Samal ajal, kui Pauluse kirikus esines Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor, toimus eile kesklinna kooli väikeste majas Viljandi poistekoori ja meeskoor Sakala ühine jõulukontsert “Härmas Jõuluöö”.
Kõigepealt muidugi selgitati kohe, et see pealkiri on pigem ilus unistus sellest, milline võiks olla ideaalne ilm jõuluõhtul, kui kodus ja hinges on soojus ning õdus olla, väljas on aga selline natukene karge ilm. Samas pidi pealkiri iseloomustama ka kontserdi kava, mis oli veidi kirju, ettearvamatu, koosnedes osadest, mis omavahel päris loogiliselt kokku ei sobinud, aga moodustasid sellegi poolest huvitava terviku.
Eesti Meestelaulu Selts alustas sel aastal meestelaulu elavdamiseks projekti, mille raames loodi mitmetes maakondades poistekoorid. Nii ka Viljandis, kus asja eestvedajateks said Riina Trumm ja Signe Ristisaar. Muide, ka mõlemad meeskoor Sakala dirigendid on naised, Kadi Ritsing ja Liisi Toomsalu. Nii et meestelaul areneb siin naiste käe all.
Poistekoor esitas sissejuhatuseks kolm lugu, neist tuntuim ilmselt “Väike trummipoiss”. Pärast seda räägiti, et koorilapsed on nagu lumehelbed, mis sulavad ära, ning vanemad peaksid neid hoidma, et nad ära ei sulaks, vaid laulaksid sama entusiastlikult ka siis, kui nad on juba suured lumememmed.
Seejärel esines meeskoor Sakala, kaasates ka noori soliste. Pärast sellist üleminekut esitati maestro Alo Ritsingu juhatusel tema poolt Gustav Suitsu sõnadele kirjutatud isamaaline “Mis oli see, mis juba lapsepõlves” (selle üks võimsamaid esitusi oli hiljuti 80. sünnipäeva tähistanud Ritsingu juubelikontserdil, mis on veebis järelkuulatav-vaadatav). Järgnes taas noorte solistidega laul, kuhu tulid ühtlasi sisse naishääl ja viiul – juba varem olid käinud läbi kitarr, kontrabass ja klaver.
Paar pala esitas meeskoor Sakala topeltkvartett Topelt Hellad Kellad. Üks hoogsam, teine rahulikum. “Kui jaamast lahkub rong, viib tervitusi kaasa, võõrsile veab soove häid,” laulsid mehed Dave Bentoni kunagist hitti, mille kirjutas Riine Pajusaar.
Pärast seda tuli “Aisakell”, mille kohta räägiti avameelselt, et see on 1850-ndatel Massachusettsis kirjutatud laul, mille kirjutamiseks kõrtsis istuvad muusikud võisid saada inspiratsiooni aisakellade helinast, aga “aisakellade helinaks” nimetati ka seda, kui tühjades viskiklaasides jääkuubikuid kõlistati. Samuti räägiti hiljem keerutamata, et “Pardike ja mooniõis” oli algses itaaliakeelses versioonis satiiriline kommentaar kristlike demokraatide ja kommunistide ehk kodanlaste ja töölisklassi vastasseisule 1950-ndate Itaalias.
Nende kahe laulu vahele mahtus veel kaks, neist üks Alo Ritsingu “Santa Maria”, mida kuulsin hiljem õhtul täiesti juhuslikult ka raadiost, kui selle korraks käima panin.
Kui “Pardike ja mooniõis” läbi sai, siis järgnes taas üks noorte solistidega laul, mis kujutas endast üleminekut kahe koori ühisele lõpuspurdile. Koos esitati kaks laulu, aga neist teine, “Karulaane jenka”, tuli kestvate ovatsioonide tõttu ka kordamisele.
Lahkudes kuulsin kuidas poisid seda veel ka garderoobis ja isegi tänaval omaette rõõmsalt edasi laulsid. Nii et üritus täitis ilmselt oma eesmärgi. Poistekoori järgmine esinemine on muide juba pühapäeval Viljandi jõuluhansal.