Blogiauhinnad ja PayPal

Esitasin ennast Eesti Blogiauhinnad 2016 nominendiks (kultuuriblogide kategoorias, sest selle alla sobib see ajaveeb ilmselt kõige paremini), et saada ettekääne sinna auhindade jagamisele kohale minna, vaadata mis toimub ja teha sellest siia reportaaž.

Blogijad saavad ennast võistlusele üles anda veel käesoleva kuu jooksul, mais toimub rahvahääletus ja 11. juunil pidulik võitjate väljakuulutamine, auhindade jagamine. Kultuuriblogidele jagatavate auhindade eest on lubanud hoolitseda Tallinna Teletorn, aga mulle saab siis muidugi anda hääle ka aasta uustulnuka või koguni lemmikblogi valimisel. Eks ma siin siis jälle kuulutan, kui see hääletus lahti läheb.

Kuna läinud nädalavahetusel toimunud Telegrami konverentsil uuris üks inimene, kas ma kasutan selle blogi puhul mingit sponsorlust ja kas seda saab kuidagi rahaliselt toetada, siis panin siia kõrvale nüüd selle PayPali nupu, mille kaudu on võimalik annetusi teha.

Kui keegi seda tahab, siis minul ei ole selle vastu midagi. Aga võiks kirjutada juurde, milleks seda raha kasutama peaksin, milline on selle sihtotstarve. Kas osta selle eest teatri-, kontserdi-, kino- või näitusepileteid, plaate või raamatuid või hoopis kunstiteoseid? Mulle oleks väga huvitav teada, millised täpselt on need postitused või need teemad, mille kajastamise eest lugejad on valmis maksma.

Avaldan kuu aja pärast detailse ülevaate sellest kui suuri kulutusi aprillis iga konkreetse postitusega seoses tegin (kandes sinna kõik, mis vähegi võimalik, välja arvatud oma ajakulu, sest see on rahas mõõdetamatu) ja kui hinnalisi asju (näiteks mõned raamatud kirjatuselt Varrak) neis kajastamiseks kusagilt saanud olen. Sellest peaks tulema hästi välja kui košmaarsed rahad siin liiguvad.

Muide, mis puudutab raha, siis seoses muusikaäriga netis olgu märgitud, et mina sain Spotify käest umbes poolteist dollarit iga tuhande kuulamise pealt – kui oleksin James Blunt, kes saab enam kui poole vähem, siis annaks see päris korraliku sissetuleku, aga praegu on asi sellest ikka väga kaugel.

Samas oman nüüd SoundCloudis tänu oma distribuutorile ligipääsu Premier konto, mille võib muidu saada ainult kutsega, mõningatele funktsioonidele, täpsemalt võimalust oma lugusid USA pinnal monetiseerida ehk saada osa SC reklaamituludest. Praegu on monetiseeritud “Nitewalk” ja “First Strike”.

Seega, kui viibite juhtumisi Ameerika Ühendriikides, kus SC tegeleb reklaamide näitamise ja laskmisega, siis kuulake sealt neid lugusid, et näeksin kui palju rahhi on võimalik seda kaudu kuulamiste pealt kokku ajada, et saaksin sellest siin kirjutada.

Üldiselt olen aga jätkuvalt arvamusel, et praegu on käärimas uus dot-com bubble, mis võib varsti lõhkeda. YouTube, Spotify ja SoundCloud kasvavad küll kiiresti, tuues ka järjest rohkem raha sisse, aga veel kiiremini kasvavad nende väljaminekud ja kahjum. Toimivat ärimudelit ei ole siiani leitud ja ma lihtsalt ei usu, et investorid on valmis neile lõputult peale maksma. Ühel hetkel peab tulema taas suur pauk.

Vaata ka
Music Can’t Last Forever, Not Even on the Internet
Spotify’s Revenue Is Growing, but So Are Its Losses
YouTube: 1 Billion Viewers, No Profit

Käigust Telegrami konverentsil

Käisin eile Telegrami konverentsil ja Fookuse viimase saate eetrisse laskmisel.

