Viljandi Linnagaleriis avati eile rahvusvaheline kunstinäitus “ALLTOGETHER/ÜHESKOOS”, millega algas ühtlasi kunstifestival Arteground. Oma töödega on väljas ligi poolsada tegelast meilt ja mujalt, eelkõige Soomest – avamisel visati nalja, et pooled Helsingi kunstnikud on praegu Viljandis.
Kui see festival alguse sai, siis oligi see mõeldud just Soome kunsti ja kunstnike viimiseks maailma. Teisi sõnu: pidi andma neile sobiva ettekäände, et teha suvel üks suur ühine väljasõit meie maalilisse Viljandisse. Alguses olidki festivaliga kaasnenud näitused pühendatud seetõttu kitsalt Soome kunstile, aga juba eelmisel aastal Viljandis toimunud rahvusvaheliste hansapäevade ajal haare laienes ja nüüd on esindatud lausa üheksa riiki.
Tõsi, seda küll üsna formaalselt, sest näiteks Iraaki esindavad mõned pagulased, Taanit viimased kümme aastat Tartus elanud Per William Petersen, Brasiiliat Helsingis elav Fabu Pires ja Türgit Nurhayat Polat, kes elab samuti Helsingis. Kui jätta kõrvale veel mõned Läti ja Eesti ning paar Rootsi kunstnikku, siis ongi kõik ülejäänud Soomest. Seega on näitus küll rahvusvaheline, aga tugevalt Soome poole kaldu.
Seal nähtavat siin lahkama ei hakka, sest sellest on kavas kirjutada pikemalt ühes teises kohas ja selleks pean kõigepealt minema seda täna uuesti vaatama – avamiste juures on huvitav jutt, aga näituste vaatamiseks sobivad paremini inimtühjad kunstisaalid. Läksin eile küll kohale juba paarkümmend minutit enne avamist, aga selleks ajaks oli saal juba kahjuks rahvast täis.
Kunstifestivali Arteground avamine #viljandi #arteground #kunstifestival #kunst
A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on
Või õnneks, sest olnuks ju piinlik, kui see olnuks teisiti.
Üks kohalik kunstnik märkis seal, et tavaliselt on siin avamistel umbes 12 inimest. Tundus, et sel korral oli kohalikke vähemalt poole rohkem, aga sellest veel rohkem oligi festivali ajaks Viljandi sõitnud kunstnikke, kelle enda tööd sellele näitusele üles said. Kusjuures mõni, kes ei ole veel ametlikult pagulase staatust saanud, ei saanudki avamisele tulla – piirid on Euroopas küll lahti, aga mitte kõigile.
Edasi läksin Viljandi Antikvariaadi juurde, kus tähistati pidulikult selle neljakümnendat sünnipäeva. Sinna jõudsid ka mitmed teised näituse avamisel viibinud, nende hulgas linnapea Ando Kiviberg, kes meenutas oma sõnavõtus, et kui ta 1987. aastal paberid Viljandi tõi, et siin õppima asuda, siis hämmastas teda kaks asja: see, et nii väikeses linnas on nukuteater ja antikvariaat.
Tänapäeval võib siit leida muidugi ka muud hämmastavat, näiteks üks on see eile avatud näitus ja teine helikunsti galerii Supersonicum, kus avatakse homme õhtul kell kaheksa Raul Kelleri installatsioon – kui oleks juba võimalik kasutada teleportatsiooni, mis mind vahetult enne seda lõppevalt EKA tudengite lühifilmide linastuselt Tallinnast tagasi lennutaks, siis viibiksin kindlasti seal, aga kahjuks ei jõua.
Antikvariaadi sünnipäeval räägiti loomulikult palju ajaloost. Lahkusin varsti pärast sõnavõtte, kui käis oksjon, et minna Lennukitehases toimunud kitarrist Laur Uusbergi diplomikontserdile. Jõudsin sinna esimese loo ajal, mille peale kõlasid sellised krõksud, et tundus nagu oleks mängus helikunsti avangard.
Nii diibilt nad siiski ei jätkanud. Vahepeal tuli küll veel sisse radioheadilik vilin, aga muidu eriti helidefekte ei kasutatud, vaid rockiti üsna puhtalt, liiguti öise navigatsiooni radadel, tehti isegi midagi džässilikumat jne.
Kui üldiselt on jäänud mulje, et kultuuriakadeemia tudengid triivivadki rohkem folgist džässini ja rockilainel eriti ei lenda, siis eilne õhtu näitas, et seda siiski tehakse. Hiljem andis samas oma diplomikontserdi trummar Vsevolod Tšelepis, kelle bänd Emphasis pritsis veel raskemat kütet.
Mõtlesin kasutada jupikesi neist esinemistest selleks, et õrritada nüüd veidi inimesi, kes ise kohal ei käinud, aga kuna mõlemad kontserdid on juba UTTV veebilehele täispikkuses üles pandud, siis lendas see plaan vastu taevast. (Samast leiab ka saksofonist Taavi Toomsalu diplomikontserdi, mida siin juba varem tungivalt soovitatud sai.) Saan vaid öelda, et saund oli kohapeal parem kui salvestustes kuuldav.
väike groove #viljandi #tyvka #diplomikontsert #lauruusberg #groove
A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on
Lõpetuseks. Mõtlesin, et peaks panema selle ülaltoodud koha Uusbergi kontserdist omale telefonile uueks helinaks. Praegu on selleks Depeche Mode’i “Never Let Me Down Again (Aggro Mix)”, aga seda alati hästi ei kuule, vaja oleks midagi kärisevamat. Midagi sellist nagu Iggy Popi “The Passenger” või Edwyn Collinsi “A Girl Like You”, aga mitte neid, sest need on liiga tuntud (ei tahaks iga kord telefoni otsima hakata, kui need kusagilt juhuslikult kostuvad).
Või siis hoopis midagi sellist nagu “See You” – helget ja head, aga mitte nii nostalgilist, sest… Doe Paorol on õigus: nostalgia meid tapab. Eriti mind. Ja seda enam on põhjust otsida oma telefonile uus helin…
Kas see tuli piisavalt veider ja ekstravagantne postitus?