Rubriik: poliitika

“Foorum” oli seekord pühendatud järgmise aasta riigieelarvele, aga kuna poliitikute jutt oli suht üldsõnaline, siis sai kommenteeritud seda Twitteris samas stiilis säutsudega, mida siin nüüd veidi laiendan.

* Ainus maksupoliitiline meede majanduse elavdamiseks on maksude alandamine, aga see ei saa jätkuda lõputult

Kui räägitakse vajadusest elavdada majandust maksupoliitiliste meetmetega, siis maksude tõstmine seda otstarvet ilmselt täita ei saa, aga samas ei ole Eestis enam nähtavasti ruumi maksukoormuse alandamiseks. Seda mängitakse küll üksikute maksude vahel ümber, aga üldine maksukoormus on vaikselt kasvanud.

* Probleem on mitte see, et Eestis makstakse toetusi liiga vähe, vaid see, et mujal Euroopas makstakse neid liiga palju

Kadri Simson, Andres Herkel ja Martin Helme kritiseerisid kooris seda, et Eestis makstakse põllumeestele vähem toetusi kui teistes riikides, kuid ei tohiks siiski unustada, et tegelikult on probleem neis teistes riikides, mis suuri toetusi makstes vaba turumajanduse vastu töötavad. Just nii tuleks küsimus tõstatada Euroopa Liidu tasandil.

* Tavaliste inimeste jaoks on palkade kasvust olulisem ostujõu kasv. Kui inflatsioon palkade kasvu ära sööb, siis…

Poliitikud rääkisid saates palju palgakasvust, aga unustasid täiesti ära inflatsiooni. Veel paari kuu eest võinuks seda mõista, kuid augustis sai deflatsioon läbi ja septembris jätkus tarbijahinnaindeksi kasv veelgi hoogsamalt, kusjuures mitte üksnes alkoholi ja tubaka, vaid ka riiete ja jalatsite, söögi, teenuste jms. kallinemise tõttu.

* Prognooside puhul on häda selles, et kõik ei olegi prognoositav, vastasel korral ei oleks ju plaanimajandus ebaõnnestunud

Herkel ja Helme kritiseerisid teravalt rahandusministeeriumi majandusprognoose, mis on osutunud liiga optimistlikeks. Helme leidis, et “järelikult on mudelis mingi viga sees”. Võimalik, et seal esineb ka soovmõtlemist, aga pigem on asi selles, et muutujaid on liiga palju. Ja näiteks tarbijahindade tõus vastas nüüd prognoosile.

* Laenu tasub riigil võtta siis, kui on olemas mõistlik plaan nii saadud raha kasutamiseks, aga seda ei ole täna ka opositsioonil

Sarnaseid seisukohti väljendasid stuudios Remo Holsmer, Kalvi Kõva ja Andres Herkel. Kadri Simson esindas opositsiooni, pakkudes projektidena välja Tallinn-Tartu maantee, Tallinn-Pärnu maantee ning Tallinna linnahalli. Sven Sester rääkis, et tuleb mitte laenu võtta, vaid kasutada paremini ära eurorahasid.

Järgmise aasta riigieelarvest oli juttu seega üsna vähe. Mina vastavat eelnõu lugenud ei ole. Tundus, et seda ei olnud eriti palju teinud ka stuudios olnud poliitikud – nende jutus oli selleks lihtsalt liiga vähe konkreetsust. Kui jätta kõrvale mõned üksikud jutupunktid, siis räägiti üldisemat juttu, mindi kergema vastupanu teed.

Minu poolt Viljandi linna kaasava eelarve jaoks esitatud ettepanek püstitada mälestusmärk Lilli Suburgile läbis ka sel aastal esimese valikusõela, mille käigus kontrolliti ettepaneku vastavust kaasava eelarve nõuetele. Seetõttu sain taas kutse ilmuda raekotta, et osaleda nõupidamisel, kus “nüüd valib ekspertidest ja ideede esitajatest koosnev komisjon välja 10 parimat ettepanekut, mis lähevad rahvahääletusele.” Minu arvates on selline filter fundamentaalselt väär, rahvahääletusele peaksid minema kõik 21 nõuetele vastavaks tunnistatud ettepanekut. Sellest tulenevalt saatsin kutsele järgmise vastuse…

Tere!

