Rubriik: teater

Tudengite Teatripäevad

Esimesed etendused on juba olnud ning esimene päev läbi. Ootame põnevusega kõike edaspidist! Koidke end kursis! 🙂 #tudengiteteatripäevad

A photo posted by Tudengite Teatripäevad (@tudengiteteatrip2evad) on

Viljandis käivad praegu Tudengite Teatripäevad, mille kavast eile juba kaks tükki publikuni jõudis. Kuna mul ei olnud õhtul aega jääda tarkade kommentaare kuulama, siis pean siia jälle midagi ise välja mõtlema.

Niisiis. Tartu Üliõpilasteater mängis Tšehhovi “Kirsiaeda” work in progress versioonis, mis tähendab, et see oligi nagu work in progress ehk veel lõpetamata töö, mitte päris valmis, täis otsinguid, hüppeid erinevates suundades, kuid mitte väga sujuv tervik.

Kohati oli leitud päris huvitavaid lahendusi, aga samas leidus ka nõrgemaid kohti. Kohati tundus liiga flegma, kohati ülepingutatult kriiskav, aga vahepeal oli siiski saavutatud ka sobiv tasakaal.

Kui üritan aga kujutada ette, millise mulje see võis jätta neile, kes lugu ennast varasemast ei tea, siis mingit selget pilti mulle ette ei löö. Selles mõttes ei saa seda lavastust liigses publikusõbralikkuses süüdistada.

Aga samal ajal ei saa ma mitte tunda sellise lähenemise suhtes teatavat sümpaatiat, sest mäletan veel liiga hästi aega, kui oluline oli vaid etenduse maailm ja meie selle sees. Tore äratundmisrõõm.

Omaette küsimus on muidugi, mil määral on üldse õigustatav lava määrimine. Antud juhul aeti sinna mulda, šampust ja muud sodi. NO99 on läinud küll palju kaugemale, aga näitabki sellega minu arvates halba eeskuju. Efektne, kuid nii erinev sellest (ilmselt siis vanamoodsast) käsitlusest, mille kohaselt lava on püha pind, võlumaailm, kus näitlejad isegi kõnnivad hõljudes.

TÜ Pärnu Kolledži tudengiteater K-äng2 tegi oma lavastuse “MTKO” palju lühemalt, aga samuti eksperimentaalselt, hajutades trupi publiku sekka.

Mind alati hämmastab nende julgus, kes seda võtet kasutavad, sest kunagi ei või ju ette teada, kas saalis ei karga järsku püsti mõni suvakas, kes otsustab häirida etenduse rahulikku kulgu, et näha kuidas näitlejad selle peale reageerivad. Minult endalt nõuab alati tohutut tahtejõudu, et seda mitte teha.

Nende tükk oli ehitatud üles sõnamängude peale, mis kutsusid publikus esile sagedasi naerupahvakaid, aga kui üritan nüüd järgmisel hommikul meenutada, mida nad seal konkreetselt rääkisid, siis ega ausalt öeldes eriti midagi ei meenu.

Kui seda juttu siin peaks juhtuma lugema mõni asjaosaline, kes tunneb ennast sellest kuidagi häirituna, siis enese õigustuseks võin tsiteerida klassikuid: kiitus on nõrkadele, väärtust omab vaid kriitika. Loodetavasti olete piisavalt tugevad, et seda taluda. Tegelikult hindasin ma seal mõlemad lavastused heaks.

Müürilehes toodud tarkade raamatusoovitustele lisaksin omalt poolt, et kindlasti tasuks lugeda läbi Phyllis Hartnolli “Lühike teatriajalugu”, sest minevik on mitte üksnes tänapäeva alus, vaid võib olla ka ammendamatu inspiratsiooniallikas.

Teatrivälisest kirjandusest soovitan tudengitele Ernest Hemingway ja Jack Kerouaci teoseid, kuid hoidumist nende eluviisi järgimisest.

PS. Postituse kirjutamise ajal kuulasin taustaks The Divine Comedy albumit “Absent Friends”. Nostalgia.

#seepolesulmingitrainspotting

#ugala #moraal #seepolesulmingilutsukevade

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Ugala @ Viljandi Lennukitehas tõi eile Marika Palmi lavastuses välja Heinrich Christenseni näidendi “Moraal”, žanrimääratlusega musical lecture, mis ongi sisuliselt moraalijutlus tänapäevasel kujul.