Salme Kultuurikeskuses toimunud Telegrami konverentsile jõudsin umbes pool kaksteist päeval, kui Jaanus Nurmoja rääkis loengusaalis kodanikupalgast. Minu arvamus: Ma ei pea seda põhimõtteliselt õigeks, kui inimestele makstakse raha lihtsalt niisama.

Kodanikupalk võib küll omada teoreetiliselt mingit funktsiooni sotsiaalse kontrolli mehhanismina olukorras, kus paljud töökohad tehnoloogia arengu tõttu kaovad (see on nagu pistis, millega tekitatakse kodanikes sõltuvust, et vähendada sotsiaalseid pingeid, hoida ära mässe jms.), aga selle vähegi ulatuslikum rakendamine, mis ei piirdu väikese lokaalse eksperimendiga, viiks tõenäoliselt lihtsalt inflatsiooni kasvuni, vähendaks raha väärtust. Sisuliselt mõttetu, aga näiliselt ahvatlev idee, sest kes ei tahaks lihtsalt niisama raha saada.

Nurmoja ettekande järel läksin zen-saali, kus esines 2MI ehk Margus Prangel ja Margus Mitt, seejärel Meisterjaan, kes ütles muide kohe, et tema suure osaga Telegrami artiklitest ei nõustu. Kuna ajakava oli läinud seal kõvasti nihkesse, siis ei saanud teda lõpuni kuulata, sest kella üheks läksin tuleviku Eesti visioonisaali, kuulama Kaja Karu-Espenbergi juttu alternatiivhariduse teemal. Jutt oli kena, teema kindlasti oluline, aga siin tõstatub jälle see rahastamise küsimus: väikesed klassid ja individuaalne lähenemine nõuavad üldjuhul siiski suuremaid kulutusi kui konveierkool – parem suunata raha haridussüsteemi arendamisse kui kodanikupalka.

Ma olen ise käinud väga erineva suuruse ja suunitlusega koolides, kuigi mitte üheski alternatiiv- või vabakoolis, ning minu arvates ongi kõige olulisem just võimalus valida, sest üks ei ole tingimata parem kui teine, kõik koolid ei pea olema ühesugused. Teisi sõnu: unifitseerimine on saatanast.

Kella kaheks läksin tagasi zen-saali, kus pidi astuma üles trio Soon/Piho/Lepasson, aga kuna seal käis veel kavas eelnenud teetseremoonia, siis läksin sõin vahepeal ühe vegan hot dogi. Kuna ma tavaliselt hot doge ei söö, siis puudub hea võrdlusmoment, aga nii palju kui mäletan (sõin hot dogi viimati vist eelmisel sajandil), siis oli tavaline hot dog enam-vähem samasuguse maitsega. Ega ma tegelikult hästi aru ei saa, miks on vaja lihast loobunutele mingeid lihamaitselisi tehisviinereid toota, aga see selleks, turg paneb asjad paika.

Kui tagasi zen-saali jõudsin, siis käis jätkuvalt teetseremoonia, aga kuna ajakava oli täiega lõhki, siis hakkas seda varsti saatma ka trio Soon/Piho/Lepasson. See oli neil üks väga veider kontsert, hoopis teistsugune kui plaadiesitlus, aga huvitav. Kandlehelidega põimusid teetseremoonia taustaks kõlanud linnulaul ja vetevulin, vahetekstid jäid ära ning põhiosa publikust moodustasid lootose asendis teetseremonistid, kes viibisid nähtavasti mingis meditatiivses seisundis. Paistis, et sellega arvestati veidi ka lugude valiku puhul.

Pärast nende esinemist läksin tagasi visioonisaali, kus Madis Masing rääkis ravikanepist ja kanepi legaliseerimisest. Küsisin, kui tõenäoline talle üldse tundub, et legaliseerimine või dekriminaliseerimine võib leida Eestis toetust poliitikute poolt, viidates seejuures Viljandis toimunud arutelul Lauri Luige poolt väljendatud seisukohtadele. Masing ütles siseinfole viidates, et Reformierakond ja SDE on selleks seesmiselt tegelikult valmis, kuid kooseluseaduse ja pagulaste teema ümber toimuv on nad ära hirmutanud. Ta tunnistas, et Riigikogu praegune koosseis selleni tõenäoliselt ei jõua.

