Aareleiu “Linnade põletamine”

Kai AareleidAlustada tuleks algusest. Aga kus on algus? Algusi on palju. – Kai Aareleid “Linnade põletamine”

Ma armastan seda raamatut. Jah, just nii see ongi, sest “Linnade põletamine” on tõeline maiuspala nendele, kes armastavad kirjandust kui kunstivormi. Selle ülesehitus on lausa geniaalne, sarnanedeski esikaanel kujutatud kaardimajale, kaardimängule või mingile keerulisemat sorti muusikateosele (mitte poplaulule).

Mis ei tähenda, et seda oleks raske lugeda. Hoopis vastupidi. Romaan (mis on nii vahetu, realistlik ja usutav, et seda võiks pidada läbini autobiograafiliseks, kui autor ei oleks sündinud kümme aastat pärast põhilise tegevustiku lõppu) moodustub kaheksakümne viiest pildikesest. Selle võib suvalise koha pealt lahti lüüa, lugeda läbi mõned leheküljed ja jälle kinni panna. Nii lugejasõbralikku suurteost ei ole ma ammu näinud.

Tegevuspaik: Eesti, põhiliselt Tartu, aga läbi käib ka näiteks Viljandi, kusjuures siin on see raamat kuuldavasti ka trükitud; kõvakaanelises köites, kuid sellises, mille nurgad pidevalt kotis kaasas kandmisel hargnema kipuvad, mistõttu sai neile kleeplint ümber tõmmatud – ma isegi ei mäleta, millal eelmine kord mõnda raamatut sedasi parandasin ehk nii kõrgelt hindasin, et seda vajalikuks pidasin, kindlasti mitte käesoleval sajandil.

Ajajärk: 1940-ndatest 1960-ndate alguseni, siiretega varasemasse ja hilisemasse. Läbiv tegevusliin on täiesti olemas, aga pildikeste kaudu edastatav sündmustik nii laiahaardeline, et seda võib vabalt nimetada ajasturomaaniks, mille puhul kandvast loost ehk isegi olulisemaks muutub kogu see laiem miljöö, atmosfäär, mis lugejate silme ette manatakse.

Tekstinäide: Mis inimesest jääb? Mahajääjale on ta lõpuks hulk mälestusi. Aga mõnikord on vaja midagi käegakatsutavamat. Midagi, mida saaks päriselt puudutada, millest saaks kinni hoida.

Väiksena tegin peas järelduse, et kui mul üldse on mingit lootust isa kohta midagi teada saada, talle lähemale jõuda, teda puudutada nii, nagu ta end päriselt ealeski puudutada ei lase, siis ainult läbi tema asjade. Ja ma tegin temast nimekirja.

Nimekirja inimese elu esemetest on lõpuks üsna lihtne koostada. Tähendustega on keerulisem.

Raamatu sain kirjatuselt Varrak arvustamiseks tasuta, aga olen sellest nii suures vaimustuses, et oleksin valmis selle isegi tagantjärele täishinnaga välja ostma. (Samas eelistan seda võimaluse korral muidugi mitte teha.) Ma ei ole siin varem raamatutele punkte jaganud, aga see saaks kohe pikemalt kaalumata kaksteist kümnest, topeltmaksimumi või midagi muud sellist.

Peab vist lugema nüüd läbi ka 2011. aastal ilmunud Aareleiu esikromaani “Vene veri”, mis tundub arvustuste põhjal otsustades sarnase kompositsiooniga ning on nähtavasti tõesti autobiograafiliste sugemetega. Pealegi eriti aktuaalne meie praeguses sisepoliitilises kontekstis.

“Linnade põletamise” esitlus toimub 12. mail kell 17 Tallinnas, Viru Keskuse Rahva Raamatus, aga poodides on see juba müügil. Tasub jälgida ka kirjaniku lehekülge Facebookis.

