Koalitsioonilepingust

Sündiva valitsuse koalitsioonilepingus lubatakse “analüüsida” rahvaalgatuse kehtestamise ja rahvahääletuse laiendamise võimalusi. Senise koalitsiooni tegevuskavas lubati “kaaluda” võimalusi laiendada rahvahääletuste kasutamist.

Meenutuseks, et Keskerakond lubas 2015. aasta Riigikogu valimistel oma valimisplatvormis:

1. Anname rahvale õiguse algatada seaduseelnõusid. Seaduseelnõu, mille Riigikogu peab arutlusele võtma, saavad esitada vähemalt 25000 hääleõiguslikku kodanikku.

2. Kehtestame tühistamisreferendumi. Referendumi kaudu võib osaliselt või täielikult tühistada kehtiva Eesti Vabariigi seaduse. Referendumi kvoorum on 50% hääleõiguslikest elanikest, referendumile pandud seadus tühistatakse, kui tühistamise poolt hääletab osalenud kodanike enamus. Tühistamisreferendumi saavad algatada vähemalt 25000 hääleõiguslikku kodanikku.

Sotsiaaldemokraatlik Erakond lubas oma valimisprogrammis: töötame välja õiguslikud alused rahvahääletuste laialdasemaks kasutuselevõtuks.

Isamaa ja Res Publica Liit lubas oma programmis: laiendame rahvahääletuse kasutamist, kaotades rahvahääletuse seotuse parlamendi usaldusega ning jagame rahvahääletused nõuandvateks ja õiguslikult siduvateks hääletusteks.

Kuidas sai erakondade poolt valijatele kindlas kõneviisi antud lubadustest ümmargune jutt analüüsimisest? Ja kas see jutt on väärt rohkem kui senise koalitsiooni tühi lubadus neid asju kaaluda?

Mina algataksin opositsiooni asemel nüüd Riigikogus pärast uue valitsuse ametisse astumist esimese asjana eelnõu, kus on pandud kokku need valitsuserakondade programmilised lubadused. Kui uus koalitsioon selle maha hääletab, siis saab see hakkama enda avaliku blameerimisega, aga kui asi lõpuks läbi läheb, siis korjab opositsioon valijate silmis plusspunkte teema tõstatamise eest.

Kuidas saada töötav valitsus?

Täna pööratakse Eesti poliitikaelus mitte lihtsalt uus lehekülg, vaid alustatakse lausa uut peatükki. Milliseks see kujuneb, see sõltub aga palju ka esimestest suletõmmetest.

Juba eelmisel aastal oli selge, et Reformierakonna juhitud valitsus püsib ainult realistliku alternatiivi puudumise tõttu.

Sellegi poolest oli veidi ootamatu, et see murenes nüüd sisuliselt juba enne Keskerakonna kongressi.

Ilmselt otsustasid SDE ja IRL lihtsalt ennetada reetmist, mis neile peagi osaks oleks saanud. See oli nende poolt vaadates mõistlik käik, mis hoidis nähtavasti ära Reformi- ja Keskerakonna koalitsiooni sünni, tagades nii vasak- kui ka parempoolsetele kohad tsentristide valitsuses.

Vähemalt poliitiline matemaatika ütleb, et uue valitsuse peaks moodustama just Keskerakond, SDE ja IRL. Kuid oleks hea, kui see koalitsioon säilitab konstruktiivsed suhted ka nende väiksemate jõududega, mis praegu Reformierakonda kukutada aitavad. Parim viis seda teha on võtta koalitsioonilepingusse ning viia ka ellu mõningaid nende programmilisi lubadusi.

Näiteks rahvahääletuste laialdasem võimaldamine, mida lubasid oma valimisprogrammides nii SDE kui ka IRL, oli kirjas juba lagunenud kolmikliidu koalitsioonilepingus, aga seda lubadust ei täidetud. Opositsioonis võitlesid selle eest nii EKRE kui ka Keskerakond. Nüüd ei tohiks olla ju enam ühtegi takistust, et põhiseadusesse lõpuks vajalikud muudatused sisse viia.

Jüri Ratas seisab samas muidugi silmitsi ka vajadusega konsolideerida omaenda erakonda. See tähendab, et ta peab arvestama ka kohtade jagamisel selle leeriga, mille juhiks on kujunenud Yana Toom. Erakonna kongressi ajal tunnistas Toom, et on huvitatud kandideerimisest Tallinna linnapeaks, kuid sellele kohale sobiks nüüd paremini praegune abilinnapea Mihhail Kõlvart. Toom võiks saada hoopis sotsiaalministriks.

