Käisin eile ühe pensionäride grupiga väikesel väljasõidul, mis viis kolme muuseumi.
Esimene peatus oli Ülenurmel, kus asub Eesti Põllumajandusmuuseum. Eile toimus samas ka suur sügislaat ja tõuloomade väljanäitus. Laadalt ostsime sinki, sõira ja maitseainesegu, aga loomade väljanäitust vaatama ei jäänud, vaid sõitsime enne selle algust edasi.
Põllumajandusmuuseumis kolamiseks tasub varuda vähemalt paar tundi, et seal asju rahulikult vaadata jõuaks. Näha võib loomulikult mitte üksnes viljapäid, vaid ka kõikvõimalikke vilja- ja loomakasvatusega seotud tööriistu. Kokku on seal väidetavalt 84 tuhat museaali, neist esemekogus ligi 12 tuhat.
Järgmine peatus oli Seto Talumuuseumis, mille juures asub ka tsäimaja ehk teemaja, kus sai söödud lõunaks suppi, magustoiduks rukkijahuvahtu ja joodud veidi kohvi. Sealne kohv mulle ei maitsenud (ongi hea, kohvi joomine on kahjulik harjumus), aga supp ja rukkijahuvaht olid päris head.
Seto Talumuuseumis oli viimaseid päevi üleval näitus “Kaetud peaga naised”, mis on kutsunud esile teravaid reaktsioone nende poolt, kellele ei meeldi, et seal võib seto rahvarõivais naiste kõrval näha ka pilte moslemeist. Meie grupist keegi neid vaadates närvi ei läinud, aga varem olla osad külastajad päris ärritunud, tahtnud neid rikkuda ja maha rebida, süüdistanud muuseumi töötajaid pagulaste vastuvõtmise ja islami propageerimises jms. Pikemalt saab selle näituse tagamaadest lugeda Feministeeriumi lehelt.
Viimaseks peatuseks jäi Eesti Maanteemuuseum, mis oli jälle nii suur kompleks, et seal kuluks rahulikult jalutades mitu tundi. Selles mõttes, et kui sinna juba kohale sõita, siis tasub varuda kohapeal viibimiseks rohkem aega.
Maanteemuuseumis oli minu jaoks kõige üllatavam uus teadmine see, et sinisel taustal olevate valgete tähtedega teeviidad võeti Eestis kasutusele alles 1960-ndatel. Kui enne sõda olid need kollaste tähtedega mustal taustal, siis Saksa okupatsiooni ajal tulid mustade tähtedega kollasel taustal ning sama värvikombinatsioon jäi ka pärast sõda, lihtsalt saksakeelsed kohanimed asendusid eesti- ja venekeelsetega. Mulle meeldivad kõige rohkem sini-valged, aga seda ilmselt lihtsalt seetõttu, et olen nendega harjunud ning sinine ja valge ongi minu lemmikvärvid.
Pärast pildistasin veel bussiaknast Ihamarus vana postitee ääres asuvat Rändaja kuju, mis seisab seal juba neli aastat. Metallplaatidest valmistatud pilkupüüdva kuju autor Mati Karmin on muu hulgas teinud ka Viljandis asuva C. R. Jakobsoni monumendi. Rändaja on väga hästi maastikku sobiv, hea töö.
Üldiselt tasubki varuda neis muuseumides käimiseks rohkem aega. Seto Talumuuseum ei ole väga suur, aga põllumajandusmuuseum ja maanteemuuseum on küll mõlemad sellised, kus võiks veeta vabalt pool päeva või isegi veel kauem.