Seejärel läksin loengusaali, kus Meelis Raiend rääkis spordivaimust. Kui ta oli lõpetanud, siis astusin korraks läbi zen-saalist, aga tulin sealt kohe varsti tagasi loengusaali, kus tuli peale Kalev Rajangu stand-up loeng “Digitalismi wet dream: kadudeta radikaliseerumine. Radikaliseerumise lahkamisprotokoll ühes vaatuses”, mis kujutas endast katkematut vaimukuste pildumist ja kildude rebimist. Üks naisterahvas lausa tänas teda seal hiljem inspireeriva ettekande eest, aga mina sain sellest lõpuks tegelikult teravmeelsuse üledoosi: jutt jooksis ühest kõrvast sisse ja teisest välja ning midagi sisulist ma sellest ei mäleta.

Küsisin, kui adkevaatse pildi see kuulus film temast tema enda hinnangul andis, kui rahule ta sellega jäi, viidates seejuures ka Mikk Pärnitsa arvustusele. Rajangu ütles, et adekvaatset pilti see ei andnud, seal oli palju näitlemist ja paikapandud stsenaarium, aga film on väga hea.

Pärast tema ettekannet läksin kinosaali, kus vaatasin kümmekond minutit “Idiokraatiat” (USA, 2006). Ja seejärel tagasi loengusaali, kus Telegrami boss Hando Tõnumaa esines teemal “Gloobuse vandenõuteooria”.

Kaldusin varem arvama, et see lameda maa jutt on neil lihtsalt reklaamitrikk, mõeldud tähelepanu tõmbamiseks, aga paistab, et Tõnumaa võtab seda ise siiski täiesti tõsiselt. Oma ettekandes jõudis ta lõpuks välja selleni, et ka kõik terroriaktid on sisetööd jne. Kui üks tähevaatleja publiku hulgast talle asja selgitada üritas, siis ilmnes, et ta lihtsalt blokeerib omaksvõetud kujutelmale vasturääkivaid tõendeid (teeb ise seda, milles süüdistab “peavoolu teadust”), sildistades need kohe võltsinguteks. Hoiatav näide sellest, mis võib juhtuda, kui liiga palju vandenõuteoreetikute veebilehti kammida – lõpuks ei usu enam isegi seda, et maakera on ümmargune.

Publiku hulgas leidus palju neid, kes tema ettekande peale sügavalt ohkasid, ja ka ma ise lahkusin loengusaalist üsna nukras meeleolus. Läksin zen-saali, kus käis improvisatoorne helirännak fotodega Eesti loodusest. Teisi sõnu: Sänni Noormets mängis Sten Roosvaldi fotode saatel viiulit. See oli väga kaunis, ilus lõpp ühele kohati päris segasele üritusele.

Järgmine peatus oli Erinevate Tubade Klubi, kust läks eetrisse veebisaate Fookus viimane osa. Kuna jõudsin sinna vajalikust kõvasti varem, siis lugesin ajaviiteks tervenisti läbi kaasas olnud Õpetajate Lehe. Pärast jälgisin mängu ja lebotasin niisama.

Kui samanimelise tantsuklubi sulgemine Pärnus käis raju tümaka saatel, siis saate ajal valitses ruumis loomulikult hoopis teistsugune režiim, aga pärast läksin sealt üle tee SnakeHouse’i, kus toimus üritus nimega Technoir, mis kujutas endast justkui Telegrami konverentsi järelpidu, kuigi muusika oli täiesti teine – tümpsus tume techno. Mina jäin seal lakke vahtides muidugi vahepeal peaaegu magama ja lahkusin juba kõvasti enne kellade keeramist, aga see värk kestis seal vist hommikuni.

