Rubriik: teater

Õppige valgustajateks!

Eile toimus Viljandis etenduskunstide visuaaltehnoloogia õppekava 25. juubeliaasta puhul konverents, kus kuuldud ettekannetel ei hakka ma peatuma, sest need lähevad ilmselt üles TÜVKA videolattu, kust igaüks saab neid soovi korral ise vaadata.

Mainin siin vaid nii palju, et lõpus olnud üliõpilaste sõnavõtust jäi kõlama mõte, et lavastajad jne. võiksid arvestada ka rohkem nende erialade esindajate ajaga, mitte tulla oma plaanidega alles viimasel hetkel, lootuses, et valgus jms. kuidagi nipsu lastes paika saab.

Pärast käisin Vilma majas asuvas õppehoones ekskursioonil, mille järel jäin seal kuulama vanemate teatritegelaste mitteformaalset arutelu, kus tõstatus samuti eriti just valgustajate teema.

Teemaväline lugemissoovitus: Ernst Peterson-Särgava “Rahvavalgustaja” – illumineeriv.

Neid on suht vähe, mistõttu värvatakse neid juba koolist ära kõikvõimalikesse kohtadesse, sest neid vajavad ju mitte üksnes teatrid, vaid ka kontserdimajad, kontsertide korraldajad, tele jne. Samuti oleks neid vaja rohkem juba teiste erialade kooliprojektide toetamiseks.

Lühidalt: valguskujundaja eriala tasub õppida, sest selle esindajaid on Eestis täna kõvasti puudu, nagu ka huvilisi, kes tahaksid seda õppida. Sama kehtib etenduskunstide multimeediaspetsialisti eriala kohta.

Samas räägiti ka, et avatud ülikool on osutunud praegusel kujul problemaatiliseks, sest tööd ja õppimist on selles vallas siiski raske sobitada, kui inimesed sageli õhtuti poole ööni tööd peavad tegema – väljalangevus on suur.

Sofia Rubina & Co. #viljandi #jazziklubi #kohvikfellin

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kuna jäin kauaks kuulama seda huvitavat arutelu, siis jõudsin Fellinis toimunud jazziklubi üritusele hilinemisega, aga sain sellegi poolest osa suuremast osast Sofia Rubina & Co. esinemisest.

Ka seal oli alguses midagi filmitud, homse “MI” tarbeks, aga kui mina kohale jõudsin, siis võeti kaamera juba jalalt maha.

Meeleolu oli väga hea. Rubina suutis panna publiku isegi “Nehamat” kaasa laulma. Uskumatu 🙂

(R)EVOLUTSIOON / Perekonnavaled / Viirusekandur

Kondase Keskuses avati eile TÜVKA teatrikunsti visuaaltehnoloogia erialade näitus “(R)EVOLUTSIOON”, mis vahetas välja veebruaris avatud näituse “Segatud meediumid”, kus võis näha vilistlaste ja nende õppejõudude plaaniväliseid töid.

Tudengite poolt kuni 17. aprillini okupeeritud kahes ruumis tegutseb visuaalistani vabariik. Ühes asub must kapp, millel on veerandsada ust, neist iga taga omaette maailm, näiteks ühes väike mudel samast ruumist koos keset seda asuva kapiga.

Mul ei tulnud seal meelde uurida, kes on selle autor, aga kui mina oleksin nende õppejõud, siis annaksin ma talle kindlasti lisapunkti teravmeelsuse eest, sest seda vaadates meenus mulle kohe vana hea “Ühes mustas-mustas…” õudusjutt.

Lisaks tegelikult ka “Cube”-triloogia (millele, nagu nüüd Wikipediast lugesin, kavandatakse järge), aga see on juba veidi liiga creepy.

Ülejäänud maailmad ulatusid paberist metsast kõrvalruumis elava robotini (rühmatöö). Oli näha, et tudengitel fantaasia lendab – mitte kõigil ühes, vaid erinevates suundades.

Eilsel avamisel oli vist isegi rohkem rahvast kui mina seal kunagi varem näinud olen. Ja aprillis rändab näitus edasi Tallinna, mais Pärnu (täpsemalt hoiab kursis visuaaltehnoloogide FB lehekülg).

Lisaks näitustele on visuaaltehnoloogia õppekava 25. juubeliaasta tähistamiseks kavas veel temaatiline konverents, mis toimub 22. märtsil ja on huvilistele tasuta. Registreeruda tuleb 18. märtsiks, täpsema info leiab selle lingi tagant.

