Mälestusi ajakirjandusest

Progressiivne uudistemagasin Democracy Now! tähistas mõne päeva eest kahekümnendat sünnipäeva. Minust sai selle kuulaja aastal 2002, kui see oli üks vähestest saadetest, mis võttis kriitilise hoiaku siis alles kavandamisel olnud Iraaki tungimise suhtes.

Leidus ka teisi, näiteks Dennis Bernsteini Flashpoints (lisaks muidugi veel sellised vandenõuteoreetikud nagu Alex Jones, aga nemad ei lähe arvesse, sest tegemist on pigem ususektide, mitte ajakirjanduse või üldse mõistuspärase nähtusega), mida vahepeal samuti kuulasin, aga kõigi nende teiste puhul kaldus poliitiline agenda mõjutama sageli ajakirjanduslikku kvaliteeti. Democracy Now! saatejuht Amy Goodman suutis aga sellest hoiduda, jääda alati asjalikuks, tasakaalukaks ning säilitada austuse faktide vastu.

Minu arvates on meedia kallutatus praktiliselt vältimatu, isegi kui seda ei soovita, alates juba teemade ja tsitaatide valikust – sellise äratundmiseni viisid tegelikult juba esimesed kokkupuuted ajakirjanduse köögipoolega.

1995. aastal asus mu isa tööle ajakirjanikuna Sakalas, mille toimetus asus tollal veel Männimäel. Käisin siis 14-15-aastaselt vahest pärast kooli tal seal abiks, valimas agentuuride saadetud lühiuudiste hulgast välja neid, mis võiksid lehte minna (tema ise sai keskenduda samal ajal omaenda lugude kirjutamisele). Kuna minu lemmikajalehtedeks olid sel ajal Liivima Kroonika, Liivima Kuller ja Post, siis kaldusin valima sageli rohkem naljakaid, kiiksuga uudiseid, mis sobinuks suurepäraselt nimetatud väljaannete veergudele, aga ei läinud alati hästi kokku Sakala tõsise, soliidse joonega. Meil oli sel teemal vaidlusi ja lõpuks ei viitsinudki ma seal rohkem käia, aga mulle jäi sellest meelde, kui oluline on teemade valik.

Samuti hakkasin toona mõistma seda, kui palju sõltub tsitaatidest. Kui agentuurilt saabunud uudis oli vaja kärpida näiteks poole lühemaks, et see lehte mahuks, siis tuli sellest paratamatult midagi välja jätta. Tsitaatide valikust võis sõltuda kogu loo tonaalsus.

Selline kallutatus on tavalistele lehelugejatele sageli märkamatu, aga sisuliselt vältimatu. Ja see kehtib kogu meedia puhul, valitseb ka raadios, teles ja veebis. On hea, kui ajakirjanikud seda endale teadvustavad.

Democracy Now! on selles mõttes selgelt, täiesti teadlikult kallutatud. Kallutatus avaldub läbi teemade, vaatenurkade, intervjueeritavate jne. valiku. Aga samal ajal on see ka hea, asjatundlik, kvaliteetne ajakirjandus (a la Amira Hass & Robert Fisk). Mulle väga meeldib.

Samas tuleb märkida, et selle uudistemagasini vedur Amy Goodman ilmutab vananemise märke. Ma ei mõtle seda, et tema juuksed on läinud halliks, vaid asjaolu, et tal läheb viimasel ajal järjest sagedamini eetris mõte kaduma, tekivad mingid tühised, aga silmatorkavad apsud. Meenutab veidi seda, kuidas Bob Novak vaikselt kustus. Ja tema surm jättis USA meediamaastiku paremale tiivale tohutu augu. Mõnikord küll öeldakse, et asendamatuid inimesi ei ole olemas, aga minu arvates see nii ei ole.

Nädal aega meeta

Kui nädal tagasi arvasin siin, et villaste riiete ja meeta ma praegu ilmselt elada ei suuda, siis mett ei tarbinud ma möödunud nädala jooksul tegelikult üldse ja ega villaste riiete järele hetkel kah enam elulist vajadust ei ole.

Pikemas perspektiivis ei saa neist meie laiuskraadidel tõenäoliselt aga üle ega ümber, mistõttu päris veganit minust nähtavasti ikkagi ei saa.

Lihast loobumine mingeid võõrutusnähte tekitanud ei ole, isu selle järele ei tunne.

Piima- ja munatoodetega on keerulisemad lood, sest neid sisaldavad (vähesel või suuremal määral) lihtsalt nii paljud toidud, et siis peaks pidevalt näpuga järge ajama ja kogu aeg jälgima, mida ma söön, aga seda ma muidugi pikalt teha ei viitsi.

Niisama piima joomisest ja kanamunade söömisest, nagu ka võist ja juustust võin küll loobuda, kuid väga rangelt ma vaatama ei hakka, et endale midagi neid sisaldavat sisse ei ajaks.

Kujutan ette, et gurmaanidele võib selline toidusedeli piiramine tõesti raskusi valmistada, aga mina võiksin elada ju vabalt ka ainult veest, leivast ja makaronidest, kui selline menüü toitainete poolest liiga ühekülgseks ei muutuks, ning minul selles mõttes probleeme ei ole.

Küsimus on tegelikult ainult viitsimises.

Mugavuses. Laiskuses. Jne. Jne.

100. postitus

Juba või alles, oleneb kuidas võtta, aga see nüüd on siin sajas postitus. Esimene oli läinud aasta 28. oktoobril, veidi enam kui kolme kuu eest. Keskmiselt on olnud seega ümmarguselt postitus päevas.

Varasematest lugejatest on õnnestunud tänaseks ilmselt suuremas osas vabaneda, kuid samal ajal on see blogi siin osutunud üllatavalt käidavaks: praeguseks hetkeks on 11228 erinevat külastajat vaadanud seda kokku 89825 korda.

Statistika kohaselt on lugejaid tulnud pea kogu maailmast, esindatud 95 riiki, kõige rohkem muidugi Eestist, järgnevad USA, Venemaa ja Saksamaa.

Ma tegelikult kahtlustan, et arvestatava osa nendest külastajatest moodustavad robotid – vähemalt lubavad seda oletada pidevad katsed postitada siia kommentaaridesse ingliskeelset spämmi.

* * *

Briti singlitabelite läbikuulamisel jõudsin nüüd omaenda sünniaastasse ning selle koha peal on paras teha väike paus, et kuulata vahepeal läbi tänavu Eurovisiooni lauluvõistluse rahvuslikes eelvoorudes osalevad laulud.

Veebruaris tuleb siin seega kõvasti europropagandat.

Kultuurisõda jätkub!