“Emadepäev” (Ugala)

Ugala dramaturgi Liis Aedmaa autorilavastus “Emadepäev” on üks hoogne jant, tragikoomiline pillerkaar, mida on raske arvustada, sest tegijad ise on asetanud selle sisuliselt väljaspoole kriitikat.

“Emadepäev” on läbi #ugala #teater

A post shared by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kui sissejuhatuseks kuulutatakse, et Eesti teater tegeleb valdavalt keskealiste meeste probleemidega, sest lavastajad on keskealised mehed ja naislavastajatel ei ole sageli samuti lapsi, aga nüüd on siin üks tükk, mille on teinud emad, kes tõesti mõistavad emasid, siis ju diskvalifitseeritakse igasugune kriitika, millega võivad esineda need, kes ei ole emad.

Emade endi puhul rõhutakse solidaarsustundele. Näitlejad teatavad kohe alguses, et neil on nelja peale kokku kaheksa last ja miski sellest, mida järgneva paari tunni jooksul laval esitatakse, ei muuda seda, et nad neid väga armastavad.

Näitlejad hüppavad laval ühest rollist teise, aga tegelased kannavad seejuures nende endi nimesid. Nii etenduse käigus kui ka väljaspool seda on peetud oluliseks mainida, et emadel on justkui eelsoodumus võtta loomingu pihta tehtavat kriitikat kordades isiklikumalt kui meestel (või lasteta naistel), sest nad ei suuda loomingut endast eraldada.

Ma ei taha sellega öelda, et kõnealuse lavastuse kritiseerimine on muudetud nii täiesti võimatuks, vaid juhin tähelepanu üksnes tõsiasjale, et see mõjutab kindlasti retseptsiooni.

Kui lavastaja oleks mees ja näitlejad kõik lasteta naised, siis mõjuks sama asi lavalt vaatajatele tõenäoliselt teisiti. Võib-olla nähtaks selles siis lausa irvitamist, aga nüüd annab asjaosaliste emadus neile justkui omamoodi indulgentsi, tükile teistsuguse tähenduse.

Mõtlesin, et mõni hüpoteetiline keskealine meeskriitik võiks öelda, et naised elavad seal lihtsalt välja enda frustratsiooni, aga reaalsuses kirjutas Sakala reporter Margus Haav hoopis, et “Emadepäev” on vaimukas ja südamlik uuslavastus, mis hiilgab teema suurepärase ning elulise läbitunnetusega.

Tõenäoliselt jäävadki arvustused nüüd üldiselt kiidulaulude tasemele, sest ülaltoodud põhjustel ei taha keegi öelda selle tüki kohta midagi kriitilist, kartes, et asjaosalised võivad seda liiga südamesse võtta.

Ja ega seal ei olegi eriti midagi kritiseerida. Omas võtmes on asi ju üsna hästi tehtud, mängitakse südamega jne. Mina olen lihtsalt võib-olla liiga tõsine inimene ega saa hästi aru, miks on kõik vaja keerata naljaks. Samas on nali teatavasti omamoodi kaitserefleks, järelikult on seda siis vaja. Vähemalt kellelegi.

Tegemist on sõnalavastusega, kus räägitakse palju, aga see ei mõju uinutavalt, sest lavalt kostuv on päris vali ja närviline. Mõni ütleks, et neurootiline. Korduvalt esineb ka laulmist, esitatakse näiteks “Shout” (eestikeelsete subtiitritega). Päris ürgkarje-teraapia praktiseerimiseni ei jõuta, kuid selles suunas liigutakse küll.

Tegelased on kohati stereotüüpsed (püüdlik lasteaiakasvataja, kes mõjub pealetükkivalt; väliselt igati edukas naine, kes on alkohoolik), aga eks stereotüübid olegi sageli elust võetud. Oleks siiski huvitav teada, mida arvavad sellest päris lasteaiakasvatajad, kes üritavad anda endast parima, või sellised naised, kes ei ole alkohoolikud, aga vastavad muus osas antud tegelaskujule.

