Soome-ugrilaste olukorrast

Jaak Prozes Viljandi raamatukogus #viljandi #fennougria #jaakprozes #raamatukogu

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Viljandi Linnaraamatukogus esines eile Jaak Prozes, asutusest Fenno-Ugria, kes rääkis soome-ugri rahvaste olukorrast Venemaal, aga mõningal määral ka Eestis. Üritus kestis umbes poolteist tundi.

Prozes märkis, et varem on Fenno-Ugria asutus tegelenud ka ühiskondlik-poliitiliste küsimustega, aga Venemaal toimuvaid arenguid silmas pidades seda praegu ei tehta, sest ei taheta jõuda selleni, et seal elavate soome-ugri rahvastega ei oleks üldse võimalik tegeleda (tekivad probleemid viisade saamisega jms.). Seetõttu on tõusnud esiplaanile kultuuri- ja haridusteemad.

Sarnased organisatsioonid on olemas ka Soomes ja Ungaris.

“Kust me üldse teame, et me oleme soome-ugrilased? Kust need mõtteviisid üldse tulevad? Tegelikult algpõhjus on siin 18. sajandi ungari keeleteadlaste avastusel, et ungari keel ja saami keeled on sugulaskeeled,” rääkis Prozes, lisades, et 19. sajandil toimunud rahvuslikkuse tõusu ajal haarasid sellest keeleteadlaste avastusest kinni ungari rahvuslased, samuti ka soomlased, kelle mõju oli tuntav Eestiski, näiteks Mihkel Veske hakkas kirjutama maridest ja mordvalastest, käis isegi maride pühades hiites, nähes seal seda, mis võis olla tema arvates enne sakslaste tulekut ka siin. Sellele ungari keeleteadlaste avastusele rajatigi siis ideoloogia, mis hakkas propageerima soome-ugri rahvaste koostööd. Eesti kontekstis oli oluline see, et rahvuslikul ärkamisajal nähti Soomes suurt eeskuju.

Eesti keelele kõige lähedasemad keeled on liivi ja vadja, alles seejärel soome keel.

Liivi keelt kui esimest keelt ehk emakeelt ei räägi tänapäeval enam keegi, aga selle valdajaid on kokku umbes sada. Liivlaste asuala võis ulatuda kuni Pärnu jõeni, sealses murdes on peidus liivi keelele omaseid sõnu. Liivlastest põlvneb ka umbes kolmandik lätlastest. Viimane rahvaloendus näitas küll, et liivlaste arv on Eestis plahvatuslikult kasvanud, selle märkis oma rahvuseks 22 inimest, aga selle arvu taga on ka eestlasi, kes tegelikult liivi keelt ei valda, vaid lasid ennast lihtsalt niisama liivlaseks lugeda, sest vanaema või vanaisa oli liivlane. (Venemaal elas viimase rahvaloenduse esialgsete tulemuste kohaselt isegi üle seitsmesaja marslase, aga peaegi selline rahvus andmetest siiski kustutati.)

Venemaal esinevad suured käärid selle vahel kui paljud märgivad ennast mõnda soome-ugri rahvusse kuuluvaks ja kui paljud valdavad selle rahvuse keelt, toimub kiire venestumine. Rahvaloenduste andmetel on mõningad soome-ugri rahvad seal küll arvukamaks muutunud, aga selle põhjuseks on asjaolu, et inimestel on kasulikum ennast nende põhjarahvaste hulka märkida, sest selle eest makstakse osades föderatsiooni subjektides dotatsiooni, antakse tehnikat jms. Keeleoskuse osas muutub pilt üha halvemaks. Laste arv on soome-ugrilaste peredes küll suurem kui venelaste endi omades, aga need lapsed sageli assimileeruvad. Kaasa aitavad sellele ka vanemad ise, näiteks kui soovivad, et koolis õpetataks rohkem inglise keelt, vähendades selle arvelt nende emakeele tundide arvu.

Vadja keelt räägib Venemaal emakeelena alla seitsmekümne inimese.

Põhiprobleemiks on seal see, et soome-ugri keeltes ei ole võimalik saada Venemaal mingit haridust. Neid on küll võimalik üldhariduskoolides õppida, aga neis ei saa õppida keemiat, füüsikat, matemaatikat vms. Keeleseadused ei toimi – mitmetes vabariikides on soome-ugri keeled ametlikult riigikeele staatuses, aga sisuliselt on olukord teine, nende oskust ei nõuta üheski ametis. Ja ajakirjandusväljaannete tiraažid on väga väikesed, raamatuid antakse välja vähe, näiteks mari keeles vaid paarkümmend aastas, omakeelseid telesaateid on 2×2 tundi nädalas. Raadio osas on olukord veidi parem, pea igal suuremal rahval on üks oma jaam, aga rekord on saatepäeva osas hommikul kaheksast õhtul kaheksani (maridel). Tegemiseks pole raha ja ei ole ka piisavalt tarbijaid, et need ennast ise ära tasuks, kõik nõuab dotatsioone.

