Muuseumiöö algas minu jaoks veidi pärast kella kaheksat Viljandi Muuseumis, kus Ants Annus jagas kuulajatega oma mälestusi meremehepõlvest. Pärit olid need 1960-ndate algusest ehk samast ajajärgust, kui Viktor Jaanimets hüppas New Yorgis ära Ameerikasse.
Annus sai peagi väljasõidukeelu ning sellega tema meremehetee lõppes, aga põnevaid seiku oli kogunenud selleks ajaks nii palju, et neist võis rääkida nüüd vabalt täis pea terve tunni. Oli huvitav.
Jaanimetsa kohta siin veel nii palju, et ta hüppas üle aasta pärast seda (1960), kui Ameerikas käis riigivisiidil Nikita Hruštšov (1959), ning järgmisel aastal (1961) avaldati tema osalusel helindatud kiri Hruštšovile, mida peetakse üheks selle žanri lõbusaimaks näiteks.
Annuse mälestused üle ookeani tehtud reisidest pärinesid aastast 1962 ehk vahetult Jaanimetsa ülekargamisele järgnenud ajast. Jaanimetsa ta ei maininud, aga tema jutt andis hea pildi sellest, milline olukord siis valitses.
Vaade Viljandi veetornist #muuseumiöö #viljandi
A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on
Seejärel käisin läbi Enn Põldroosi eramuuseumist ja Kondase Keskusest, kus on nüüd avatud näitus “Imetletud Eia. 100 aastat šaržimeister Evald Reieri sünnist”, mis peaks olema eriti huvipakkuv põlisviljandlastele, sest väljapandud šaržidel on palju kunagisi kohalikke tegelasi.
Sealt läksin Viljandi vanasse veetorni, kus sai näha Luule Komissarovi hologrammi ja võis lihtsalt imetleda kaunist vaadet.
Pärast istusin väheke muuseumi hoovis ja läksin siis Koidu Seltsimaja juurde, kus Taavi Suisalu näitusega “Akende lummuses / I am NOT sitting in a room” avati uus kaasaegse kunsti galerii Supersonicum. Seal sai jälle veidike passitud.
Õhtu lõpetas samas Erik Alalooga omapärane perfonks. Alalooga ongi Supersonicumi galerist ja kuraator ning kõigi seda puudutavate küsimustega võib siis ilmselt pöörduda tema poole.