Mida arvavad teised emad, vanaemad… emakriitikud, kriitikemad, emadest kriitikud, kriitikutest emad.

NB! Need vaatajad, kes ei talu kirsitubaka lõhna, ei tohiks istuda kõige ette. Mitmed vanemad inimesed hakkasid seal selle peale köhima.

Akadeemia nr. 1, 2017

Lühike kokkuvõte Akadeemia käesoleva aasta esimesest numbrist.

Marju Lepajõe kirjutab reformatsiooni mõjust hariduskäsitlusele Eestis. “Kui haridus on suunatud kogu rahvale, siis vallandub selles tohutu potentsiaal, nagu ajalugu on näidanud. Eesti puhul ei ole see potentsiaal absoluutselt ammendunud, vaid pigem alles avanemas ning seepärast peab haridusega praegu eriti vastutustundlikult ümber käima, et mitte seda haaramatut tunnetuslikku potentsiaali ja vabadust läbi lõigata, mis on emakeelses hariduses, kui haridusametnikud oma ühepäevahuvides survestavad keelevahetusele ülikoolides,” kõlab tema loo moraal. “Praegu on esmase tähtsusega, et Eesti noored ei pööraks Eesti ülikoolidele selga, sest neid ei lasta lihtsalt õppida oma emakeeles. See oht on väga suur ja see soov on sügavalt luterlik.”

Tõnu Viik mõtiskleb veidi selle üle kuidas tähed ja tähtkujud on saanud oma nimed. “Vanad eestlased ei jäänud üldises klassifitseerimise ja nimede panemise tuhinas teistest sugugi maha ja nii on nad nimed andnud taimedele ja loomadele, ilmastikunähtustele, maastikuvormidele jne. Samamoodi pole nad tähelepanuta jätnud tähistaevast,” märgib Viik. “Siinkohal ilmneb aga suur probleem, sest taevas on vähe selliseid tähtede moodustatud kujundeid – tähtkujusid –, millele kõik vaatlejad oleksid andnud sama tõlgenduse ja ühtlasi sama nime.”

Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho luuletab pealkirja “Nende suud on mulda täis” all muu hulgas järgmist:

nad müüsid oma metsa
nende suud topiti kulda täis

/—/

nad müüsid oma liiva
nende ninast niriseb nüüd hõbe

/—/

nad müüsid kivid müüsid kruusa
neil püksis punane rubiin

Mati Rahu ja Talis Bachmann on kirjutanud päris hea, pika ülevaatliku käsitluse teadusartiklite eelretsenseerimisest, kogu sellest protsessist, mida tasub ilmselt lugeda kõigil neil, kes sellega ühes või teises rollis kokku puutuvad.

Avaldatud on väike valik Ingeborg Bachmanni luulet (tõlkinud Aare Pilv). Üks stiilinäide luuletusest nimega “Eksiil” näeb välja nii:

Mina saksa keelega
selle pilvega enda ümber
mida ma koduks pean
vean läbi kõigi keelte

Ilmunud on teine osa Üllar Petersoni käsitlusest Süüria kodusõjani viinud sündmustest islamimaailmas ja eriti Süürias, mida tasuks eriti lugeda meie riigi välispoliitika kujundajatel, et mõista sealse olukorra keerukust.

Indrek Peedu arvustab Rein Raua kirjutatud õpikut “Mis on kultuur? Sissejuhatus kultuuriteooriatesse” (2013), tuues välja, et “tegelikult leidub ka paar kultuuri mõtestavat ja uurivat valdkonda, mida Raud üldse ei käsitle. Eriti märkimisväärseks võib neist pidada evolutsioonilist kultuurikäsitust, mis on viimasel paaril kümnendil väga palju tähelepanu ja vastukaja leidnud.” Samuti “tuleks vähemasti esitada põhjalik selgitus, miks teoloogilisi arutelusid kultuuri üle ei käsitleta teoses, milles lubatakse anda ülevaade kõigist kultuuriteoreetilistest valdkondadest.” Lõpuks leiab ta, et “kokkuvõttes võib Rein Raua teost pidada siiski väärt lugemiseks, mis annab selge, sidusa ja sujuvalt loetava ülevaate kultuuriteooria põhilistest koolkondadest ja mõtestamissuundadest.”

