Väljasõit Lätimaale

Setumaa kõrgeima punkti tähistamine #geograafid #setumaal

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Käisin eile Tartu Ülikooli geograafide bussireisiga Lätimaal. Esimene peatus oli tegelikult hoopis Setumaa kõrgeimas punktis, milleks on täpsustatud andmetel Maaniidü mägi Luhamaa nulgas, kõrgusega 225 meetrit üle merepinna. Varem peeti selleks Kuksina mäge.

Setumaa kõrgeima punkti tähistamiselt ei puudunud loomulikult ka pudel handsat, setude rahvusjooki, mida üldiselt giidi või grupijuhi rolli täitnud teadur Taavi Pae kohalviibinuile lahkelt valas. Ütleks, et maitse oli parem kui viinal, aga päris vee pähe (janu kustutamiseks) seda siiski ei jooks.

Haldusreformi arutelu #geograafid #missomaal

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Missomaal toimus peatus geograaf Jüri Jagomägi juures, kes tutvustas paarikümne aasta eest, 1990-ndatel koostatud haldusterritoriaalse korralduse kava, mis näis üllatvalt ajakohasena ka praegu, ning rääkis veidi sealsest kohalikust olukorrast ja ettevõtmistest, sealhulgas Kolme Kandi Klubist.

Jagomägi meenutas kuidas vanasti, nõukogude ajal, oligi see paik justkui kolme maa ühenduslüli, aga mainis muu hulgas ka piiride kadumise negatiivsemat külge, nimelt mõne aasta eest toimunud vargustelainet, 30-40 juhtu, mille taga olid arvatavasti Lätist tulnud pätid, keda ei õnnestunudki tabada.

Eesti kunagise lõunapoolseima punkti tähistamine #geograafid #lätimaal #latvia #estonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Reisi peamiseks sihtpunktiks oli aga kunagine Eesti Vabariigi lõunapoolseim koht, mis läks 1924. aastal maadevahetuse käigus Lätile. Asus see Petserimaal, Laura vallas, Kudepi kandis, piirkonnas, mis oli juba toona asustatud valdavalt venelastega.

Nüüd löödi siis ka seal uuesti vai maasse ja pandi Eesti lipp lehvima. Päris hümni laulmiseks küll ei läinud, aga pidulik hetk ikkagi. Peeti kõnesid, uuriti vanu kaarte ning toimus väike vabaõhubankett Georgia veini ja suupistetega.

Ekskursioon Kurši õigeusu kirikus #geograafid #lätimaal #latvia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Järgnes veel pikem ekskursioon ühe kohaliku kultuuritöötaja (tema vanaema oli eestlane, aga eesti keelt ta ise ei räägi) juhendamisel, mis viis kõigepealt Kurši õigeusu kirikusse. Kirik ehitati 1925. aastal, näeb välja väga kena ja korralik, nagu ka seda ümbritsev surnuaed.

Varem käidi sealt Laura kirikus, aga kui piir tuli vahele, siis ehitati endale kohe oma kirik (viisavabadus Eesti ja Läti vahel tuli alles 1927. aastal ja enne ei olnud ju kindel, et see üldse tuleb). Paistis, et seal on religioon veel tõesti elav traditsioon.

Surnuaias olid hauaplatsid lausa piinlikult korras, kuigi samas asuva sõjaaegse vennashaua kohta rääkis see kohalik giid meile, et see oli vahepeal päris räämas, plaadid roostes, müüridel kasvamas juba väikesed puud, kuid tehti siis Vene saatkonna toetusel korda.

Väike kena kohakene #lätimaal #pededze #latvia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Pikem peatus oli kõrvalasuvas keskuses nimega Pededze, kus tutvustati põhjalikult rahvamaja ja eriti sealset kostüümide kollektsiooni (varsti pidi seal tulema lausa ball) ning käidi väikeses külamuuseumis, mis oli mõeldud tuvustama piirialade venelaste elu (seal oli näiteks samovaride kollektsioon jms.).

