Progressiivne uudistemagasin Democracy Now! tähistas mõne päeva eest kahekümnendat sünnipäeva. Minust sai selle kuulaja aastal 2002, kui see oli üks vähestest saadetest, mis võttis kriitilise hoiaku siis alles kavandamisel olnud Iraaki tungimise suhtes.
Leidus ka teisi, näiteks Dennis Bernsteini Flashpoints (lisaks muidugi veel sellised vandenõuteoreetikud nagu Alex Jones, aga nemad ei lähe arvesse, sest tegemist on pigem ususektide, mitte ajakirjanduse või üldse mõistuspärase nähtusega), mida vahepeal samuti kuulasin, aga kõigi nende teiste puhul kaldus poliitiline agenda mõjutama sageli ajakirjanduslikku kvaliteeti. Democracy Now! saatejuht Amy Goodman suutis aga sellest hoiduda, jääda alati asjalikuks, tasakaalukaks ning säilitada austuse faktide vastu.
Minu arvates on meedia kallutatus praktiliselt vältimatu, isegi kui seda ei soovita, alates juba teemade ja tsitaatide valikust – sellise äratundmiseni viisid tegelikult juba esimesed kokkupuuted ajakirjanduse köögipoolega.
1995. aastal asus mu isa tööle ajakirjanikuna Sakalas, mille toimetus asus tollal veel Männimäel. Käisin siis 14-15-aastaselt vahest pärast kooli tal seal abiks, valimas agentuuride saadetud lühiuudiste hulgast välja neid, mis võiksid lehte minna (tema ise sai keskenduda samal ajal omaenda lugude kirjutamisele). Kuna minu lemmikajalehtedeks olid sel ajal Liivima Kroonika, Liivima Kuller ja Post, siis kaldusin valima sageli rohkem naljakaid, kiiksuga uudiseid, mis sobinuks suurepäraselt nimetatud väljaannete veergudele, aga ei läinud alati hästi kokku Sakala tõsise, soliidse joonega. Meil oli sel teemal vaidlusi ja lõpuks ei viitsinudki ma seal rohkem käia, aga mulle jäi sellest meelde, kui oluline on teemade valik.
Samuti hakkasin toona mõistma seda, kui palju sõltub tsitaatidest. Kui agentuurilt saabunud uudis oli vaja kärpida näiteks poole lühemaks, et see lehte mahuks, siis tuli sellest paratamatult midagi välja jätta. Tsitaatide valikust võis sõltuda kogu loo tonaalsus.
Selline kallutatus on tavalistele lehelugejatele sageli märkamatu, aga sisuliselt vältimatu. Ja see kehtib kogu meedia puhul, valitseb ka raadios, teles ja veebis. On hea, kui ajakirjanikud seda endale teadvustavad.
Democracy Now! on selles mõttes selgelt, täiesti teadlikult kallutatud. Kallutatus avaldub läbi teemade, vaatenurkade, intervjueeritavate jne. valiku. Aga samal ajal on see ka hea, asjatundlik, kvaliteetne ajakirjandus (a la Amira Hass & Robert Fisk). Mulle väga meeldib.
Samas tuleb märkida, et selle uudistemagasini vedur Amy Goodman ilmutab vananemise märke. Ma ei mõtle seda, et tema juuksed on läinud halliks, vaid asjaolu, et tal läheb viimasel ajal järjest sagedamini eetris mõte kaduma, tekivad mingid tühised, aga silmatorkavad apsud. Meenutab veidi seda, kuidas Bob Novak vaikselt kustus. Ja tema surm jättis USA meediamaastiku paremale tiivale tohutu augu. Mõnikord küll öeldakse, et asendamatuid inimesi ei ole olemas, aga minu arvates see nii ei ole.