Praegu jagavad sotsiaalministeeriumi Jevgeni Ossinovski ja Margus Tsahkna, aga valitsuse vahetumine peaks tooma kaasa ka ministrikohtade ümberjagamise, mitte seisnema üksnes selles, et Keskerakond võtab üle Reformierakonna positsioonid. Ossinovski võiks saada välisministriks ning Tsahkna kaitseministriks. Need portfellid vastaksid paremini nende kui erakonnajuhtide staatusele.

Põhimõtteliselt võiks ju panna siia kirja kogu uue kohtade jaotuse, aga kuna ma pole kindel, et minu arvamus nende portfellide jagamisel kedagi tegelikult huvitab, siis ei hakka vaeva nägema. Igatahes saab töötava valitsuse loomine olema huvitav tasakaalumäng.

Ka toimiva koalitsioonilepinguni jõudmine võib osutuda keeruliseks, eriti maksuküsimustes. Kõige mõistlikum oleks nüüd kiiresti teatada, et selles vallas enne järgmiseid parlamendivalimisi põhimõttelisi muudatusi ei tule. See võtaks ka praegu äärmiselt destruktiivselt käituvalt Reformierakonnalt, mis on seadnud ennast kõrgemaks riigist endast, ära võimaluse õõnestada Eesti uue valitsuse jalgealust juba enne selle sündimist jutuga tohutust vasakpöördest, mis toob astmelise tulumaksu ja tõstab kõiki teisi makse.

Vabariikliku Partei tulevikust

Sel nädalal valitakse Ameerika Ühendriikidele mitte üksnes uus president, vaid ka USA Esindajatekoja uus koosseis ja kolmandik senaatoritest. Näib olevat küllaltki tõenäoline, et katastroof nimega Donald Trump läheb vabariiklastele maksma enamuse USA Kongressi mõlemas kojas. Vabariiklikule Parteile mõjuks selline suur kaotus valimistel kindlasti tervendavalt.

Kui endine Texase kuberner Rick Perry ütles eelmisel aastal, et Trumpi kandidatuur on konservatismile vähkkasvaja, mis tuleb ära lõigata ja minema visata, siis mõjus see tema reitingule nii halvasti, et ta loobus vabariiklaste presidendikandidaadiks pürgimisest juba enne eelvalimiste algust, aga minu arvates pani ta õige diagnoosi ning kirjutas välja ka vajaliku ravi. Kui Perry ise hiljem Trumpi kandidatuuri toetama asus, siis tegi ta seda austusest protsessi, mitte armastusest Trumpi vastu. Nii on olnud ka paljude teiste vabariiklastega.

logo-gopErakonna poliitiline kaardivägi oli teatavasti algusest peale Trumpi vastu. Ta sai vabariiklaste presidendikandidaadiks üksnes tänu lihtsakoelisi sõnumeid armastavale meediale, mis teda pidevalt pildis hoidis, ja sellest meediast mõjutatud tavalistele valijatele, kes on registreerinud end vabariiklastena, mitte tänu ise aktiivselt poliitikaga tegelevatele inimestele. Partei toetab teda vastumeelselt.

Vabariiklaste eelvalimistel sai Trump samas tegelikult suhteliselt väikese osa häältest. Teda aitas see, et erakonnaga orgaanilisemalt seotud kandidaadid ei asunud õigeaegselt koonduma. Nii väikese toetusega saadi vabariiklaste presidendikandidaadiks viimati 1960-ndatel, aga siis käis erakonnas tõsine jõukatsumine meeste vahel, kes olid osa selle loomulikust näost ja esindasid suuri poliitilisi voole (1964. aastal vastamisi Barry Goldwater ja Nelson Rockefeller, 1968. aastal Richard Nixon ja Ronald Reagan), mille taga oli tugev organisatoorne ja intellektuaalne baas.

Trump on aga Vabariiklikus Parteis praegu siiski võõrkeha. Tema võib jätta erakonnale tugevama jälje üksnes juhul, kui tal õnnestub presidendivalimised võita. Kuna ma ei usu, et see juhtub, siis selle võimalusega siinkohal ei arvesta.

Kaotus valimistel tõestaks kõigile vabariiklastele selgelt, et Trumpi lähenemine ei toimi (trumpism saab lihtsalt lüüa). Hillary Clinton on osutunud nii haavatavaks kandidaadiks, et teda võiks vabalt võita ükskõik kes, ainult mitte Trump – kui vabariiklaste kandidaadiks oleks saanud Ted Cruz või Marco Rubio, siis ei oleks praegu enam mingit kahtlust selles, kes valitakse järgmiseks USA presidendiks.

Kui lisaks Valgele Majale lähevad nüüd demokraatide kätte ka USA Kongressi mõlemad kojad, siis loob see head eeldused vabariiklaste naasmiseks tervemõistusliku ja inimväärikust austava jõuna. Sõnumitoojaks tulevikust võib nendel valimistel osutuda Evan McMullin, kes kandideerib presidendiks hoopis sõltumatuna, kuid esindab Vabariikliku Partei poliitilisi seisukohti sisuliselt paremini kui selle ametlik presidendikandidaat.

