“A United Kingdom” / “The Last Keepers”

“A United Kingdom”

Amma Asante, kelle eelmisest filmist “Belle” (2013) siin alles mõne aja eest veidi juttu oli, käe all valminud “A United Kingdom” põhineb tõestisündinud lool. Seretse Khama sündis saatuse tahtel ühe tsvana hõimu pealikuks, Betšuaanamaa troonipärijaks. Pärast Teist maailmasõda Suurbritannias õppides armus ta inglannasse nimega Ruth Williams. Peagi nad abiellusid. Kui alguses olid pea kõik teised selle abielu vastu (nii naise perekond, Betšuaanamaa rahvas ja hõimupealikud kui ka Briti impeerium, mida mõjutas otse samas kõrval asuva Lõuna-Aafrika Vabariigi apartheidipoliitika), siis lõpuks läks kõik ikkagi hästi. 1966. aastal sai Betšuaanamaal asunud Briti protektoraadist iseseisev Botswana riik ja Seretse Khamast selle esimene president. Botswana praegune president Ian Khama on tema vanim poeg. Filmis kujutatakse katsumusi, millega Seretse ja Ruth pidid seisma silmitsi umbes kümne aasta jooksul (1947-1957), kui nad võitlesid alles õiguse eest üldse koos olla ja Betšuaanamaal elada. Tugeva rahvuslikku vabadusliikumist ning võrdõiguslikkust toetava, antiimperialistliku sõnumiga romantiline film. Mõned näitlejatööd on kohati puised, aga Rosamund Pike teeb minu meelest väga hea rolli.

“The Last Keepers”

Maggie Greenwaldi, kelle värskeimast filmist “Sophie and the Rising Sun” siin hiljuti veidi juttu sai tehtud, eelmine täispikk mängufilm, 2013. aastal linastunud “The Last Keepers” näeb kokkuvõttes välja küll nagu mõne telesarja pilootosa, kuid infot selle kohta, et taolist sarja oleks plaanitud, mul leida ei õnnestunud. Nähtavasti jättis oma jälje see, et vahepeal tegigi ta ainult telefilme – tema eelmine kinodes jooksnud film oli “Songcatcher” (2000). On näha, et “The Last Keepers” väga suure eelarvega ei olnud. Kinodes seda eriti vist ei näidatud, lasti kohe DVD peale. Tegemist on iseenesest armsa noortekaga, mida on isegi huvitav vaadata, kuid lõpp on ühe mängufilmi kohta tõesti ebaõnnestunud, sest jätab mulje, et läbi sai alles sissejuhatav osa, milles tutvustati vaatajale sarja peamisi tegelasi. Lugu räägib muidu ühest toredast keskkoolitüdrukust, kellel hakkavad avalduma üleloomulikud võimed. Kahju, et see ongi lihtsalt üks omaette film, mitte pikema teleseriaali avaosa. Viimasel juhul olnuks huvitav vaadata, mis seal edasi saab, aga praegu jäetakse vaatajad lõpuks nõutult küsima: kas see ongi kõik?

“Nähtamatu daam” (Ugala)

Käisime eile teatris. Ugala vana maja on läbinud põhjaliku uuenduskuuri ning näeb nüüd välja umbes sama uhke nagu kolmkümmend aastat tagasi. Interjöör ei ole väliselt küll palju muutunud, kuid tehniliselt on tase teine.

Eks sisuliselt uue maja puhul tuleb alguses välja veel ka väikeseid vigu, aga küllap ka need parandatud saavad.

Nii et vana teatrimaja on tehtud uueks, kloonitud nooreks.

Suurim probleem on selle juures nähtavasti suurenenud kohtade arv. Ugala suures saalis on neid varasemast küll vaid mõnikümmend rohkem, aga seinad on muudetud nüüd nii helikindlaks, et samal ajal saab mängida ka väikeses saalis. Tulemuseks on ummikud parkimiskohtade leidmisel, maja ees ning garderoobis. Vähemalt siis, kui saalid on rahvast täis.

Kahjuks ei tasu loota, et olukord selles osas lähiajal paraneb, sest kõik tahavad ju seda “uut” maja vaatamas käia. Pealegi näib Ugala lähtuvat ka oma repertuaari koostamisel sellest, et meelitada teatrisse võimalikult palju inimesi. Ugala uusvana maja avalavastuseks valitud Pedro Calderón de la Barca komöödia “Nähtamatu daam” näib olevat nüüd selles mõttes kindla peale minek. Kindlasti mitte nii riskantne nagu olnuks näiteks “Dorian Gray portree”.

Lavale astuvad nooruslikud tegelased 17. sajandist. Trupi kümnest näitlejast vanim on 1974. aastal sündinud Aarne Soro, ülejäänud kõik alles teises või kolmandas kümnendis. Lavastajaks on seevastu vana Lembit Peterson.

Veidi kahju, et seda maja ei avatud nüüd mõne praeguse ugalase lavastusega, aga küllap oli ka Petersoni kutsumine mõeldud kui kindla peale minek. Üleriigiliselt tuntud lavastaja nimi aitab kindlustada ju suurema publikuhuvi.