Üksküla “Uinunu laul”

Uinunu laul“Vladimir: Kas mina magasin sel ajal, kui teised kannatasid? Või magan ma praegu? Ja mis ütlen ma homme ärgates tänase päeva kohta?” – nende sõnadega algab Kristjan Üksküla albumi “Uinunu laul” plaadiümbrisel toodud katkend Samuel Becketti näidendist “Godot’d oodates”.

Albumi nimilugu, mida võib kuulda selle lingi taga, ei ole minu arvates kõige tugevam sellel leiduv pala, aga see annab hästi edasi üldise meeleolu: selline vaikne, kergelt melanhoolne, aga samas mitte sünkjas, vaid valguskiirtest tekkinud miraaž või neis peegelduv varikujund see just ongi. Kõrvupaitavad meloodiad, mõtlikud sõnad.

[Praegu kirjutades meenus üks tuntud laul filmist “Ergav kõrbepäike”, aga Üksküla ajab siiski veidi teist rida, kuigi mingis mõttes sarnast.]

15 laulu, kestus kokku 55:40

Kolmandik lauludest on kirjutatud Juhan Viidingu sõnadele, ligi pooled autori enda omadele. Kolmandik lauludest on sellised, kus astub üles ainult Üksküla ise, saates ennast kitarril või klaveril. Paaris laulus võib kuulda saatevokaale ja üks on duett Sandra Uusbergiga. Kaasa teeb veel rida noori näitlejaid-muusikuid, näiteks Kaspar Velberg, Mari Jürjens jne.

Laulusõnu kaasas ei ole, aga esimene sellel plaadil kõlav Üksküla enda kirjutatud tekst (kirjutasin üles kuulmise järgi) algab nii…

üks foto sõbra albumis,
kus tüdruk vaatab itta
ja mitte päris itta
– selle pildi omasse
ta vidukile aetud silmad
näevad välja ikka
ja vaatavad, kuid mida
– see ei jõua kohale

Ja viimane sedasi…

nagu kiir, mille algus on kuu,
olen liiv, olen kõrb, oled tuul
minu taim, minu vars, minu juur
helde vaim, sinu valgus on suur
nagu auras ja ootas mu suu
nagu lind oma laulu ja puud
nagu viimsele viipele muu
ei saa järgneda juu

valva mu teed läbi aegade prao
üle peeglite veel, mu päevade ao,
sinu kiituse laul minu huulilt ei kao
minu huulilt ei kao…

Kaunis, kas pole?! Kui olla lõpuni aus, siis tuleb tunnistada, et Viidingu tasemeni Üksküla tekstid veel päris jõudnud ei ole (kelle omad oleks?), aga ka neis leidub huvitavaid, tabavaid kujundeid, nagu need stiilinäited loodetavasti välja tõid.

Üks näide veel (kusjuures see koht tema sõnadest meeldis mulle vist isegi kõige rohkem, ilmselt isiklikel põhjustel)…

ütle miks on nii
et see õnn mida näen
pole jääv – pole siin
ütle kuhu teel on see ilm
ja mu eksinud hing

Kui eelmised paar nädalat mängis mul taustaks põhiliselt Eeva Talsi ja Juhan Aru “Vähemalt täna”, siis sel nädalal vahetas selle välja Üksküla “Uinunu laul” – olen kuulanud seda albumit oma kümmekond korda. See on nii hea.

Plaadi esitluskontsert toimub 25. aprillil, aga juba praegu on see müügil näiteks Rahva Raamatus. Paari laulu saab kuulata autori helipilvest. Tehke seda!

Kiri EKRE poliitikutele

Käisin eile kuulamas EKRE kõnekoosolekut “Kahekõne rahvaga”, kus Martin Helme ja Jaak Madison kandsid ette oma tavapärast repertuaari. Tahtsin esitada neile tegelikult mõned küsimused, aga kuna otsa tuli TÜVKA omakultuuriakadeemia raames toimunud Martin Pärna loeng “Hingega disainist”, mida samuti kuulda tahtsin, siis pidin lahkuma enne kui järg jõudis küsimustele vastamiseni, mistõttu saatsin need neile hiljem postkasti.

