Rubriik: poliitika

Intervjuu ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond osaleb sel aastal oma nimekirjaga kohalikel valimistel ka Viljandi linnas. Hiljuti teatati, et seda nimekirja juhib Jaak Madison, kes on praegu Riigikogu noorim liige. Madison vastas mõningatele küsimustele, mis võivad pakkuda huvi Viljandi valijatele.

LAIAPEA: Eelmine kord kandideerisite kohalikel valimistel Albu vallas. Miks teete seda nüüd Viljandis, mitte loodavas Järva vallas või hoopis Tallinnas, mis on saanud Riigikogus töötamise ajal ju ilmselt teie kodulinnaks?

MADISON: Kandideerin Viljandis, kuna see on osa Järva- ja Viljandimaa ringkonnast, kust valijad andsid mandaadi Riigikogu valimistel. Tallinnat olen välistanud, sest mu peamine side on siiski Kesk-Eestiga ja pealinn on vaid koht, kus peatud töö tõttu.

LAIAPEA: Hetkel kehtiva seaduse järgi võivad kohalikel valimistel konkreetses omavalitsuses kandideerida ainult need, kelle püsiv elukoht asub hiljemalt valimisaasta 1. augustil vastavas vallas või linnas. Kas kavatsete teha nüüd fiktiivse sissekirjutuse või soetate endale Viljandisse tõesti püsiva elukoha?

MADISON: Möödunud aastal jäi silm peale ühele korterile, mis asus Grand hotelli kõrval asuvas majas ning oli tükk aega mõte, et ehk võiks selle soetada. Samas on mul kodukoht Albu vallas, elan ise nädala sees Tallinnas ja seega ma pole leidnud aega, et soetada kinnisvara näiteks Viljandisse, veel. Seega sellele küsimusele ei ole mul hetkel vastust – mõlemad variandid on võimalikud.

LAIAPEA: EKRE oli kahe tooli seaduse vastu ja teie erakonna esimees Mart Helme tunnistas pärast selle vastuvõtmist, et see ehitab üles võimuvertikaali, suurendab korruptsiooniohtu, rikub tegelikult võimude lahususe printsiipi. Kas jätkate parlamendis võitlemist reeglite muutmise nimel või jäätegi nüüd nende järgi mängima?

MADISON: Konservatiivne Rahvaerakond on toetanud ja jääb toetama seisukohta, et kahe tooli seadust ei oleks tarvis. Seega kindlasti oleme poolt, et see seadus tühistada, kuid praegusel hetkel ei saa me siiski ka end karistada ja seada kordades kehvemasse positsiooni võrreldes kartellierakondadega. See, et nemad on midagi läbi surunud, ei anna neile õigust eeldada, et me nüüd jäämegi nurgas nukrutsema ja vaatama, kuidas nad seda seadust täiel määral kasutavad.

LAIAPEA: Albus kandideerisite kohalikel valimistel EKRE liikmena Isamaa ja Res Publica Liidu valimisnimekirjas. Viljandis leppis IRL vabaerakondlastega nüüd juba kokku valimisliidu loomise, selle saatus on hetkel küll veidi lahtine [vahepeal teatas IRL, et osaleb Viljandis valimistel ikkagi parteinimekirjaga, vabaerakondlased on nördinud], aga kas EKRE oleks põhimõtteliselt valmis osalema siin ka mõnes valimisliidus? Näiteks rahvaliitlased tegid omal ajal tugevat koostööd sotsidega valimisliidus Kodune Viljandi, mis oli valimistel väga edukas, omaette nimekirjaga läks neil palju halvemini.

MADISON: Tõsi on, et 2013. aastal sattusin ka IRLi valimisnimekirja. Põhjus oli selles, et lubasin olla liidus vallavanemaga, kes oli üle 20 aasta juhtinud valda valimisliiduga, olles küll ise vana isamaaliitlane. Paraku aga IRLi peakontor surus vallavanemale peale, et ta peab nüüd panema välja erakonna nimekirja ning ma ei hakanud seeõttu jalgu trampima. Selle aasta kohalikel valimistel on eesmärk see, et suudame panna välja võimalikult paljudes kohtades erakonna nimekirja, st 40-50 omavalitsuses. Koostöö on kindlasti võimalik ja seda eriti just peale valimisi, kuid praegu on otsus see, et inimestel peab olema võimalus toetada Konservatiivset Rahvaerakonda, kes on selgelt eristunud oma programmi ja ideoloogiaga.