Lisaks esinevad autoritena Marina Grišakova, Martin Heidegger ja Galileo Galilei, aga nende kirjutisi ma praegu ei lugenud.

“Arrival” / “Lion” / “Youth in Oregon”

Kolm väga erinevat filmi, mis on samas siiski mõneti sarnased – kõigis neis näidatakse teekonda, mis algab ühest punktist ning näib viivat sellest järjest kaugemale, aga jõuab lõpuks justkui tagasi algusse.

arrival“Arrival” on mõistatuslik ulmedraama, kus maale saabuvad tundmatud lendavad objektid, mis sisaldavad tulnukaid. Nende eesmärk jääb esialgu täiesti ebaselgeks. Inimeste katsed neid mõista näivad üksnes suurendavat segadust.

Dr. Louise Banks on lingvist, kes värvatakse ühte töörühma, mis üritab tulnukatega kontakti astudes mõistatust lahendada. Sellega kombineeruvad pildikesed, mis pärinevad justkui tema enda minevikust, kuid annavad samas niidiotsi, mis viivad edasi.

Viimaks selgub, et tulnukad on tulnud andma inimkonnale keelt, mis võtab ajalt lineaarsuse, võimaldab näha tulevikku. Nii jõuab see lugu lõpuks tagasi sinna, kust see näis algavat.

“Lion” räägib väikesest India poisist, kes satub eksikombel rongile, mis viib ta kodukülast tuhandete kilomeetrite kaugusele. Ta ei leia sealt enam tagasiteed, vaid satub tänavalt lõpuks kolooniasse, kust lapsendatakse Austraaliasse.

Paarkümmend aastat hiljem, olles täielikult läänestunud, tuleb talle uuesti meelde lapsepõlv Indias ning ta hakkab jälle oma sünnikodu otsima. Lõpuks jõuabki ta sinna tagasi ning kohtub taas emaga, kes on vahepeal vanaks jäänud, kuid ei lõpetanud kunagi tema otsimist. Lisaks veel ka romantiline liin jms.

Film põhineb tõestisüdinud lool. Lõputiitrites kirjutatakse, et Indias jääb igal aastal kadunuks enam kui 80 tuhat last. Eestis jäi (politsei andmetel) eelmisel aastal kadunuks 99 inimest, aga neist 51 oli jaanuari alguseks siiski üles leitud. India rahvaarvu puhul teeks see umbes 97 tuhat kadunuks jäänut, neist 47 tuhat veel leidmata.

“Youth in Oregon” kannab veidi eksitavat pealkirja. Sellest võib jääda mulje, et film räägib noortest, aga tegelikult on siin tegelaseks, kelle ümber lugu keerleb, 80-aastane vanamees, kes tunneb, et on muutunud koormaks endale ja oma perekonnale. Ta tahab, et sooritataks eutanaasia.

Tema lähedased ei võta seda juttu esialgu tõsiselt, aga lõpuks peab väimees sõidutama äia ikkagi vastutahtsi Oregoni, kus eutanaasia on seaduslik, et ta saaks uurida seal oma võimalusi. Muidugi loodetakse, et ta sellest plaanist siiski loobub.

Lühidalt: road trip. Draama, mis on klassifitseeritud ühtlasi ka komöödiaks, kuigi õigem oleks seda nimetada tragöödiaks, mis sisaldab ka mõningaid naljakaid kohti. Kurb lugu tõsisel teemal.

Vaatamiseks kõlbavad kõik kolm filmi. “Lion” ja “Arrival” on suurejoonelisemad kui “Youth in Oregon”, aga viimase teema puudutab paljusid juba võib-olla lähemalt, kuigi ka teised kaks pakuvad piisavalt võimalusi tegelastega samastumiseks.