Kissingeri “Maailmakord”

Henry Kissingeri “Maailmakord” ei ole akadeemiline uurimus maailmakorrast, kuigi sobib sissejuhatuseks selle erinevate kontseptsioonide juurde. Pigem näib see olevat kirjutatud eesmärgiga anda USA ajakirjanduslik-poliitilise kompleksi liikmetele (kongresmenid, kolumnistid jms. tegelased) esmane ettekujutus antud temaatikast, et parandada nende arusaamist maailmast.

Kõige põhjalikumalt käsitleb Kissinger loomulikult ameeriklaste endi tegevust ning arusaamu maailmakorrast, kuid enne seda viib lugejad väikesele ekskursioonile läbi Euroopa, islamimaailma ja Aasia ajaloo (kuni tänapäevani välja). Aafrikast ja Lõuna-Ameerikast eraldi juttu ei ole ning kui vaadata mainitud riikide nimesid, siis näiteks Soome, Läti ja Leedu ei ole üldse registrisse jõudnud (Soomet tegelikult mainitakse, aga mitte Kissingeri enda, vaid toimetaja poolt tehtud märkuses).

Nõrk detailides, aga toob välja olulisi nüansse

Eestit on mainitud vaid seoses pronkssõduri kriisi ajal toimunud küberrünnakutega. “Venemaa küberrünnak Eesti vastu 2007. aastal halvas arvutiside päevadeks,” kirjutab Kissinger. See on kõik, aga juba see üks lause juhib tähelepanu mõningatele selle raamatu puudustele. Esiteks jääb mulje, et arvutiside oligi siis Eestis päevi halvatud (internet täiesti maas). Teiseks olid nende rünnakute taga siis ilmselt ikkagi rohkem lihtsalt vene häkkerid, mitte riiklikult koordineeritud tegevus. Reformierakonna lehekülje ründamises mõisteti ju lõpuks süüdi üks Tallinnas elanud 20-aastane üliõpilane ning asjatundjate hinnangul oligi üldiselt tegemist selliste mitteriiklike tegijate kätetööga, keda vihastas Eesti valitsuse käitumine, mitte Venemaa poolt riiklikult organiseeritud rünnakuga.

Lühidalt: sellised nüansid ja detailid ei ole Kissingeri tugevaim külg. Raamatu algupoolel on isegi selle eestikeelse tõlke toimetaja viinud korduvalt sisse väikeseid parandusi, aga hiljem sellistest märkustest loobunud. Õige kah, sest muidu oleks pilt läinud võib-olla liiga kirjuks. Samuti võib heita autorile kohati ette sedagi, et ta esitab informatsiooni väga valikuliselt, kuigi seda saab muidugi alati pareerida väitega, et raamat ei ole kummist, selle maht on piiratud.

Eestist küll eraldi juttu ei ole, aga veidi pikemalt on peatutud ka sellistel meid vahetult puudutavatel teemadel nagu Euroopa Liit ja NATO. Teada võib saada isegi midagi üllatavat. “Tuues välja erinevuse ajalooliste liitude ja NATO lepingu vahel, esitasid nad senati välissuhete komisjonile analüüsi, mis leidis, et NATO ei ole seotud territooriumi kaitsmisega (kindlasti uudis Ameerika Euroopa liitlastele),” meenutab Kissinger seda, kuidas USA administratsioon selgitas kunagi Kongressile äsja loodud Atlandi süsteemi. “Selle eesmärk ei ole mõjutada muutuvat jõudude tasakaalu, vaid tugevdada tasakaalu põhimõtet.” Huvitav nüanss, mida meil tasuks alati meeles pidada (Kissingeri hinnangul oli ajalooliste liitude nõrkus selles, et need kaldusid vedama suurjõude konfliktidesse perifeersete riikide pärast).

Tugev põhimõtetes, kuid mitte nende rakendamises

Kissingeri sõnul peab iga rahvusvaheline kord varem või hiljem seisma vastamisi kahe tendentsi mõjuga, mis esitavad väljakutse tema ühtsusele: kas legitiimsuse uus määratlemine või oluline nihe jõudude tasakaalus. Kriisi üks põhjused ongi nüüd siis see, kui rahvusvaheline kord ei ole võimeline kohanema suurte muutustega võimusuhetest.