LAIAPEA: Olete juba kinnitanud, et ei ole lihtsalt peibutuspart, vaid olete valmis tulema valituks osutumise korral isegi volikogu lihtliikmeks. See on kena plaan, aga kas olete hoidnud ennast kursis ka Viljandi linnavolikogu senise tegevusega? Jälginud ülekandeid selle istungitest? Kas te olete kindel, et leiaksite Riigikogus töötamise kõrvalt aega osalemiseks linnavolikogu istungitel ja volikogu komisjonide koosolekutel?

MADISON: Olen hoidnud end kursis läbi informatsiooni, mida annavad mulle Viljandi osakonna liikmed, Sakala ajaleht veebis ja minu enda käigud Viljandisse.

LAIAPEA: Kuidas või kust te üldse ammutate praegu infot Viljandis toimuva kohta? Sakala on ikka tellitud?

MADISON: Sakala veebis on väga hea väljaanne ja paberkujul loen Riigikogu raamatukogus, seega eraldi tellimine oleks topelttöö.

LAIAPEA: EKRE valimisprogramm on alles valmimisel, kuid lubasite viljandlastele juba rahvahääletuste kaudu otsedemokraatia suurendamist. See on küll iseenesest väga meeldiv, aga tekitas samas veidi nõutust, sest tõite konkreetse näitena välja nn. ametite maja lammutamise ning selle asemele Vabadussõja ausamba püstitamise, mis olevat vaja panna rahvahääletusele. Minu teada jäid tulisemad vaidlused selles asjas paari aasta taha, kusjuures Vabadussõja ausamba taastamise teema tõstatasid toona Riigikogu valimiste eel just EKRE enda liikmed, ja asi on juba sisuliselt otsustatud, protsess käimas. Mida te nüüd selle kohta rahvahääletusel küsida tahate?

MADISON: Vabadussõja ausamba taastamiseks on loodud MTÜ, kus on EKRE liikmeid ja kes on teinud mitmeid kohtumisi ka linnapea Ando Kivibergiga. Samas on siiani konkreetne otsus linnavalitsuses tegemata, et ametite maja läheb lammutamisele ja et finantseering ausamba taastamiseks oleks olemas. Seetõttu saab öelda, et on toimunud arenguid, kuid lõplikult paigas pole midagi. Kui mainida Konservatiivse Rahvaerakonna seotust sellega, siis jah – mina näiteks toetan ausamba taastamise ideed. Samas ma tean, et nii ei arva väga paljud ja sellest johtuvalt oleks mõistlikum saada ka linnaelanike arvamus läbi rahvaküsitluse.

LAIAPEA: Samuti olete juba rõhutanud, et “üks suur ülesanne saab olema Viljandis ka pugejatest linnavalitsuse tuulutamine”. Mida selle all täpselt silmas peate? Kas lihtsalt võimupöörde korraldamist? Või on kavas hakata tegema “puhastust” ametnike hulgas?

MADISON: Iga ametniku tööjätkamine sõltub tema kompetentsist ja võimetest. Igal juhul peab uus linnavalitsus seda üle hindama ja vajadusel korrektuure tegema. Ma võrdleks seda ministeeriumitega, kus ametnike ridade puhastamine on kriitilise tähtsusega küsimus. Pugejalikkus seisneb aga selles, et samade parteide esindajad on võimul nii Viljandis kui ka riigi tasandil (IRL), kuid puudub isegi elementaarne julgus väljendada oma seisukohta, et kohalike omvalitsuste rahastamine oleks pidanud ammu olema kriisieelsel tasemel. Põhiline probleem on selles, et enamus kardavad öelda probleeme välja, sest äkki erakonna juhatuses keegi pahandab. See ongi pugejalikkus.

LAIAPEA: Muide, keda te ise näete Viljandis enda võimalike koalitsioonipartneritena? Või eelistaksite põhimõtteliselt jääda opositsiooni?

MADISON: Selline küsimus juba, et “kas eelistate jääda põhimõtteliselt opositsiooni”, on täis eelarvamusi ja ebakorrektne. Iga erakond, kes osaleb valimistel, peab olema valmis võtma ka juhtimisvastutust ja seda teeb ka Konservatiivne Rahvaerakond. Me pole kunagi välistanud koostööd kellegagi ja eriti veel kohalikul tasandil. Õnneks on kohalikes omavalitsustes erakondlik maailmavaade või ideoloogia tagaplaanil ja küsimus on ikkagi tegevusplaanis ja nende kattuvuses. Seega koostööd on võimalik teha Viljandis kõigi volikogus esindatud jõududega, arvestades eriti veel seda, et kõik nad on saanud inimestelt toetuse.