Tehniliselt hästi teostatud, suht tagasihoidlike vahenditega saavutati peaaegu maksimaalne tulemus. Adeele Sepp ja Rait Õunapuu tegid head näitlejatööd, vahetasid karaktereid nagu kuubi. Kaarel Kuusk läbivas kõrvalosas oli samuti igati omal kohal. Selles mõttes oli kõik enam-vähem paigas, aga tükk ise tekitas ebamäärasemaid tundeid. Ja põhjuseid selleks on terve rida.

Alustades sellest, et ma ei kuulu ilmselt sihtgruppi ega saa tegelikult hästi aru, kes üldse on selle sihtgrupp.

Ugala reklaamib seda noortelavastusena, mis on alla 14-aastastele keelatud. Christenseni koduteatri Mungo Park veebilehel seisab, et see on soovitatav alates 8. klassist. Esikal viibis nüüd hulgaliselt minust vanemaid inimesi, kes kujutatud teismeliste üle hoogsalt naerda lõkerdasid, aga ise mõtlesin seal vahepeal, et ülempiir on kuskil 18, kuigi tegelikult võib selline lihtsakoeline moralism juba varem naeruväärselt mõjuda.

Kui Richard Ashcroft laulis kunagi, et “the drugs don’t work, they just make you worse”, siis mõjus see usutavalt ja veenvalt, sest ta laulis ju endast, aga Christenseni uuskristlik moralism (mängitakse läbi seitse surmapattu) ei erine tegelikult palju Jehoova tunnistajate katsetest noori tänaval jumalasõna abil õigele teele kallutada. Peamine vahe on selles, et tema meetodiks on mitte veenmine, vaid naeruvääristamine, teisi sõnu: inimeste üle irvitamine.

Ugala eelreklaam jättis mulje, et tuleb midagi šokeerivat (kasutati loosungit #seepolesulmingilutsukevade, millest on inspireeritud ka selle postituse pealkiri), aga kunagistele PDO fännidele see Viljandis ilmselt šokeerivalt ei mõju. Tänapäeva noorte kohta ei oska eriti midagi öelda, kuid neile võib jääda juba veidi kaugeks kogu see vihjete jada popkultuurile, mida tükk sisaldab.

“Pulp Fiction” ja Madonna poolt ülessoojendatud “Don’t Cry For Me Argentina” olid kuumad siis, kui mina olin teismeline, aga tänaseid teismelisi ei pruugi sellised vihjed ju üldse kõnetada. Rääkimata jutust, mis puudutab Elvist ja tema nõksuvaid puusi, millega Christensen on seostanud teismeliste tekkimise – ajalooliselt mitte just kuigi korrektne, sest nähtus ise (need teismelised nimelt, kes selles tükis kõik justkui lollpeadeks kuulutatakse) esineb juba palju varasemast ajast.

Äärmiselt veidralt mõjus ka see, kui mingi ravimina (justkui popkultuuriga seotud) surmapattude vastu pakuti pidevalt välja džässi, mille juured on ju samuti päris metsikud. Pealegi, paljude arvates lähtub kogu tänapäeva popmuusika džässist, sest “biit tuli Lääne muusikasse jazzi kaudu”, nagu märgib Joachim E. Berendt oma ka eesti keeles ilmunud “Jazziraamatus”, mida väga lugeda soovitan. Ja ma ei saanudki lõpuni aru, kas see oli mingi peen inside joke või mõeldi seda täiesti tõsiselt.

Lühidalt: ma pole üldse vaimustuses näidendist endast. Kui tahetakse moraliseerida, siis ei maksa seda minu arvates kunagi teha väga otse ja utreeritult, aga siin tehti just seda. See on selline tükk, mille pileti võib osta vanaema oma lapselapsele, kelle pärast ta on mures, aga lapselaps mõtleb pärast etendust: “WTF?! Miks mul oli vaja tulla seda jama vaatama?” – äärmuslik näide, aga minu meelest asjakohane.