* * *

Kinokolmapäeval sai nähtud Valentin Kuigi ja Manfred Vainokivi “Perekonnavaled”, mille sisu võtab lühidalt kokku fraas c’est la vie kõigi oma varjunditega.

See ei ole selline film, mida tingimata ka teist korda vaadata tahaks, aga pärast selle nägemist võib olla rahul, et seda sai nähtud: meeldiv, ilus, hea, tugev film, mis käib sujuvalt ja isegi justkui kergelt, hõljudes läbi rea sügavaid, tõsiseid teemasid.

Pärnus filmitud loo tegevus hargneb kaunites, rahulikes kaadrites, klassikalise muusika taustal ja suuresti orkestrimaailmas, aga samas kaugeltki mitte ainult seal; töö-, pere- ja intiimsuhete (vaatajate silme ees) üha keerulisemaks muutuvas puntras.

Nagu jaanuaris esilinastunud Kadri Kõusaare “Ema”, nii puudutab ka “Perekonnavaled” riivamisi omastehoolde teemat, mis on vananeva rahvastikuga Eestis nähtavasti järjest aktuaalsem, jõudes seetõttu ka filmidesse, kuigi siin ei ole see üldse kuidagi kesksel kohal.

Mingit ühte väga keskset, kogu lugu kandvat teemat sellel filmil tegelikult ei olegi, see on nagu lihtsalt c’est la vie, vaade ellu, mis algab äratundmisega, et iga elu läheneb kord lõpule, ning lõpeb tõdemusega, et peagi sündimas on uus.

Ja kõik kestab edasi, kogu see värk.

Minge kinno!

Lisaks veel üks c’est la vie film: “Viirusekandur”, eile telelinastunud Andres Maimiku ja Rain Tolki dokumentaal Kalev Rajangust, mida saab vaadata ETV veebilehel.

Tegelikult ju päris kurb lugu, aga selline on elu, sellised on inimesed, kellest me tänaval mööda kõnnime.

Pühendatud EV aastapäevale

#EV98 kontsert-aktus #viljandi

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Tuntud teatrinali ütleb, et kui laval on redel, siis tuleb enne etenduse lõppu pilve peale ronida. Pärimusmuusika Aidas eile õhtul toimunud kontsert-aktusel oli laval umbes sada redelit, aga pilve peale nendega ei ronitud, jäädi kahe jalaga maa peale, kuigi fantaasiat oli lavastuses küllaga.

Tegemist oli üritusega, mille pühendas vabariigi aastapäevale Viljandi linn. Viljandi valla analoogiline kontsert-aktus toimub aga täna Sakala Keskuses.

Eelmisel aastal korraldasid linn ja vald sellise ürituse küll ühiselt, kuid ilmselt ongi neid mõttekam teha siin eraldi, sest muidu tuleb pressida ühte kokku liiga palju ja pärast on alati keegi, kes tunneb ennast ebaõiglaselt kõrvalejäetuna.

Eilne kava kestis alla pooleteist tunni ja publiku hulgast kostus hiljem, et see oligi just paras. Samuti leiti, et numbrid olid omavahel kenasti tasakaalus (minu meelest oli tegelikult mõni paus liiga kandev, aga see selleks).

Suur osa ajast kulus samas muidugi erinevate preemiate jagamisele, mida anti üle kohati päris vaimukate ja humoorikate tekstide saatel, aga mille peale mina hakkasin vahepeal ikkagi haigutama – see ongi põhjus, miks ma taolistel üritustel tavaliselt käia ei viitsi.

Edaspidi võiks teha preemiate jagamise tempokamalt. Näiteks need kõik järjest kätte anda, mitte kuulutada õhtu jooksul kümme korda, et preemiat tulevad üle andma linnapea ja volikogu esimees – selle arvelt saaks panna ju sisse rohkem kunstilisi etteasteid.

Vahepeal oli siin nüüd väike muusikaline vahepala: Kadi Uibo värske “Vabaduse loits” – ajatu ja samas äärmiselt ajakohane laul.

Esmaspäeval käisin kultuuriakadeemias kuulamas traditsioonilist vabariigi aastapäevale pühendatud mõtisklust, kõnetoolis Arvo Valton, teemaks eestlaste tulevikuvõimalused.

Tema põhisõnum oli see, et tuleb olla maailmale avatud ja võtta vastu kõike head, aga eestlased peavad ikka omal maal kestma jääma (kui minna ära, siis tulla tagasi jne.) ning suur missioon meie kultuuri edasikandmisel ja arendamisel on täita just neil, kes olid sinna kogunenud teda kuulama.

Head vabariigi aastapäeva!