LAIAPEA: Viimane küsimus. Rõhutate kõvasti “eestluse” tähtsust, aga eestluse aluseks on teatavasti kultuur. Milliseid kultuuriüritusi te Viljandis viimati külastasite?

MADISON: Kuna kõige vabamad hetked on üldiselt suvel, siis viimane üritus oli Viljandi folk. Õnneks olen aga Riigikogus mulgi toetusrühma liige ja sealt nad saadavad püsivalt infot Viljandimaal laiemalt toimuva kohta.

Artikkel ilmus 3. mail 2017 toimetatud kujul ajalehes Kesknädal

HELIR-VALDOR SEEDER. Kas see mees viib valitsuse langemiseni? Elame-näeme.

13. mail valib Isamaa ja Res Publica Liit endale uue esimehe või -naise. Valitakse mitte üksnes isikute vahel, vaid ka seda suunda, kuhu erakond liikuma hakkab. Kaia Iva ja Helir-Valdor Seeder on küll mõneti sarnased, kuid nad esindavad siiski konservatismi erinevaid voole. Neist üks võib viia praeguse valitsuskoalitsiooni lagunemiseni.

Mõlemad kandidaadid on sündinud 1964. aastal, töötanud õpetajana ning olnud linnapead. Mõlemad tulevad Järva- ja Viljandimaa valimisringkonnast, kuid erinevatest maakondadest. Viljandis sündinud Seeder kogus viimastel Riigikogu valimistel enam kui 4/5 saadud häältest Viljandimaalt, Türil sündinud Iva seevastu Järvamaalt. Kuna Viljandimaal elab tunduvalt rohkem valijaid, siis oli erakonna kandidaatide nimekirja esinumbriks selles ringkonnas Seeder, kuid Iva häältepotis oli kõrvalmaakonnast saadud häälte osakaal suurem kui temal ja erakonna saak Järvamaal protsentuaalselt parem kui Viljandimaal.

Juba 1990-ndate algusest poliitikas tegutsev Seeder on suutnud ehitada endale Viljandimaal üles tugeva toetusbaasi, aga Iva võimalik kandepind riigis tervikuna näib olevat laiem. Seetõttu ei saa hästi nõustuda väitega nagu näitaks senised valimistulemused, et IRL saavutaks valimistel kindlasti suuremat edu, kui selle juhiks valitakse Seeder, mitte Iva. Kui vaadata ainult nende poolt kogutud häälte arve, siis jääb analüüs nõrgaks. Tuleb vaadata ka nende arvude taga olevat matemaatikat. Pealegi ei ole tulevik mitte kunagi lihtsalt mineviku projektsioon.

Võrdselt tugevad kandidaadid

Mõlemad kandidaadid on juba kogenud poliitikud. Seeder töötas kümme aastat Viljandi maavanemana, seitse aastat põllumajandusministrina. Ta on valitud neljal korral Riigikogu liikmeks ning on praegu erakonna volikogu esimees. Tema kandidatuuri toetavad nii erakonna eelmine juht Urmas Reinsalu kui ka praegune parlamendifraktsiooni esimees Priit Sibul. Vana isamaalasena on Seeder järjekindlalt rõhutanud, et IRL on rahvuslik-konservatiivne erakond ning tema taha ongi koondunud nüüd nii erakonna rahvuslikum kui ka konservatiivsem tiib.

Iva kuulus samuti juba Isamaaliitu, aga astus sinna alles 1999. aastal. Tema on puutunud rohkem kokku nö. päris eluga ehk selle maailmaga, mis jääb väljapoole poliitilisi ametikohti. Ühtlasi on ta tegutsenud ka kohaliku omavalitsuse tasandil pikemalt kui Seeder, kes läks sealt esimesel võimalusel riigipalgale. Samas pääses temagi juba kümne aasta eest Riigikokku, juhtis seal vahepeal isegi IRL-i fraktsiooni ja sai läinud aastal ministriks vabariigi valitsuses. Ettepaneku kandideerida tegi talle erakonna naiskogu. Iva esindab erakonna liberaalsemat tiiba, mis on lähemal euroopalikule peavoolu konservatismile (mitte kinni dogmades, vaid praktilisi lahendusi otsiv).