Evan McMullini kandidatuur

mcmullin

McMullin (sünd. 1976), endine CIA operatiivohvitser, kes on töötanud viimastel aastatel vabariiklaste nõunikuna USA Esindajatekojas, teatas presidendiks kandideerimisest alles augustis, tuues põhjenduseks, et Trump on presidendiks sobimatu ning Clintoni liberalism vastuvõetamatu. Ta näeb endas konservatiivset alternatiivi ja mõnel pool ennustavad küsitlused talle suhteliselt head tulemust, Utah osariigis koguni esikohta.

Kui ta selle tõesti saama peaks, siis võib tegelikult juhtuda, kui Trumpi ja Clintoni heitlus tuleb väga tasavägine, et presidendivalimised lähevad edasi USA Esindajatekoja kätte, mis peab langetama valiku kolme enim hääli saanud kandidaadi vahel. Nii on tal isegi olemas teoreetiline võimalus presidendiks saada. Aga tõenäosus selle juhtumiseks on muidugi väike. Mitmetes osariikides ei saagi nüüd üldse tema poolt hääletada ning paljudes ei ole tema nimi kantud valimissedelile (hääletamiseks tuleb see sinna ise kirjutada). Sellegi poolest väärib tema tulemus tähelepanu.

Kui see saab olema silmapaistvalt hea, siis võib just McMullini konstruktiivne lähenemine hakata iseloomustama eelseisvatel aastatel Vabariikliku Partei poliitilist suunda laiemalt. Kongressis enamust omadest on vabariiklased kaldunud nüüd sageli obskurantismi, lihtsalt blokeerinud riigiorganite tööd, et demokraadist presidendi algatused läbi ei läheks, aga täielikult opositsiooni langedes peaksid nad paratamatult keskenduma rohkem sisekaemusele, enda uueks loomisele, et järgmine kord taas korralikult võimule tulla. McMullini kandidatuurist võibki saada algus sellisele ümberkujunemisele.

mcmullin_finn_logo

“Hillary Clintoni tegevus välisministrina näitab, et ta ei suuda olla aus ja kompetentne juht,” märgib McMullin oma kampaanialehel. “Donald Trump ei mõista üldse seda, et juhtimine on enamat kui karjumine “Ameerika ennekõike” ja kuulutamine, et ta sõlmiks “paremaid tehinguid”. See ei tähenda üksinda juhtimist või nende alliansside, kokkulepete ja julgeolekustruktuuride hülgamist, mis on teeninud USA huve peaaegu 70 aastat.”

“Alliansid teiste vabade riikidega on kaua olnud üks USA jõu olulisemaid allikaid maailmas. Tõeline juhtimine ei ole kaitseräkit või palgasõdurite armee, kus USA võtab teistelt tasu julgeoleku tagamise eest. Pigem on see pikaajaliste partnerluste rajamine riikidega, mis jagavad meie väärtusi,” selgitab McMullin enda arusaamu Eestile eriti olulistes julgeolekuküsimustes.

“Neis julgeolekupartnerlustes on USA rääkinud ja jätkab avameelselt rääkimist sellest, et liitlastel on vaja kanda oma osa koormast,” lisab ta samas. “Seevastu mõista andmine, et Ameerika Ühendriigid võivad hüljata oma liitlased, kes seisavad silmitsi välise ohuga, on avalik kutse Hiinale, Venemaale, Iraanile ja teistele laiendada oma mõjusfääre ning tekitada ohtlikke konflikte, mis võivad tõmmata meid sõtta.”

Ühe USA jaoks olulise väärtusena on McMullin toonud välja näiteks usuvabaduse. “Usuvabadus on südametunnistuse vabadus, lahutamatult seotud tegude ja väljendustega; see on väärikus lasta teistel järgida nende veendumusi ja valmisolek tervitada erinevate ideede turuplatsi. See vabadus on keskse tähtsusega Ameerika eksperimendile ning seda tuleks kaitsta, mitte halvustada,” rõhutab ta.

“Ajal, mil üleilmne religioosne tagakiusamine on rekordtasemel, peab USA seadma selle põhilise inimõiguse kaitsmise prioriteediks meie diplomaatilistes püüdlustes. Meie moraalne autoriteet usuvabaduse kaitsmisel välismaal sõltub usuvabaduse elujõust siin kodus,” selgitab McMullin samas.

Mulle tundub, et Vabariikliku Partei jaoks oleks kõige parem, kui see nüüd valimistel põrub, aga Evan McMullin saab valijatelt korraliku toetuse. See tagaks kõige kindlamalt vabariiklaste eemaldumise trumpismist, looks eeldused suureks tagasitulekuks 2020. aasta valimistel.