Lisaks veel see, et soome-ugrilased on Venemaal oma vabariikides vähemuses ja võimuorganites alaesindatud, nende rahvusteadvus on nõrk, kodanikuühiskond ei ole eriti arenenud. Eesti üritab aidata nende rahvuslike eliitide kujunemisele kaasa sellega, et pakub võimalusi siinsetes ülikoolides õppimiseks.

Tartu Kunstimuuseumi tööst

Pärimusmuusika Aidas alustas eile uut hooaega TÜ VKA omakultuuriakadeemia avalike loengute sari, kus võetakse nüüd vaatluse alla kultuurivaldkonna korraldamise erinevad praktikad. Esimese teemakohase ettekandega esines Tartu Kunstimuuseumi direktor Rael Artel.

Rael Artel peab loengut #viljandi #tyvka #omakultuuriakadeemia #raelartel

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Ta tugines seejuures 2014. aastal palju furoori tekitanud suurele näitusele “Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?”, aga ei piirdunud nimetatud projektist ülevaate andmise ehk ise küsimuste tõstatamisega, vaid vastas ka teda kuulama kogunenud huviliste küsimustele.

TARTMUS käib enam kui 30 tuhat külastajat aastas, näitusi tehakse 9-11, töötab 23 inimest. Muuseumi eelarve on 400 tuhat eurot aastas, omatulu teenimise kohustus 45 tuhat. Kuidas see raha kokku ajada, see on neil üks suur nuputamise koht.

Üks võimalus on muidugi muuseumipood, aga sellega seoses on samuti rida küsimusi. Kuidas positsioneerida ennast olukorras, kus raamatuid minnakse ostma pigem suurematest kauplustest ja kunstiraamatud üldse väga hästi ei müü? Millised peaks olema müüdavad suveniirid, kuidas neid tootma hakatakse ja kui kallid need peaks olema, et keegi neid üldse ostaks? Jne.

Kõlas palju praktilisi küsimusi (Kui suur kunst mahub muuseumi? Milline peaks olema muuseumi visuaalne identiteet? Kui kaua peaks näitused üleval olema? jms.), mis andsid kuulajatele ilmselt hea pildi sellest probleemide ringist, millega kunstimuuseumi juhtides kokku puututakse.

Artel rõhutas korduvalt, et näitustest ülevaate saamiseks peaks TARTMUS käima viis korda aastas. Mis puudutab probleemi hoidlatega, siis nägi ta praegu ainsa realistliku lahendusena nurgakest Eesti Rahva Muuseumi uues hoones Raadil, aga seda pigem siiski ajutise variandina.

Hetkel ei ole küll ohtu, et TARTMUS päris kinni pandaks, aga suurem on mure veidi kaugema tuleviku pärast.

“Mida teha siis, kui enam mingeid ressursse ei ole? Me võime ette kujutada, võib-olla, praegu lihtsalt kärbitakse, koondatakse jne. Mis saab siis, kui mingi hetk otsustatakse, et muuseumi pole üldse vaja? Või et Eesti on nii väike, et siin saab olla ainult üks muuseum?” tõstatas Artel eksistentsiaalse küsimuse. “Mida teha siis, kui see muutubki võib-olla selliseks töötajate oma initsiatiiviks seda pärandit hoida ja kaitsta?”

“Sellised küsimused, ma arvan, et võib-olla ei olegi üldse väga kaugel olukorras, kus rahvusriigid hakkavad vaikselt kaduma, kõik muutub, mingisugused piirkonnad maailmas juba lähevad tagasi keskaega, mingisugused piirkonnad maailmas ütlevad, et nad tahavad koonduda Euroopasse,” lisas ta.

“Ma arvan, et need küsimused, kelle jaoks me seda kogume ja mis saab siis edasi, kui see kogu muutub liiga suureks, et kogukonnal pole enam ressurssi seda kogu säilitada, hoida, kaitsta, või kui pole enam seda kogukonda, kelle jaoks see kogu on kuidagi oluline või tähenduslik, et see on ka üks küsimus siis,” selgitas Artel, “mis põhimõtteliselt, jah, võib-olla algab sellest igapäevasest küttearvest ja lõpeb siis selliste tulevikufantaasiatega, et mis kõik võib juhtuda.”