Tegelaskuju, kellele viitab tüki nimi, kehastab Laura Peterson (Theatrum), kes on lavastaja tütar. Petersoni abikaasa Ott Aardam, kes on Ugala loominguline juht, mängib üllast aadlimeest, keda “nähtamatu daam” kummitama asub.

Vaatajate silme ees rullub lahti lustakas mäng, kust ei puudu mõõgavõitlus, suured tunded ja hiilgavad kombed, mis võivad näida tänapäeval kohati küll isegi veidi liiga grotesksed. Läbivateks teemadeks on selles loos au, sõprus, armastus.

Publikut suutis eile kõige enam naerutada Martin Mill teener Cosme rollis. Noor näitleja Laura Kalle teenijatüdruk Isabelina samuti silma paistis (muu hulgas oma hea kõlava häälega).

Esimesed etendused on harva täiuslikud, sest nende ajal asjad alles loksuvad laval paika.

Kui ma alguses silmad kinni panin ja lihtsalt kuulasin, siis ei kõlanud see veel nagu kuuldemäng, vaid jäi mulje nagu vuristaksid näitlejad teksti alles selleks, et see neile paremini meelde jääks. Hiljem, kui mäng juba käima läks, ei tulnud enam meelde seda katset korrata.

Tundus, et lavastaja, kes istus paar rida eespool, tegi etenduse ajal vahepeal märkmeid.

Nüüd tagantjärele mõeldes võinuks selles tükis olla rohkem laulmist. See oleks lisanud värvi ja romantilisust, mis pikkade tekstimassiivide sisse aeg-ajalt kaduma kippus. Praegu kõlas nii vaid mõni fraas, mis tekitas minus vaatajana üksnes isu kuulda rohkem.

Publik oli üldiselt siiski vaimustuses. Nagu nädalavahetusel toimunud avamisel, nii plaksutati ka teisel etendusel püsti seistes. Eks paistab, kui kaua need ovatsioonid jätkuvad. Täita tuleb nüüd ikkagi poole suurem saal kui vahepeal kasutatud UBB.

“Paterson” / “La Tortue Rouge” / “Sophie and the Rising Sun”

“Paterson”

Jim Jarmuschi filmikeeles esitatud eepiline poeem õhutab inimesi olema loomingulised, tegelema hobidega. “Paterson” räägib Patersoni linnas elavast bussijuhist nimega Paterson, kes kirjutab luuletusi, aga on ühtlasi mõeldud sümboliseerima nähtavasti kogu seda linna – vaatajatel avaneb võimalus saada vähem kui paari tunniga ülevaade tema igapäevasest elust ühe nädala jooksul. Meid viiakse ekskursioonile läbi linna ja tema ajaloo, kohtuma tema elanikega. Väga peenekoeline lugu. Ja ka inspireeriv.

Vaatasime filmi kolmapäeva õhtul. Järgmisel hommikul läbi linna kõndides hakkasin ühe hetkel oma peas lihtsalt sõnu ritta seadma ning välja tuli luuletus…

Kõik algab tähtedest

Tähtedest saavad sõnad,
sõnadest laused, lausetest jutt
ning raamat on terve galaktika,
raamatukogu omaette universum,
lugeja nagu maadeavastaja,
vaid üks paljudest,
otsatus ilmaruumis,
mis üha paisub…

“La Tortue Rouge”

Hollandi animaatori Michaël Dudok de Witi kaheksakümmend minutit kestev sõnadeta multikas, kus laevahukust pääsenud mees satub asustamata saarele. Olles olukorraga tutvunud, ehitab ta bambusest parve ja üritab sellega lahkuda. Korduvad katsed seda teha ebaõnnestuvad tundmatu veealuse olendi tõttu, kes parve altpoolt ründab – kolmandal katsel selgub, et nende rünnakute taga on suur punane kilpkonn. Kui mees näeb teda ühel hommikul rannaliival roomamas, siis saabub kättemaksu tund. Mis pärast edasi saab, seda vaadake juba ise.

“Sophie and the Rising Sun”

1941. aasta sügisel leitakse ühe Lõuna-Carolina väikelinna bussipeatusest läbipekstud asiaat, keda peetakse esimese hooga hiinlaseks (hiljem selgub, et ta on Ameerikas sündinud jaapanlane). Mees pannakse elama ühe lese aiamajja, kus ta aegamisi terveneb, sõbrunedes samas ka ühe naisega, kelle nimi on Sophie. Kui toimub Jaapani rünnak Pearl Harborile, siis on idüll hetkega läbi – filmi lõpus asuvad nad juba koonduslaagris, kuhu jaapani päritolu ameeriklased Teise maailmasõja ajal topiti, kuid vahepeal juhtunu järel tundub see lausa pääsemisena.

Film põhineb samanimelisel romaanil, mille autor on Augusta Trobaugh. Lavastaja ja stsenaariumi autor Maggie Greenwald on teinud varem ka sellised huvitavad filmid nagu “The Ballad of Little Jo” (1993) ja “Songcatcher” (2000), mida samuti vaadata soovitan.