Annan käesolevaga teada, et mul ei ole oma ettepanekule hetkel midagi lisada ja ma ei pea võimalikuks osaleda esitatud ideede sõelumises, sest leian jätkuvalt, nagu kirjutasin linnavolikogule juba eelmisel aastal, et ettepanekute esitajate endi osalemine nende sõelumises sisaldab otsest huvide konflikti. Kui linnavalitsuse ja volikogu liikmete puhul nõutakse õigustatult, et nad ei osaleks neid ennast puudutavate otsuste langetamises, siis on elementaarne, et samu standardeid järgitaks kaasava eelarve menetlemisel. Sellest tulenevalt kordan eelmisel aastal linnavolikogule edastatud soovitust muuta kaasava eelarve reglementi, loobuda sellisest sõelumisest, et hääletusele pääseksid edaspidi kõik nõuetele vastavad ideed. See suurendaks kindlasti hääletajate arvu, kaasates protsessi rohkem inimesi, andes ühtlasi paremat tagasisidet ettepanekute esitajatele.

Kõike head!

Lisaks
Ettepanek ise
Lilli Suburg Jakobsonist

Täna on kogu meedia täis tagasivaateid president Toomas Hendrik Ilvese kümnele ametiaastale. Mina ei hakka seda tegema, vaid lihtsalt taasavaldan oma vana sõnavõtu, mis ilmus 2006. aasta 26. septembril arvamusportaalis Terve Mõistuse Sündikaat, mida toimetas Martin Helme. Ilves oli siis juba presidendiks valitud, kuid ei olnud veel ametivannet andnud.

Mis on Ilvese sõnum?

Juubeldavate rahvamasside rõõmukisa saatel väljus laupäeval valimiskogust võitjana kultuuritegelaste lemmik Toomas Hendrik Ilves, kes on lubanud pöörata presidendina senisest suuremat tähelepanu välispoliitikale. Tema ametliku ametisse pühitsemiseni on jäänud loetud päevad. Valimiste eelõhtul ETV stuudios oma eelkäija Arnold Rüütliga kohtunud Ilves märkis õigustatult, et Eestis toimuvate poliitiliste arutelude intellektuaalne tase on äärmiselt madal, inimesed räägivad loosungites ega tegele küsimuste põhjalikuma analüüsimisega. Kuid traagika seisneb selles, et ta ise ei küüni sellest üldisest tasemest palju kõrgemale. Suurejooneliste pooside, meeldejäävate sümbolite ja kaunite kõnekujundite abil võib küll võita tulihingelisi fänne ja laiade hulkade sümpaatia, kuid need puudutavad üksnes poliitiliste diskussioonide stiili, mitte sisulist sügavust.

Ilves heitis Rüütlile korduvalt ette seda, et Eesti ei ole Euroopa Liidus tõsiseltvõetav, sest meil puudub oma sõnum. Tuleb nõustuda Äripäeva arvamustoimetuse juhi Aivar Hundimäega, kes nentis, et seda mõtet korrutades sarnanes ta katkise grammofoniplaadiga. Kui Rüütel lõpuks küsis, milline oleks siis meie tulevase presidendi sõnum Euroopale ja maailmale, hakkas viimane rääkima vajadusest toetada aktiivselt Euroopa Liidu ühtse energiapoliitika väljatöötamist. “Me oleme sajaprotsendiliselt sõltuvad Vene gaasist,” ahastas Ilves. “Kõik gaas tuleb Venemaalt!” Nojah, see on kahtlemata oluline probleem, aga kuidas peaks Euroopa Liidu ühtse energiapoliitika väljatöötamine aitama meil saavutada sõltumatust Vene energiatarnetest? Nii või teisiti saavad Eesti tarbijad gaasi ja naftat ka edaspidi peamiselt Vene Föderatsioonist.