Umbes poolteist tundi kestnud ürituse täispikkuses salvestuse leiab UTTV veebilehelt, kust saab kuulata ka omakultuuriakadeemia eelmiste hooaegade raames peetud üldharivaid ehk silmaringi laiendavaid loenguid.

“Morgan” (USA, 2016)

MorganKusagil kõrvalises paigas, keset metsa, on rühm teadlasi töötanud juba seitse aastat uue põlvkonna bioloogilise hübriidi loomise kallal. Morgan on nende kolmas katse, esimesed kaks ebaõnnestusid.

Ta on alles viie aastane, aga näeb tänu ebausutavalt kiirele kasvule välja neli korda vanem. Kuid erakordse füüsilise võimekusega ei ole kaasnenud samaväärset vaimset arengut. Morgani äkiline vihasööst kutsub esile uurimise, mille eesmärgiks on hinnata, kas projektiga jätkata või mitte.

Luke Scotti esimene täispikk mängufilm ei ole eriti sooja vastuvõtu osaliseks saanud. Eesti filmikriitikud on hinnanud selle parimal juhul korralikuks, aga pigem ikka keskpäraseks või lausa naeruväärseks. Mujal maailmas ei ole oldud heldemad.

Aga mulle tundus see huvitav.

Mitte seetõttu, et film oleks kuidagi silmapaistvalt kaasakiskuv või efektne (selles mõttes on Alex Garlandi “Ex Machina” muidugi parem), vaid nende küsimuste pärast, mida see kohati täiesti otsesõnu tõstatab.

Morgan (maletaja)

Kõigepealt, kas Morgan on see või tema? Kui teadlased peavad Morganit temaks, aga kohtlevad teda ikkagi sellena, siis kas ei ole nende käitumine ebainimlik ja Morgani reaktsioon sellele mitte elajalik, vaid sügavalt inimlik?

Kui Morgan ütleb oma vihasööstu selgitades, et ei tahtnud haiget teha, “see oli otsustusviga, ma tegin vea”, siis mõistab ta, et käitus valesti. Kui talle selle peale korduvalt rõhutatakse, et “lihtsalt ole sina ise”, siis õhutatakse teda loobuma enesekontrollist, elama välja oma allasurutud viha. Ja kui ta seda teeb, siis ei tundu ta lõpuks enam inimlik, kuigi tegelikult näitab just see, et ta seda oli.

“See oli minu viga, ma ei oleks pidanud teda segadusse ajama,” ütles Morgani esimese vihasööstu ohvriks langenud naine. “Ta on hea tüdruk. Ta sattus lihtsalt hetkeks segadusse, see võib juhtuda igaühega.”

Järgneva tapatalgu valguses võivad need sõnad kõlada küll naiivselt, aga põhimõtteliselt oli sellel teadlasel õigus. Morgan oli väike tüdruk, segase identideediga (“Ma olen midagi uut, selle kohta ei ole sobivat silti.”), kes mõistis ise enese piiratust (“Mul on aeg-ajalt raskusi metafooridega.”), aga aeti viimase piirini, kust ei olnud enam tagasiteed.

Lee Weathers

Samavõrd õnnetu kuju on projekti hindama saadetud riskispetsialist Lee Weathers, kes jätab esialgu küllaltki sümpaatse mulje, kuid osutub eelmise põlvkonna hübriidiks, halastamatuks timukaks, kellel ei ole üldse inimlikke tundeid või kes neid täielikult kontrollida suudab (filmi lõpus istub ta üksi laua taga, vaadates oma käsi, mis ei värise).

Selle filmi vastuvõtmist raskendab ilmselt tõsiasi, et siin ei ole ühemõtteliselt positiivseid või negatiivseid tegelasi, kellele vaataja saab kergesti kaasa elada või täielikult vastanduda. Morgan ja Weathers on mõlemad vastuolulised kujud, teadlased muudab inimlikuks nende ambivalentne suhtumine Morganisse ning isegi korporatsiooni juhte, kes otsustavad arendustöö lõpetada, suunata kõik vahendid eelmise põlvkonna mudeli tootmisse, võib inimlikult mõista.

See ei ole sugugi halb film filosoofiliste mõtiskluste või vestluste arendamiseks, aga lapsevanemad peavad teadma, et see on küllaltki vägivaldne. Samas ei mõju see vägivald alati üleliia usutavalt. Mind ennast häiris kõige rohkem see koht, kus Morgan verd tilkuva suuga ringi jooksma pandi – mõjus liiga edwoodilikult. Veidi teises võtmes võinuks saada sellest loost palju parema filmi.