Lugupeetud poliitikud,

käisin 12. aprillil Viljandis kuulamas teie kõnekoosolekut “Kahekõne rahvaga”, kuid lahkusin enne kui järg jõudis küsimustele vastamiseni, mistõttu edastan teile oma küsimused kirjalikult.

Te räägite vajadusest taastada Euroopat tabanud rändekriisi tõttu passikontroll Eesti ja Soome ning Eesti ja Läti vahel. Kas ei oleks mõistlikum, kui tõesti piiride sulgemiseks läheb, toetada lihtsalt passikontrolli taastamist Leedu-Poola ja Taani-Saksa piiridel? Miks te tahate raisata vahendeid selle peale, et muuta raskemaks eestlaste käimist Soomes ja Lätis ning soomlaste ja lätlaste käimist Eestis?

Martin Helme: “Ei ole mõistlikum. Taani-Saksa piir muide on praegu juba valve all, aga see ei aita meid. Meie probleem on selles, et me ei kontrolli Rootsist ja Soomest saabuvaid inimesi ja neis riikides on väga palju elementi, keda me ei tohiks üle piiri lubada. Lisaks ei valva me ju tegelikult jätkuvalt oma idapiiri. Territooriumi kontroll on suveräänse riigi vältimatu osa ja seda teistele riikidele ei saa jätta. Piiri valvamine ei ole vahendite raiskamine, vaid turvalisuse tagamise üks osa.”

Kas vastab tõele, et EKRE kavatseb tulla järgmisel aastal kohalikel valimistel Viljandis välja oma parteinimekirjaga, mille esinumbriks pannakse Jaak Madison (nagu 2013. aastal toodi siia Keskerakonna esinumbriks Priit Toobal)? Kui see on nii, siis millised on tema senised sidemed ja kokkupuude meie linnaga? Ja milline on teie seisukoht plaanide osas, mis puudutavad Viljandi linna ja valla ühinemist?

Martin Helme: “Seda, et paneme seal välja oma nimekirja võin kinnitada. Kes on nimekirjas ja kes seda veab pole praegu paika pandud, kuid seda ei otsusta mina või erakonna juhatus, vaid ikka kohalik osakond. Jaak Madison on Järva-Viljandi ringkonna esimees ja kandideeris riigikogu valimistel selles ringkonnas. Kindlasti on selles nimekirjas kohalikke inimesi. Madisoni kandideerimine on hetkel küll puhas spekulatsioon. Viljandi linna ja valla ühinemise osas peaks küsima rahvahääletustega arvamust kohalikelt elanikelt.”

Te räägite, et Marina Kaljurand ei tohiks saada Eesti presidendiks, sest ta on venelane. Ise soovite näha sellena enda juhti Mart Helmet, kes on korduvalt avalikult hoobelnud, et ka tema on osaliselt vene päritolu. Miks te olete nii kahepalgelised ja teete Eesti Vabariigi kodanikel vahet rahvuse järgi? Ennast konservatiivideks nimetavad poliitikud peaksid ju teadma, et see riik loodi teistel alustel.

Martin Helme: “Mardi ema vanavanaema isa oli tõesti venelane. Kas see on võrreldav Kaljurannaga, kelle ema on venelane ja isa Läti venelane. Vist on midagi muud? Me oleme rahvuslased, me arvame tõepoolest, et rahvusel on tähtis roll inimese identiteedis.”

Loodetavasti leiate aega nendele küsimustele vastamiseks!

Andres Laiapea,
üks rahva hulgast

Rahustuseks olgu öeldud, et homsest läheb siin edasi tavapärasel kultuurilainel. Kui nimetatud poliitikutelt peaks saabuma vastus, siis panen selle muutmata kujul täienduseks käesolevasse postitusse. Neid küsimusi võivad neile aga loomulikult esitada ka kõik teised, näiteks need tüübid, kes nimetavad ennast ajakirjanikeks. Rahval oleks võib-olla huvitav teada, mida nende peale vastatakse.

Täiendus: Martin Helme vastused sai lisatud küsimuste vahele, ta vastas ka Jaak Madisoni eest.