Nõukogude aja lõpus ehitatud Pededze rahvamaja on suur, korralik, sisaldab ka väikest spordisaali ja raamatukogu. Täpselt samasugune pidi asuma ka kusagil Eestis (nende kunagine kolhoosiesimees, kes oli pooleldi eestlane ja käinud läbi ka Siberist, oli seda näinud ning selle järgi siis tehtigi).

Pededze koolimaja #geograafid #lätimaal #latvia #pededze

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Tööandjateks on seal kool, kuhu on jäänud vaid umbes 80 õpilast, rahvamaja ja kauplus. Jutust tuli välja, et paljusid asju tehakse Läti vähemusrahvuste programmi ning teiste projektirahade toel, aga üldiselt toimub ikkagi ka seal maa tühjenemine inimestest.

See kohalik giid ütles muide, et Lauras, mis on nüüd teatavasti Venemaa all, on tema käinud oma elus üldse ainult kaks korda, kunagi nooruses, nõukogude ajal, peol ja kirikus. Nii on riigipiir lõiganud taas läbi loomulikud sidemed selle kunagise kohaliku tõmbekeskusega.

Kirik Alūksnes #lätimaal #kirik #church #latvia #aluksne

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Lõpuks oli veel peatus Alūksnes, kus sai lihtsalt tunnikese ringi käia. Minu meelest väga ilus väikelinn, meeldiva arhitektuuriga, kus on palju avarust. Kunagi ulatus sinnani välja muide isegi leivude ehk väikeste saarekestena lätlaste hulgas elanud eestlaste asuala.

Alūksne muuseum #lätimaal #latvia #aluksne

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Alūksne lossis asub tänapäeval muuseum, mida ümbritseb suur park, kus võis näha purskkaeve, linnukesi ja pinkidel istuvaid inimesi, kes lihtsalt omavahel läti keeles juttu ajasid – see on valdavalt lätlastega asustatud linn.

Vaade ühest Alūksne pargist #lätimaal #latvia #aluksne

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Vaatasin nüüd eestikeelsest Vikipeediast, et 2010. aasta andmetel oli Alūksne elanike arv 8900, aga seal kuulsin kohalikelt, et see oli langenud just sel aastal alla kaheksa tuhande. Nii et toimub rahvastiku päris kiire kahanemine.

Tegelikult peaks sinna kunagi veel minema, et seal pikemalt ringi käia, sest näiteks ordulinnuse varemeid nägin ma ainult kaugelt, lähedalt vaatama neid sel korral ei jõudnudki.

Aga hea, et ennast sellele väljasõidule ikka kaasa sokutasin, sest oli päris huvitav.

Presidendivalimistest

TELLIMUSPOSTITUS. See on nüüd teema, mille käsitlemise eest üks lugeja oli valmis maksma mulle 10 eurot.

Kirjutasin juba eelmise aasta juulis, et “kui nüüd veidi järele mõelda, siis leidub Riigikogus tegelikult üks mees, kes oleks antud jõudude vahekorra juures peaaegu täiuslik kompromisskandidaat. Küsimus on ainult selles, kas poliitiline klass sellest ise aru saab.”

Kuna mind oli selleks ajaks juba klassifitseeritud suletud uste taga “paremäärmuslikuks ekstremistiks”, siis võis see mõjuda hoopis tema võimalusi kahjustavalt, aga jutt käis Andres Herkelist. Ja ma leian jätkuvalt, et ta oleks praegu kõige sobivam kompromiss.

Minu hinnangul soovib ülisuur enamik eestlastest näha presidendina mitte kõva käega juhti või mingit rahvuse isa, nagu osad ise autoritaarsusele kalduvad poliitikud ekslikult arvavad, vaid eelkõige esindusisikut, kes seisaks meie huvide eest suhetes teistega.

