Presidendivalimistest

TELLIMUSPOSTITUS. See on nüüd teema, mille käsitlemise eest üks lugeja oli valmis maksma mulle 10 eurot.

Kirjutasin juba eelmise aasta juulis, et “kui nüüd veidi järele mõelda, siis leidub Riigikogus tegelikult üks mees, kes oleks antud jõudude vahekorra juures peaaegu täiuslik kompromisskandidaat. Küsimus on ainult selles, kas poliitiline klass sellest ise aru saab.”

Kuna mind oli selleks ajaks juba klassifitseeritud suletud uste taga “paremäärmuslikuks ekstremistiks”, siis võis see mõjuda hoopis tema võimalusi kahjustavalt, aga jutt käis Andres Herkelist. Ja ma leian jätkuvalt, et ta oleks praegu kõige sobivam kompromiss.

Minu hinnangul soovib ülisuur enamik eestlastest näha presidendina mitte kõva käega juhti või mingit rahvuse isa, nagu osad ise autoritaarsusele kalduvad poliitikud ekslikult arvavad, vaid eelkõige esindusisikut, kes seisaks meie huvide eest suhetes teistega.

Lennart Meri oli enne presidendiks saamist välisminister. Arnold Rüütli populaarsus põhines sellel, et ta juhtis meid äärmiselt osavalt, valutult välja Nõukogude Liidust. Toomas Hendrik Ilves oli endine välisminister, kellelt oodati Eesti tugevat lõimimist Läände.

Ja praegu on kõige populaarsem võimalik presidendikandidaat, nagu küsitlused näitavad, välisminister Marina Kaljurand – see ei ole juhus ega tulene tema soost või rahvusest, vaid väljendab just soovi näha presidendina isikut, kes esindaks Eestit maailmas.

Miks mitte Kaljurand!?

Eestis konservatismi mõiste kaaperdanud marurahvuslased välistavad tema saamise presidendiks rahvuse tõttu ja kristlikele fundamentalistidele on ta vastuvõetamatu kooseluseadust puudutavate seisukohtade pärast, aga minu silmis on probleem hoopis muus.

Nimelt selles, et välisministrite nii sagedane vahetamine ei ole hea, sellel ametikohal peaks töötama just diplomaatide hulgast tulnud inimene ning eriti halb on vahetada välisministrit olukorras, kus ees seisavad välispoliitiliselt keerulised ajad. (Välja arvatud muidugi juhul, kui teda peetakse ministrina nõrgaks, aga siis tekib küsimus: miks peaks saama presidendiks inimene, kes ei sobi välisministriks?)

Vähemalt eelmise aasta juulis, kui esitasin talle Postimehe vahendusel alltoodud küsimused, ei olnud Kaljurannal endal välisministrina jätkamise vastu midagi.

Kas kavatsete jääda välisministriks võimaluse korral pikemaks ajaks või oleksite valmis kandideerima vastava ettepaneku saamisel juba järgmisel aastal presidendiks, nagu meedias on spekuleeritud?

Kaljurand: “Ma olen täna välisminister ja püüan seda tööd võimalikult kaua ja võimalikult hästi teha.”

Suurbritannias on tulemas rahvahääletus Euroopa Liidu liikmelisuse küsimuses. Kas see mõjutab kuidagi ka Eesti valmistumist Euroopa Liidu eesistumiseks? Kui peaks juhtuma, et Briti rahvas langetab järgmise aasta sügisel (referendumi arvatav aeg) siiski otsuse EL-ist lahkuda, siis kas see tähendab, et Eesti eesistumisperiood nihkub poole aasta võrra ettepoole? Või ei ole vaja selles osas mingeid varuplaane teha?

Kaljurand: “Kui Suurbritannia referendum peaks toimuma, loodan et Briti rahvas otsustab jääda Euroopa Liidu koosseisu. Kui peaks minema teisiti, siis mõjutab see kogu Euroopa Liitu, ka Eestit. Praegu arvestame eesistumiste kokkulepitud ajakavaga.”

Nüüd on hakanud isegi president Ilves rääkima, et tuleks valmistuda juhuks, kui britid ikkagi otsustavad lahkuda.

Minu hinnangul on välisministri vahetamiseks nii või teisiti äärmiselt ebasobiv aeg, aga erakondade kalkulatsioonides ei oma see tõenäoliselt suurt tähtsust, sest Eesti poliitikuid huvitavad üldiselt rohkem võimumängud, võimuga kaasnevad staatus ja hüved, mitte asjade sisu, mitte poliitika sisuline külg ning see, mis oleks üldriiklikes huvides.

