Rubriik: ühiskond

TELLIMUSPOSTITUS. See on nüüd teema, mille käsitlemise eest üks lugeja oli valmis maksma mulle 10 eurot.

Kirjutasin juba eelmise aasta juulis, et “kui nüüd veidi järele mõelda, siis leidub Riigikogus tegelikult üks mees, kes oleks antud jõudude vahekorra juures peaaegu täiuslik kompromisskandidaat. Küsimus on ainult selles, kas poliitiline klass sellest ise aru saab.”

Kuna mind oli selleks ajaks juba klassifitseeritud suletud uste taga “paremäärmuslikuks ekstremistiks”, siis võis see mõjuda hoopis tema võimalusi kahjustavalt, aga jutt käis Andres Herkelist. Ja ma leian jätkuvalt, et ta oleks praegu kõige sobivam kompromiss.

Minu hinnangul soovib ülisuur enamik eestlastest näha presidendina mitte kõva käega juhti või mingit rahvuse isa, nagu osad ise autoritaarsusele kalduvad poliitikud ekslikult arvavad, vaid eelkõige esindusisikut, kes seisaks meie huvide eest suhetes teistega.

Lennart Meri oli enne presidendiks saamist välisminister. Arnold Rüütli populaarsus põhines sellel, et ta juhtis meid äärmiselt osavalt, valutult välja Nõukogude Liidust. Toomas Hendrik Ilves oli endine välisminister, kellelt oodati Eesti tugevat lõimimist Läände.

Ja praegu on kõige populaarsem võimalik presidendikandidaat, nagu küsitlused näitavad, välisminister Marina Kaljurand – see ei ole juhus ega tulene tema soost või rahvusest, vaid väljendab just soovi näha presidendina isikut, kes esindaks Eestit maailmas.

Miks mitte Kaljurand!?

Eestis konservatismi mõiste kaaperdanud marurahvuslased välistavad tema saamise presidendiks rahvuse tõttu ja kristlikele fundamentalistidele on ta vastuvõetamatu kooseluseadust puudutavate seisukohtade pärast, aga minu silmis on probleem hoopis muus.

Nimelt selles, et välisministrite nii sagedane vahetamine ei ole hea, sellel ametikohal peaks töötama just diplomaatide hulgast tulnud inimene ning eriti halb on vahetada välisministrit olukorras, kus ees seisavad välispoliitiliselt keerulised ajad. (Välja arvatud muidugi juhul, kui teda peetakse ministrina nõrgaks, aga siis tekib küsimus: miks peaks saama presidendiks inimene, kes ei sobi välisministriks?)

Vähemalt eelmise aasta juulis, kui esitasin talle Postimehe vahendusel alltoodud küsimused, ei olnud Kaljurannal endal välisministrina jätkamise vastu midagi.

Kas kavatsete jääda välisministriks võimaluse korral pikemaks ajaks või oleksite valmis kandideerima vastava ettepaneku saamisel juba järgmisel aastal presidendiks, nagu meedias on spekuleeritud?

Kaljurand: “Ma olen täna välisminister ja püüan seda tööd võimalikult kaua ja võimalikult hästi teha.”

Suurbritannias on tulemas rahvahääletus Euroopa Liidu liikmelisuse küsimuses. Kas see mõjutab kuidagi ka Eesti valmistumist Euroopa Liidu eesistumiseks? Kui peaks juhtuma, et Briti rahvas langetab järgmise aasta sügisel (referendumi arvatav aeg) siiski otsuse EL-ist lahkuda, siis kas see tähendab, et Eesti eesistumisperiood nihkub poole aasta võrra ettepoole? Või ei ole vaja selles osas mingeid varuplaane teha?

Kaljurand: “Kui Suurbritannia referendum peaks toimuma, loodan et Briti rahvas otsustab jääda Euroopa Liidu koosseisu. Kui peaks minema teisiti, siis mõjutab see kogu Euroopa Liitu, ka Eestit. Praegu arvestame eesistumiste kokkulepitud ajakavaga.”

Nüüd on hakanud isegi president Ilves rääkima, et tuleks valmistuda juhuks, kui britid ikkagi otsustavad lahkuda.

Minu hinnangul on välisministri vahetamiseks nii või teisiti äärmiselt ebasobiv aeg, aga erakondade kalkulatsioonides ei oma see tõenäoliselt suurt tähtsust, sest Eesti poliitikuid huvitavad üldiselt rohkem võimumängud, võimuga kaasnevad staatus ja hüved, mitte asjade sisu, mitte poliitika sisuline külg ning see, mis oleks üldriiklikes huvides.

Vastasseis või kompromiss

Reformierakonna esindajad võivad praegu küll avalikult väita, et nende sooviks on valida president ära Riigikogus, aga tegelikult näib juba olevat võetud suund valimiskogule, et suruda seal EKRE juhile Mart Helmele vastandudes läbi oma kandidaat, olgu selleks siis lõpuks Kaljurand või Siim Kallas, vahet pole – see näib mulle hetkel kõige tõenäolisem stsenaarium, sest seda toetab Eesti senisest poliitilisest kultuurist tulenev loogika.

Presidendi valimine Riigikogus eeldab seevastu laiemat kompromissi, mille kehastajaks sobiks minu arvates kõige paremini Herkel, kes on tiirelnud poliitilisel orbiidil alates iseseisvuse taastamisest, omab arvestatavat rahvusvahelise töö kogemust (ENPA liikmena jms.), ei ole seotud mingite skandaalidega ega ole äärmuslik või konfliktne kuju, vaid üritab laveerida mõõdukalt tsentrisse.

Vabaerakonna poliitiline ebamäärasus tuleb antud juhul kasuks, sest see vastab kõige enam erakondadeülesuse ideaalile. Ühest küljest oleks Herkeli toetamine Isamaa ja Res Publica Liidu ning EKRE jaoks ainuke realistlik võimalus saada järgmiseks presidendiks endale maailmavaateliselt võimalikult lähedane isik, aga teisest küljest võiks ta olla vastuvõetav ka sotsiaaldemokraatidele. Tema oleks ühiskonda ühendav, mitte lõhestav president.

Paraku ei näi selle stsenaariumi teostumine olevat kuigi tõenäoline, sest Reformierakond ja EKRE on mõlemad juba võtnud suuna omavahelisele konfrontatsioonile ning teised on liiga uimased ja rumalad, et seda mängu läbi näha ja muuta.