Lennart Meri oli enne presidendiks saamist välisminister. Arnold Rüütli populaarsus põhines sellel, et ta juhtis meid äärmiselt osavalt, valutult välja Nõukogude Liidust. Toomas Hendrik Ilves oli endine välisminister, kellelt oodati Eesti tugevat lõimimist Läände.

Ja praegu on kõige populaarsem võimalik presidendikandidaat, nagu küsitlused näitavad, välisminister Marina Kaljurand – see ei ole juhus ega tulene tema soost või rahvusest, vaid väljendab just soovi näha presidendina isikut, kes esindaks Eestit maailmas.

Miks mitte Kaljurand!?

Eestis konservatismi mõiste kaaperdanud marurahvuslased välistavad tema saamise presidendiks rahvuse tõttu ja kristlikele fundamentalistidele on ta vastuvõetamatu kooseluseadust puudutavate seisukohtade pärast, aga minu silmis on probleem hoopis muus.

Nimelt selles, et välisministrite nii sagedane vahetamine ei ole hea, sellel ametikohal peaks töötama just diplomaatide hulgast tulnud inimene ning eriti halb on vahetada välisministrit olukorras, kus ees seisavad välispoliitiliselt keerulised ajad. (Välja arvatud muidugi juhul, kui teda peetakse ministrina nõrgaks, aga siis tekib küsimus: miks peaks saama presidendiks inimene, kes ei sobi välisministriks?)

Vähemalt eelmise aasta juulis, kui esitasin talle Postimehe vahendusel alltoodud küsimused, ei olnud Kaljurannal endal välisministrina jätkamise vastu midagi.

Kas kavatsete jääda välisministriks võimaluse korral pikemaks ajaks või oleksite valmis kandideerima vastava ettepaneku saamisel juba järgmisel aastal presidendiks, nagu meedias on spekuleeritud?

Kaljurand: “Ma olen täna välisminister ja püüan seda tööd võimalikult kaua ja võimalikult hästi teha.”

Suurbritannias on tulemas rahvahääletus Euroopa Liidu liikmelisuse küsimuses. Kas see mõjutab kuidagi ka Eesti valmistumist Euroopa Liidu eesistumiseks? Kui peaks juhtuma, et Briti rahvas langetab järgmise aasta sügisel (referendumi arvatav aeg) siiski otsuse EL-ist lahkuda, siis kas see tähendab, et Eesti eesistumisperiood nihkub poole aasta võrra ettepoole? Või ei ole vaja selles osas mingeid varuplaane teha?

Kaljurand: “Kui Suurbritannia referendum peaks toimuma, loodan et Briti rahvas otsustab jääda Euroopa Liidu koosseisu. Kui peaks minema teisiti, siis mõjutab see kogu Euroopa Liitu, ka Eestit. Praegu arvestame eesistumiste kokkulepitud ajakavaga.”

Nüüd on hakanud isegi president Ilves rääkima, et tuleks valmistuda juhuks, kui britid ikkagi otsustavad lahkuda.

Minu hinnangul on välisministri vahetamiseks nii või teisiti äärmiselt ebasobiv aeg, aga erakondade kalkulatsioonides ei oma see tõenäoliselt suurt tähtsust, sest Eesti poliitikuid huvitavad üldiselt rohkem võimumängud, võimuga kaasnevad staatus ja hüved, mitte asjade sisu, mitte poliitika sisuline külg ning see, mis oleks üldriiklikes huvides.

Vastasseis või kompromiss

Reformierakonna esindajad võivad praegu küll avalikult väita, et nende sooviks on valida president ära Riigikogus, aga tegelikult näib juba olevat võetud suund valimiskogule, et suruda seal EKRE juhile Mart Helmele vastandudes läbi oma kandidaat, olgu selleks siis lõpuks Kaljurand või Siim Kallas, vahet pole – see näib mulle hetkel kõige tõenäolisem stsenaarium, sest seda toetab Eesti senisest poliitilisest kultuurist tulenev loogika.