Hommikul sain nüüd aga söögikohast Kodused Toidud (bussijaama juurest üle tee kesklinna poole, see koht, kus käivad need, näiteks politseinikud ja ehitajad, kes tahavad saada maitsvat sööki, mis täidaks kõhtu, suht odavalt) olulise sõnumi, mis puudutab samuti tümakat, kuigi lahjemat, raadiojaamadele Star FM ja Sky Plus: ärge mängige kogu aeg ühtesid ja samu laule, teie kuulajatele see ei meeldi!

Ühisloome krahh

Läinud nädalal said ebaõnnestunud lõpu kaks konkurssi, ühega otsiti nime lennukompaniile ning teisega Eestile uut märki ja hüüdlauset. Võtsin neist mõlemast osa, sest olen juba põhimõtteliselt väga ühisloome kasutamise poolt.

Esialgu ei olnud mul küll üldse kavas seda teha, aga kui järelkuulasin 10. oktoobri õhtul Keskpäevatundi, kus ironiseeriti selle üle, et Nordic Aviation Group pöördus rahva poole üleskutsega teha oma pakkumisi lennukompanii nime osas, siis ei saanud jätta sellele reageerimata.

Hakkasin guugeldama ja leidsin Postimehe ingliskeelse artikli, kus oli toodud ära aadress, kuhu oma pakkumine saata. Seejärel guugeldasin järjest pähe tulnud nimesid, et vaadata kas need on veel vabad. Nii jäi lõpuks sõelale SkyEst ning saatsin teele järgmise kirja…

Tere,

pakun uue lennufirma nimeks SkyEst.

Paljud teised sellisele lennufirmale sobivad nimed on juba erinevate ettevõtete poolt kasutusel (Flyest, Airest, Estline, Estwing, Estways), aga SkyEst paistab olevat veel vaba ja see kõlaks minu meelest paremini kui näiteks Estjet või Estbird, väljendades ühtlasi omamoodi järjepidevust senisega: Estonian Air – SkyEst. See oleks üheaegselt nii ülimalt rahvusvaheline (omades inglise keeles head positiivset laengut) kui ka riigile viitav. Ja kuna see erineks tavapärasest air-teemast, siis torkaks see teiste lennufirmade hulgast paremini silma, jääks inimestele kergemini meelde.

Aga ükskõik millise nime te sellele ettevõttele valite, soovin jõudu ja edu!

Kõige selle peale kulus umbes pool tundi. Hiljem mõtlesin lisaks välja veel ka kolm loosungit, mida lennukompanii saaks koos selle nimega kasutada: “SkyEst – fresh start”, “SkyEst – around the world”, “SkyEst – cool vibes”. Viimane lähtus jutust, et NAG aims to create the world’s coolest airline, aga oli loomulikult ühtlasi ka viide Vannila Ninja kunagisele hitile.

SkyEst ise läinuks hästi ühte ritta sellise brändiga nagu Skype, mille kaudu Eestit ju samuti maailmas juba tuntakse.

Kui selgus, et ettevõtte uueks ärinimeks saab Nordica, siis oli see üllatav selles mõttes, et otsiti ju eestipärast ja rahvuslikku nime, aga nüüd järsku kuulutati, et “meie strateegiline eesmärk on igati eristuda Estonian Airi nimekujust.”

Mind ei üllatanud see, et Nordica nime ei pakkunud välja ükski konkursil osaleja. Ma mõtlesin isegi alguses kõigepealt, et tuletaks midagi Nordic Aviation Groupist, kuid heitsin selle kohe kõrvale, sest lähteülesanne (see pidev rahvuslikkuse rõhutamine) näis eeldavat, et nimi sisaldab ka viidet riigile.

Tõenäoliselt ei olnud ma ainus, kes pakkus välja nime SkyEst (peaks tegelikult uurima kui palju erinevaid nimesid üldse pakuti ja milliseid kõige rohkem), aga on siiski mõneti kergendav tunne, et minu poolt pakutud nime ei valitud, sest nüüd ei saa mulle laieneda ka kaasvastutus selle ettevõtte käekäigu eest.