“Leida tasakaal nende kahe korra aspekti – jõu ja legitiimsuse – vahel on riigivalitsemise olemus,” rõhutab Kissinger. “Võimukalkulatsioonid ilma kõlbelise dimensioonita muudavad iga erimeelsuse jõutestiks; ambitsioonid ei tunne mingit puhkepaika; riigid tõugatakse jätkusuutmatutele, raskesti tabatavatele kalkulatsioonidele muutuvate võimukonfiguratsioonide üle. Kõlbelised ettekirjutused, mis ei tunne muret tasakaalu pärast, kalduvad teiselt poolt kas ristisõdade või impotentse poliitika suunas, mis tõmbab ligi väljakutseid, või äärmuslike riskide poole, mis ohustavad rahvusvahelise korra ühtsust ennast.”

Sellised üldsõnalised mõtteavaldused on Kissingeri tugevam külg. Kui asi läheb konkreetseks, näiteks seoses Iraagi sõjaga, mida ta toetas, siis on temast vähe tolku. Selle avantüüri kaugeleulatuvat mõju rahvusvahelisele korrale ta ei lahka (Kosovo pretsedenti ei ole üldse mainitudki), kuigi ta vähemalt tunnistab, et “Iraagi sõda võib pidada katalüseerivaks sündmuseks piirkonna suuremas ümberkujundamises, mille põhiolemus on seni teadmata ja mis ootab Araabia kevade, Iraani tuuma- ja geopoliitilise väljakutse ning Iraagile ja Süüriale tehtud džihaadi rünnaku pikaajalist tulemust.”

Raamatut tasub kindlasti lugeda ka Eesti poliitikutel ning välisteemadega tegelevatel ametnikel ja ajakirjanikel – pidades eriti silmas seda, et Kissinger on selles vallas üks vähestest korüfeedest, kelle autoriteeti tunnistab ka USA praegune president Donald Trump.

“Endgame” / “Magnus” / “Queen of Katwe”

Kolm malefilmi, mis sobivad juba 10-11-aastastele lastele, ei räägi küll palju sellest mängust endast, kuid peaksid kannustama noori seda mängima, tekitama male vastu huvi ja mõjuma tiivustavalt.

“Endgame”

Lugu on väljamõeldis, kuid saanud inspiratsiooni tõsielust. Tegevus leiab aset väikeses Texase piirilinnas nimega Brownsville (selles piirkonnas elab tegelikult pea sama palju inimesi nagu Tallinnas), kus elab koos ema ja vanema vennaga paskaak nimega Jose, kellele kõrvalmajas elav vanaema on õpetanud väikesest peale maletamist. Jose värvatakse kooli malevõistkonda, mis jõuab lõpuks välja Texase osariigi finaalturniirile. Vahepeale mahub muidugi ka mitmesuguseid muid teemasid. Tegelasteks põhiliselt latiinod.

“Magnus”

Päris dokumentaalfilm, kus jälgitakse Norra maletaja Magnus Carlseni teekonda imelapsest maailmameistriks, tema suhteid oma perekonnaga jms. Film sisaldab arvukalt meenutusi ja on tehtud pärast mainitud tiitli saamist, kuid ilmselt huvitavam vaadata lõpplahendust teadmata. Juttu on siin küll mitmetest partiidest, aga male enda kohta saavad vaatajad teada tegelikult isegi vähem kui lastefilmist “Endgame”.

“Queen of Katwe”

Tõestisündinud lool põhinev küllaltki korralik mängufilm, mis räägib Uganda pealinna Kampala suurimast slummist pärit Phiona Mutesi tõusmisest riigi esimaletajate hulka. Filmi nime võib mõista tähenduses Katwe tugevaim nupp, kes kaitseb värvi ja hoiab kõrgel oma kodupaiga lippu, kuigi lõpplahenduseks on siin siiski pääsemine vaesusest ning kolimine teise kohta, mis tänu malele võimalikuks saab. USA naissoost filmikriitikute ühendus valis selle eelmise aasta parimaks perefilmiks.

“Endgame” ja “Queen of Katwe” kannavad endas mõlemad sõnumit, et male abil võib tõusta kõrgemale kehvadest sotsiaalsetest oludest, saada tunnustust, stipendiume jms. “Queen of Katwe” rõhutab seda materiaalset poolt rohkem, “Endgame” veidi vähem. “Magnus” räägib lihtsalt ühest imelapsest, kes käib oma rada.

Neile, kes tahavad vaadata lihtsalt mõnda head filmi, sobib neist kolmest kõige paremini “Queen of Katwe”, mis peaks olema loona huvitav isegi siis, kui male kui mäng üldse ei huvita (selle heliriba on samas minu meelest täiesti kohutav, aga ilmselt elutruu, st. sellist muusikat seal slummides kuulataksegi). “Magnus” on mõeldud ikkagi rohkem fännidele ning “Endgame” on selline ameerikalik lastekas, mis ei pruugi paljudele meeldida.