Presidendi valimine Riigikogus eeldab seevastu laiemat kompromissi, mille kehastajaks sobiks minu arvates kõige paremini Herkel, kes on tiirelnud poliitilisel orbiidil alates iseseisvuse taastamisest, omab arvestatavat rahvusvahelise töö kogemust (ENPA liikmena jms.), ei ole seotud mingite skandaalidega ega ole äärmuslik või konfliktne kuju, vaid üritab laveerida mõõdukalt tsentrisse.

Vabaerakonna poliitiline ebamäärasus tuleb antud juhul kasuks, sest see vastab kõige enam erakondadeülesuse ideaalile. Ühest küljest oleks Herkeli toetamine Isamaa ja Res Publica Liidu ning EKRE jaoks ainuke realistlik võimalus saada järgmiseks presidendiks endale maailmavaateliselt võimalikult lähedane isik, aga teisest küljest võiks ta olla vastuvõetav ka sotsiaaldemokraatidele. Tema oleks ühiskonda ühendav, mitte lõhestav president.

Paraku ei näi selle stsenaariumi teostumine olevat kuigi tõenäoline, sest Reformierakond ja EKRE on mõlemad juba võtnud suuna omavahelisele konfrontatsioonile ning teised on liiga uimased ja rumalad, et seda mängu läbi näha ja muuta.

Millest ma ei kirjuta

Loore Martma kodukontsert Lepiku talu õues #looremartma #kuuekodukontserdid

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Käisin laupäeval Loore Martma kodukontserdil. See oli väga kaunis ja kena, aga nii privaatne, peaaegu kinnine koosviibimine, et ma ei saa sellest kirjutada, sest see oleks justkui tungimine teiste privaatsfääri, selle kiskumine avalikkuse rambivalgusse, sest lõpuks on see blogi ikkagi osa avalikust infovoost, mitte lihtsalt minu välismälu, kuigi täidab paljuski ka seda rolli.

Ühtegi päris sellist kontserti tal enam ilmselt ei tule, aga mõned sarnased on veel ees.

Teisipäeval sõitsin pärast “Polaarpoisi” vaatamist Tallinnast Viljandi hääletades, sest õhtul enam busse ei tulnud. Eelmisest korrast, kui ma seda tegin, oli möödas juba vähemalt kümme aastat. Sain ühe autoga Imavere risti, teisega sealt Viljandi. Mõlemad autojuhid olid päris värvikad tegelased, rääkisid huvitavaid jutte, aga ma ei saa sellest kirjutada, sest see oleks jälle nagu usalduse kuritarvitamine.

Kui olen maininud siin ajaveebis vahest mõnda niisama tuttavat, siis enamasti kuidagi umbisikuliselt, et inimene ei oleks teistele otseselt äratuntav. Ja ka endast kirjutan tegelikult suht vähe, kui võrrelda paljude teiste blogijatega, üldiselt mitte rohkem kui on vaja lugejate huvi hoidmiseks – kasutan inimeste uudishimu (jõhkralt, aga seda vähemalt tunnistades) ära kultuuripropaganda huvides.

Muide, hetkel mängib mul klappides taustaks Argo Vals, täpsemalt tema Viljandi Vibes Live @ Tallinn Music Week.

Seega, jah, tuleb tunnistada, et päris adekvaatset pilti see ajaveeb minust ei anna, sest paljudest asjadest ei kirjuta ma siin praktiliselt üldse. Nimelisel aadressil sai see avatud tegelikult üksnes seetõttu, et see aadress oli mul juba varasemast olemas ning seisis kasutamata (kasutasin ainult @laiapea.eu postkasti) – sisuliselt on tegemist rohkem kultuuripäeviku kui isikliku blogiga.

Nii palju nüüd siis selgituseks neile, kes on vahest küsinud, miks ma siin ühest või teisest asjast ei kirjuta. Ühest küljest lihtsalt ei jõuaks kõigest kirjutada, aga teisest küljest ei olegi see ajaveeb mõeldud selleks, et siin kõigest kirjutada.