Vastasseis või kompromiss

Reformierakonna esindajad võivad praegu küll avalikult väita, et nende sooviks on valida president ära Riigikogus, aga tegelikult näib juba olevat võetud suund valimiskogule, et suruda seal EKRE juhile Mart Helmele vastandudes läbi oma kandidaat, olgu selleks siis lõpuks Kaljurand või Siim Kallas, vahet pole – see näib mulle hetkel kõige tõenäolisem stsenaarium, sest seda toetab Eesti senisest poliitilisest kultuurist tulenev loogika.

Presidendi valimine Riigikogus eeldab seevastu laiemat kompromissi, mille kehastajaks sobiks minu arvates kõige paremini Herkel, kes on tiirelnud poliitilisel orbiidil alates iseseisvuse taastamisest, omab arvestatavat rahvusvahelise töö kogemust (ENPA liikmena jms.), ei ole seotud mingite skandaalidega ega ole äärmuslik või konfliktne kuju, vaid üritab laveerida mõõdukalt tsentrisse.

Vabaerakonna poliitiline ebamäärasus tuleb antud juhul kasuks, sest see vastab kõige enam erakondadeülesuse ideaalile. Ühest küljest oleks Herkeli toetamine Isamaa ja Res Publica Liidu ning EKRE jaoks ainuke realistlik võimalus saada järgmiseks presidendiks endale maailmavaateliselt võimalikult lähedane isik, aga teisest küljest võiks ta olla vastuvõetav ka sotsiaaldemokraatidele. Tema oleks ühiskonda ühendav, mitte lõhestav president.

Paraku ei näi selle stsenaariumi teostumine olevat kuigi tõenäoline, sest Reformierakond ja EKRE on mõlemad juba võtnud suuna omavahelisele konfrontatsioonile ning teised on liiga uimased ja rumalad, et seda mängu läbi näha ja muuta.

Millest ma ei kirjuta

Loore Martma kodukontsert Lepiku talu õues #looremartma #kuuekodukontserdid

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Käisin laupäeval Loore Martma kodukontserdil. See oli väga kaunis ja kena, aga nii privaatne, peaaegu kinnine koosviibimine, et ma ei saa sellest kirjutada, sest see oleks justkui tungimine teiste privaatsfääri, selle kiskumine avalikkuse rambivalgusse, sest lõpuks on see blogi ikkagi osa avalikust infovoost, mitte lihtsalt minu välismälu, kuigi täidab paljuski ka seda rolli.

Ühtegi päris sellist kontserti tal enam ilmselt ei tule, aga mõned sarnased on veel ees.

Teisipäeval sõitsin pärast “Polaarpoisi” vaatamist Tallinnast Viljandi hääletades, sest õhtul enam busse ei tulnud. Eelmisest korrast, kui ma seda tegin, oli möödas juba vähemalt kümme aastat. Sain ühe autoga Imavere risti, teisega sealt Viljandi. Mõlemad autojuhid olid päris värvikad tegelased, rääkisid huvitavaid jutte, aga ma ei saa sellest kirjutada, sest see oleks jälle nagu usalduse kuritarvitamine.

Kui olen maininud siin ajaveebis vahest mõnda niisama tuttavat, siis enamasti kuidagi umbisikuliselt, et inimene ei oleks teistele otseselt äratuntav. Ja ka endast kirjutan tegelikult suht vähe, kui võrrelda paljude teiste blogijatega, üldiselt mitte rohkem kui on vaja lugejate huvi hoidmiseks – kasutan inimeste uudishimu (jõhkralt, aga seda vähemalt tunnistades) ära kultuuripropaganda huvides.

Muide, hetkel mängib mul klappides taustaks Argo Vals, täpsemalt tema Viljandi Vibes Live @ Tallinn Music Week.

Seega, jah, tuleb tunnistada, et päris adekvaatset pilti see ajaveeb minust ei anna, sest paljudest asjadest ei kirjuta ma siin praktiliselt üldse. Nimelisel aadressil sai see avatud tegelikult üksnes seetõttu, et see aadress oli mul juba varasemast olemas ning seisis kasutamata (kasutasin ainult @laiapea.eu postkasti) – sisuliselt on tegemist rohkem kultuuripäeviku kui isikliku blogiga.

Nii palju nüüd siis selgituseks neile, kes on vahest küsinud, miks ma siin ühest või teisest asjast ei kirjuta. Ühest küljest lihtsalt ei jõuaks kõigest kirjutada, aga teisest küljest ei olegi see ajaveeb mõeldud selleks, et siin kõigest kirjutada.

