuures siin on see raamat kuuldavasti ka trükitud; kõvakaanelises köites, kuid sellises, mille nurgad pidevalt kotis kaasas kandmisel hargnema kipuvad, mistõttu sai neile kleeplint ümber tõmmatud – ma isegi ei mäleta, millal eelmine kord mõnda raamatut sedasi parandasin ehk nii kõrgelt hindasin, et seda vajalikuks pidasin, kindlasti mitte käesoleval sajandil.
Ajajärk: 1940-ndatest 1960-ndate alguseni, siiretega varasemasse ja hilisemasse. Läbiv tegevusliin on täiesti olemas, aga pildikeste kaudu edastatav sündmustik nii laiahaardeline, et seda võib vabalt nimetada ajasturomaaniks, mille puhul kandvast loost ehk isegi olulisemaks muutub kogu see laiem miljöö, atmosfäär, mis lugejate silme ette manatakse.
Tekstinäide: Mis inimesest jääb? Mahajääjale on ta lõpuks hulk mälestusi. Aga mõnikord on vaja midagi käegakatsutavamat. Midagi, mida saaks päriselt puudutada, millest saaks kinni hoida.
Väiksena tegin peas järelduse, et kui mul üldse on mingit lootust isa kohta midagi teada saada, talle lähemale jõuda, teda puudutada nii, nagu ta end päriselt ealeski puudutada ei lase, siis ainult läbi tema asjade. Ja ma tegin temast nimekirja.
Nimekirja inimese elu esemetest on lõpuks üsna lihtne koostada. Tähendustega on keerulisem.
Raamatu sain kirjatuselt Varrak arvustamiseks tasuta, aga olen sellest nii suures vaimustuses, et oleksin valmis selle isegi tagantjärele täishinnaga välja ostma. (Samas eelistan seda võimaluse korral muidugi mitte teha.) Ma ei ole siin varem raamatutele punkte jaganud, aga see saaks kohe pikemalt kaalumata kaksteist kümnest, topeltmaksimumi või midagi muud sellist.
Peab vist lugema nüüd läbi ka 2011. aastal ilmunud Aareleiu esikromaani “Vene veri”, mis tundub arvustuste põhjal otsustades sarnase kompositsiooniga ning on nähtavasti tõesti autobiograafiliste sugemetega. Pealegi eriti aktuaalne meie praeguses sisepoliitilises kontekstis.
“Linnade põletamise” esitlus toimub 12. mail kell 17 Tallinnas, Viru Keskuse Rahva Raamatus, aga poodides on see juba müügil. Tasub jälgida ka kirjaniku lehekülge Facebookis.