Nordica bränd on iseenesest päris huvitav, aga vaid sellest korralikult toimiva lennukompanii ülesehitamiseks ilmselgelt ei piisa.

Ootan nüüd siis seda supersoodsat lennupiletit ja isiklikku tänukirja, mis kõigile nime pakkunud inimestele e-maili teel saata lubati.

Mis puudutab nime SkyEst, siis vaatasin äriregistrist järgi, et kunagi oli sellenimeline OÜ, aga see tõmbas otsad kokku juba nelja aasta eest. Nii et praegu on see vaba. Kui on mõni hea mõte, mida selle nime all teostada, siis krabage ära, sest see on kindlasti selline nimi, mis igaveseks kasutuseta ei jää.

mark-600x327

Keskpäevatundi kuulasin ma taas alles möödunud nädalavahetusel, vahepeal ei kuulanud ühtegi saadet. Nüüd ironiseeriti seal selle teise konkursi üle, millega otsiti Eestile uut märki ja hüüdlauset. Arvan, et rohkem ma oma elu selle saate kuulamise peale ei raiska.

Ma ei saanud tegelikult isegi pärast selgituste kuulamist hästi aru, miks see konkurss nurjunuks kuulutati, sest sinna oli saadetud ju ka päris korralikke töid, kuigi ma ise kulutasin märgikavandi peale vaid umbes viis minutit ja selle ainus mõte oli anda sisendiks hüüdlause “Estonia – discover yourself”, mis lähtus sellise märgiotsingu toimumisest endast.

Aga muidugi ka laiemalt ühiskonnas toimuvast ning sellest, et mina isiklikult tahan, et Eestisse tuleksid eelkõige need inimesed, keda kõnetab just selline loosung – nii oleks mulle isiklikult kõige huvitavam. Ja ma arvan, et see tuleks kasuks ka Eestile laiemalt.

Probleemi näen ma nüüd mitte niivõrd selles, et need konkursid loeti ebaõnnestunuks, vaid selles, et nii kahaneb Eestis inimeste valmisolek edaspidi taolistest konkurssidest osa võtta.

Läheb ära poliitiliseks

Hea näide on selles osas hiljuti avatud veebileht rahvaalgatus.ee, millele osaks saanud vastuvõtt on olnud pehmelt öeldes tagasihoidlik, sest sellele eelnenud analoogilised ettevõtmised (Täna Otsustan Mina, Osalusveeb, Rahvakogu) on andnud paljudele negatiivse kogemuse, võtnud usu, et ladvik kodanikke tegelikult kuulda kavatseb võtta.

Panin sinna eile allkirjade kogumiseks üles kollektiivse pöördumise otsedemokraatia arendamiseks, mis lähtub mitte niivõrd soovist hakata nende teemadega taas aktiivsemalt tegelema, vaid on tegelikult hoopis omamoodi nali.

Inspiratsiooni sain politsei poolt Varro Vooglaiule antud vastusest, mille kohaselt teise inimese nime ja pildi all arvamusartiklite avaldamine ei ole tingimata identiteedivargus – pöördumine sai pandud kokku SDE ja IRL-i valimisprogrammidest ning see tugineb kehtivale koalitsioonilepingule.

Minu arvates võiksid seda sisuliselt toetada vabalt ka need, kes nüüd opositsioonist või väljastpoolt parlamenti otsedemokraatia trummi taovad (kasvõi selleks, et panna valitsuserakonnad piinlikku olukorda), aga praeguseks hetkeks on sellel ainult minu allkiri. Ja saab olema huvitav näha, kas keegi teine nüüd seda pöördumist seal lõpuks üldse toetab.

Kui see peaks aga tõesti parlamendi menetlusse jõudma, siis võib ju hakata saatma edaspidi Riigikogule seda kaudu palvekirjasid ka kõigi teiste selliste koalitsioonilepingu punktide osas, mis kipuvad jääma vaid sõnadeks paberil. Nii saaks sellest uuest veebilehest vähemalt ühe toreda huumoriportaali.