Paistis, et publikule see eile küll üldiselt meeldis, naerdi ja plaksutati kõvasti, mitmed etendused on ka juba välja müüdud, aga kuna ma ei saa aru, kellele see on mõeldud, kes ja milleks seda vaatama peaks, siis soovitan käia seda vaatamas võimalikult ruttu, sest ma ei usu, et see väga kauaks mängukavasse jääb. Seda enam, et publikuhuvi puudumisel võivad teatrid võtta mängukavast maha ka juba väljakuulutatud etendusi, nagu mõni nüüd on teinud.

* * *

Kui teatrit käisin vaatamas õhtul, siis hommikul sai vaadatud kinokolmapäeval Sakala Keskuses ära “Uhiuus testament”, mis oli jälle veidi teistpidi mäng kristlikel teemadel, kuigi samuti komöödia. Kohati päris vaimukas, kohati päris jura, teist korda ei vaataks.

Lisaks selline tähtis teade, et olen nüüd kah snapchatis (kasutajanimi: minginimi). Võib-olla teen täna õhtul muusikaauhindade jagamiselt sinna ülekande. Pean otsima enne YT-st mõne tutoriali, et vaadata kuidas see värk üldse toimib.

“Paljajalu kõrrepõllul”

Minu tänane horoskoop: Suudad mõndagi ära teha, aga kõige tähtsam on see, et oleksid õigel hetkel õiges kohas. Usaldage ennast rohkem, tegelege meeldivate asjadega.

“Kersti Kreismann. Paljajalu kõrrepõllul”, autoriteks Margit Kilumets ning Kersti Kreismann üheskoos, sai loetud eelmisel nädalal liinil Viljandi-Helme, Tõrva-Tartu, Tartu-Viljandi bussis loksudes.

Elulugusid on ikka huvitav lugeda, eriti kui need on hästi kirjutatud, sest miski pole ju põnevam kui päris elu. Väljamõeldised selle vastu minu arvates ei saa.

Mina olen näinud selle teose peategelast laval ainult telelavastustes, aga ma isegi ei mäleta, mis ajast sellise näitleja olemasolu mäletan – ilmselt väga varasest lapsepõlvest.

Palju on muidugi juttu teatrist, aga ka muust, näiteks Mati Undist lahkumineku teemal mõtiskleb Kreismann: “Miks me Matiga ikkagi lahku läksime? Ma ei oska seda seletada. Oluline on, et nii läks ja me mõlemad, küll eraldi, jälle õnnelikuks saime. Kõik see, mis oli alguses nii ilus ja romantiline, ei jäänud kestma. Olime koos tõstnud mässu argipäeva vastu, nüüd vajus seesama argipäev meile kuhjaga kaela. Mis meil muud üle jäi kui hakata mässama teineteise vastu?”

Väga huvitav ja samas õpetlik. Kõik inimesed on küll erinevad, aga eks igaühe loost võib leida selliseid asju, mida tasub kõrvataha panna, et ise edaspidi veidi ettevaatlikum ja tähelepanelikum olla. Raamatud ju ikka pakuvad lugejatele võimalusi tegelastega samastumiseks.

Muna challenge. Üks asi, mille poolest minu kogemus peategelase omast täielikult erineb, on aga seotud munade koorimisega.

“Ega ta ise söögitegija olnud, aga kord, kui keedumune koorisin, õpetas ta, kuidas koore kergemini ära saab: kõigepealt tuleb muna pihu all mööda lauda kergelt surudes veeretada,” pajatas ta oma isa kohta.

Mulle õpetas ema, et muna tuleb pärast keetmist kohe külma vette panna, siis ei jää koor selle külge kinni.

Proovisin nüüd mõlemat nippi ning mõlemaga sai täiesti korraliku, puhta muna, aga veeretatud muna oli mul raskem koorida (võib-olla lihtsalt harjumatum), sest koor läks palju väiksemateks tükkideks ja muna oli endiselt tuline, kõrvetas veidi näppe.

Seega, ma ei tea, proovige ise, leidke just endale sobiv viis munade koorimiseks.

Sooduskampaania ajal maksis raamat ainult kaks eurot, aga nüüd on jälle kordades kallim.

Tänaseks päevaks tuleb laul või õigemini lihtsalt heliriba aastast 2003. See ei ole kõige veidram kompositsioon, mille ma kunagi kokku olen keeranud. Leidub veel kreisimaid.

Muusikast on muide juttu ka selles raamatus. Tuleb välja, et Kersti Kreismann on samuti üks paras melomaan.