Kiri EKRE poliitikutele

Käisin eile kuulamas EKRE kõnekoosolekut “Kahekõne rahvaga”, kus Martin Helme ja Jaak Madison kandsid ette oma tavapärast repertuaari. Tahtsin esitada neile tegelikult mõned küsimused, aga kuna otsa tuli TÜVKA omakultuuriakadeemia raames toimunud Martin Pärna loeng “Hingega disainist”, mida samuti kuulda tahtsin, siis pidin lahkuma enne kui järg jõudis küsimustele vastamiseni, mistõttu saatsin need neile hiljem postkasti.

Lugupeetud poliitikud,

käisin 12. aprillil Viljandis kuulamas teie kõnekoosolekut “Kahekõne rahvaga”, kuid lahkusin enne kui järg jõudis küsimustele vastamiseni, mistõttu edastan teile oma küsimused kirjalikult.

Te räägite vajadusest taastada Euroopat tabanud rändekriisi tõttu passikontroll Eesti ja Soome ning Eesti ja Läti vahel. Kas ei oleks mõistlikum, kui tõesti piiride sulgemiseks läheb, toetada lihtsalt passikontrolli taastamist Leedu-Poola ja Taani-Saksa piiridel? Miks te tahate raisata vahendeid selle peale, et muuta raskemaks eestlaste käimist Soomes ja Lätis ning soomlaste ja lätlaste käimist Eestis?

Martin Helme: “Ei ole mõistlikum. Taani-Saksa piir muide on praegu juba valve all, aga see ei aita meid. Meie probleem on selles, et me ei kontrolli Rootsist ja Soomest saabuvaid inimesi ja neis riikides on väga palju elementi, keda me ei tohiks üle piiri lubada. Lisaks ei valva me ju tegelikult jätkuvalt oma idapiiri. Territooriumi kontroll on suveräänse riigi vältimatu osa ja seda teistele riikidele ei saa jätta. Piiri valvamine ei ole vahendite raiskamine, vaid turvalisuse tagamise üks osa.”

Kas vastab tõele, et EKRE kavatseb tulla järgmisel aastal kohalikel valimistel Viljandis välja oma parteinimekirjaga, mille esinumbriks pannakse Jaak Madison (nagu 2013. aastal toodi siia Keskerakonna esinumbriks Priit Toobal)? Kui see on nii, siis millised on tema senised sidemed ja kokkupuude meie linnaga? Ja milline on teie seisukoht plaanide osas, mis puudutavad Viljandi linna ja valla ühinemist?

Martin Helme: “Seda, et paneme seal välja oma nimekirja võin kinnitada. Kes on nimekirjas ja kes seda veab pole praegu paika pandud, kuid seda ei otsusta mina või erakonna juhatus, vaid ikka kohalik osakond. Jaak Madison on Järva-Viljandi ringkonna esimees ja kandideeris riigikogu valimistel selles ringkonnas. Kindlasti on selles nimekirjas kohalikke inimesi. Madisoni kandideerimine on hetkel küll puhas spekulatsioon. Viljandi linna ja valla ühinemise osas peaks küsima rahvahääletustega arvamust kohalikelt elanikelt.”

Te räägite, et Marina Kaljurand ei tohiks saada Eesti presidendiks, sest ta on venelane. Ise soovite näha sellena enda juhti Mart Helmet, kes on korduvalt avalikult hoobelnud, et ka tema on osaliselt vene päritolu. Miks te olete nii kahepalgelised ja teete Eesti Vabariigi kodanikel vahet rahvuse järgi? Ennast konservatiivideks nimetavad poliitikud peaksid ju teadma, et see riik loodi teistel alustel.

Martin Helme: “Mardi ema vanavanaema isa oli tõesti venelane. Kas see on võrreldav Kaljurannaga, kelle ema on venelane ja isa Läti venelane. Vist on midagi muud? Me oleme rahvuslased, me arvame tõepoolest, et rahvusel on tähtis roll inimese identiteedis.”

Loodetavasti leiate aega nendele küsimustele vastamiseks!

Andres Laiapea,
üks rahva hulgast

Rahustuseks olgu öeldud, et homsest läheb siin edasi tavapärasel kultuurilainel. Kui nimetatud poliitikutelt peaks saabuma vastus, siis panen selle muutmata kujul täienduseks käesolevasse postitusse. Neid küsimusi võivad neile aga loomulikult esitada ka kõik teised, näiteks need tüübid, kes nimetavad ennast ajakirjanikeks. Rahval oleks võib-olla huvitav teada, mida nende peale vastatakse.

Täiendus: Martin Helme vastused sai lisatud küsimuste vahele, ta vastas ka Jaak Madisoni eest.