Vene gaasist ja naftast satub paratamatult järjest suuremasse sõltuvusse ka ülejäänud Euroopa, kus omad varud hakkavad aegamisi ammenduma. Loodetakse leevendust Iraani varudest, kuid kavandamisel olevad torujuhtmed ei pruugi seda oodatud ulatuses tuua, sest Teherani võimueliidi hulgas tugevneb järjest nende positsioon, kes eelistavad teha tihedamat koostööd India ja Hiinaga. Kõigi energianäljaste nõudlust ei suuda nad rahuldada. Pealegi avaldab Moskva tugevat survet, et iraanlased oma marjamaast eemal hoida, lubades vastutasuks diplomaatilist toetust rahvusvahelistes organisatsioonides. Eesti tihedam ühendamine Euroopa ühtsesse energiavõrku, mis on käimas juba praegu, võib lahendada logistilisi probleeme, muutmata seejuures asjaolu, et kogu selle võrgu toitmine langeb aina enam Vene Föderatsiooni kontrolli alla.

Milline on siis lahendus? Peaks olema selge, et energeetilise julgeoleku suudab tagada üksnes energeetiline sõltumatus. Kui sõjalise julgeoleku tagamiseks vajavad väikeriigid liitlasi, siis energeetiline julgeolek tagatakse kodumaiste alternatiivenergiate laialdase kasutuselevõtuga. Paraku inimesed ei saa sellest alati aru või ei taha seda tunnistada. Leidub neid, kes väidavad, et energeetilise julgeoleku tagab kuulumine mingisse suuremasse jaotusvõrku. Minu arvates on sellised inimesed kas rumalad, naiivsed või lihtsalt pahatahtlikud. On ju täiesti selge, et isikliku elektrigeneraatori omanik omab enese energiaga varustatuse üle suuremat kontrolli kui see tüüp, kes kuskil juhtme otsas naftat ootab. Kahetsusväärsel kombel ei näi Ilves taipavat, et Euroopa Liidu tihedama kokkulõimimisega seda probleemi ei lahenda.

Kurja juur Edgar Savisaar, kellega ei ole just sageli põhjust nõustuda, ütles laupäeval presidendivalimiste tulemusi kommenteerides tabavalt: “Vaadates seda rõõmupidu, mis praegu toimub, tuleb mulle meelde see aeg, mil Res Publica poliitikasse tuli. Annaks jumal, et Ilvesega ei läheks samamoodi kui Res Publicaga.” Tõepoolest. Ilves on ju juba jõudnud rõhutada, et ta tahab viia Eesti tugevamalt Euroopa keskmesse, meenutades sellega Res Publica valimisloosungit “Murrame läbi!”. Kuid antud juhul näib plaanitud läbimurre toimuvat rohkem Eesti, mitte niivõrd Euroopa suunas. Meie president peaks olema eelkõige Eesti esindaja Euroopas, mitte vastupidi. Kas Ilves on võimeline seadma Eesti huvid ettepoole nn. Euroopa ühishuvidest? Või hakkab ta kasutama oma uut ametiposti selleks, et ajada Brüsseli asja? Aeg näitab.

Üks on aga juba praegu kindel: kui Ilves tahab presidendina jätta Eestist maailmale positiivse ja meeldejääva mulje, siis ei saa ta jätkata senist hülgemöla ning üleolevat poosetamist. Peagi saabuvad siia Briti kuninganna Elizabeth II ja Ameerika Ühendriikide president George W. Bush. Nende külaskäigud kingivad talle suurepärase võimaluse eksponeerida ennast angloameerika meedias. Nende saabumiseks tuleks aegsasti valmistuda, mitte mütsiga lööma minna, sest Ilvese viimased avalikud ülesastumised on näidanud, et tema enesekindlus on täiesti põhjendamatu. Täpsemalt öeldes on tema etteasted olnud lihtsalt mitterahuldavad. Välisele stiilile rõhuva suhtumisega võib võluda meie kohalikke inimesi, kelle jaoks taoline lähenemine poliitikas mõjub uudselt, kuid laias maailmas võib saavutada edu üksnes siis, kui on ka midagi sisulist öelda.