Ajalugu nr. 3, 2017

Ajakirja Ajalugu kaanepoisiks on sel kuul Adolf Hitler, kelle tõusmisest Saksamaa füüreriks pikalt kirjutatakse. Eriti päevakohane lugemine just täna, mil möödub 83 aastat 1934. aasta märtsis Eestis toimunud riigipöördest, mis oli ilmselt inspireeritud aasta varem Saksamaal aset leidnud sündmustest (Riigipäevahoone põlengu järel, süüdistades kommuniste riigipöördekatses, kehtestasid natsid eriolukorra ja haarasid kogu võimu riigis enda kätte – Eesti poliitiline ladvik kartis nähtavasti, et vapsid plaanivad midagi sarnast, mistõttu otsustati järgida hoopis ise Hitleri eeskuju, et seda ennetada).

Pikemalt on juttu veel sõjameditsiini ajaloost, samuraide võitlustest, NASA unustatud geeniustest (tegelastest, keda näeb ka filmis “Hidden Figures”, millel olen siin juba lühidalt peatunud), Edisoni ja Tesla nn. voolude sõjast (võitlus selle pärast, kas laiemalt võetakse kasutusele alalisvool või vahelduvvool), aga veidi ka Nostradamusest, Colenso lahingust (Buuri sõjas) ja 1968. aasta mais Pariisis puhkenud meeleavaldustest, kosmeetika ajaloost jms. noppeid.

Eesti autoritelt on kõnealuses numbris kolm pikemat lugu.

Andres Adamson mõtiskleb Eesti ajaloost enne lugu ehk ajal, mille kohta puuduvad kirjalikud andmed. Tegelikult on artiklis rohkem juttu hoopis kaugemates paikades juhtunud asjadest, mis mõjutasid küll kindlasti ka siinseid arenguid, aga kohati läheb fookus siiski veidi uduseks, jutt valgub väga laiali, kuigi sisaldab huvitavaid infokilde, näiteks mainib autor, et Gotlandi läänerannikul püsis vähemalt 16. sajandini algupooleni eesti asundus ja eraldi kohturingkond oma talupojaaristokraatia juhtimisel.

Tartu Ülikooli kunstimuuseumi juhataja Jaanika Anderson kirjutab nimetatud muuseumis eksponeeritud muumiatest ja üldisemalt iidsete egiptlaste uskumustest, mis puudutasid elu pärast surma ning selleks valmistumist. “Muumiakambris on vaikne ja hämar. Kõige selle koha laiub sügavsinine tähistaevas, mis tutvustab külastajale vanade egiptlaste maailmapilti,” kirjeldab ta veebruaris avatud muumiakambrit.

Hanno Ojalo kirjutab nn. Raua tänava lahingust, 1940. aasta 21. juunil sidepataljonis puhkenud tulevahetusest ja relvastatud vastasseisust, mis oli nähtavasti siiski rohkem lihtsalt õnnetu vahejuhtum kui mingi teadlik vastuhakk punavõimule, kuigi nüüd tagantjärele selles osalemise eest teenetemärke jagatakse.

Arvustatud on kolme raamatut. Mirkka Lappalaineni “Põhjala lõvi” kohta kirjutatakse, et siinse turu jaoks on küll peetud paremaks maha vaikida originaali alapealkiri, mis tõlkes kõlaks “Gustav II Adolf ja Soome 1610-32”, kuid “tegelikult ütleb selline rõhuasetus meile Maarjamaa kohta märksa enam kui tavapärane vaatevinkel, mis keskendub kuninga suurtele tegudele Lääne-Euroopas.”

Kogumik “Koolipoisid Vabadussõjas” võiks kanda arvustaja sõnul alapealkirja “Nende enda pilgu läbi”, sest koosneb koolipoisina Vabadussõjas osalenute päevikumärkmetest ja hilisematest mälestustest (teiste seas Eduard Viiralt ja Albert Kivikas).

Lisaks on juttu Hardo Aasmäe artiklite kogust “Tähelepaneliku loodusvaatleja märkmed”, mis sisaldab kirjutisi aastaist 1987-2014, mida “tasub lugeda igal lähiajaloohuvilisel.” Igal artiklil on seal saateks vastava teema asjatundja või mõne Aasmäed tundnud inimese kommentaar.