Kui Seeder asetuks ühte ritta selliste meestega nagu Mart Laar ja Jaan Tõnisson, kes on mõlemad samuti pärit Viljandimaalt (IRL ei põlvne küll otseselt Tõnissoni parteist, kuid paljud vanad isamaalased peavad ennast tema poliitilisteks järeltulijateks), siis Iva oleks ilmselt rohkem võrreldav Angela Merkeli, Theresa May ja teiste selliste tänapäeva Euroopa konservatiividega.

Koalitsioon võib laguneda

Alles hiljuti ministriks saanud Iva loomulikult paati kõigutama ei hakka ning ongi juba teatanud, et ei näe põhjust ministrite hulgas vahetusi teha. Tema juhtimisel jätkaks IRL nüüd kindlasti valitsuses. Praegu parlamendis konutav Seeder oleks erakonna esimehena aga hoopis teistsuguses positsioonis. Kuna ta esindab seda tiiba, mille jaoks koostöö Keskerakonnaga on juba niigi ideoloogiliselt raskem, siis tunneks Seeder kohalike valimiste eel tugevat survet praegune valitsus põhja lasta. Kas IRL-i langenud reiting selle mõjul tõesti tõusma hakkaks, see on omaette teema, aga lootus taas Keskerakonnale vastandumisega madalseisust välja tulla võib kahtlemata tekkida.

Esimene suurem katsumus on tõenäoliselt seotud riigi eelarvestrateegiaga järgmiseks neljaks aastaks, mille valitsus eelmisel nädalal juba heaks kiitis. See läheb selgelt vastuollu selle konservatiivse eelarvepoliitikaga, mida IRL on varem jutlustanud ja oma valijatele lubanud. Erakonnal on ju väga keeruline võita tagasi kaotatud usaldust, kui nii põhimõttelises küsimuses tehakse selliseid kannapöördeid, millega on esinenud nüüd rahandusminister Sven Sester. Seetõttu võib oodata Riigikogus eelarveküsimustes suuremaid vaidlusi.

IRL on poliitiliselt raskes olukorras. See on praeguses valitsuses ainuke traditsiooniliselt parempoolne erakond, aga samas koalitsiooni kõige väiksem osapool ega saa oma tahet teistele lihtsalt peale suruda. Vähemalt mitte kõigis küsimustes. Erakonna toetus vasakpoolsetele algatustele on peletanud sellest eemale varasemad valijad. Valitsuse langemisel moodustaksid nüüd uue koalitsiooni tõenäoliselt Reformi- ja Keskerakond ning IRL saaks lihtsalt enda kaela süü selle eest, et Reformierakond pääseb jälle võimule. Opositsioonis oleks neil aga veelgi raskem eristuda EKRE-st ja Vabaerakonnast. Viimastel on samas see eelis, et nemad ei ole üldse valitsusse kuulunud.

Ükskõik, kes IRL-i juhiks valitakse, tema ees laual ei ole selliseid häid ja kergeid valikuid, mis erakonna kiiresti madalseisust välja võiksid tuua. Opositsiooni minek võib tunduda selles olukorras ahvatlev, aga ei ole üldse kindel, et see soovitud tulemusi annaks. Pigem võib IRL seal lihtsalt marginaliseeruda.

Artikkel ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Eelmistel kohalikel valimistel saadud viletsat tulemust, mis jäi kõvasti alla isegi Rahvaliidu neli aastat varem kogutud ülimalt tagasihoidlikule häältesaagile, põhjendasid Helme & Co. sellega, et erakond oli alles “loomisel”, kuigi tegelikult oli tegemist ju mitte päris uue erakonna, vaid lihtsalt ümberpakendatud Rahvaliiduga. Sel aastal nad enam sellist vabandust kasutada ei saa.

Kui eelmise aasta oktoobris kuulutas Mart Helme, et EKRE läheb oma nimekirjaga kohalikele valimistele seitsmekümnes omavalitsuses, siis käesoleva aasta märtsis käis jutt juba poole väiksemast arvust. 2013. aastal suutis EKRE tulla oma nimekirjaga välja ainult kolmeteistkümnes omavalitsuses. Eks paistab kui palju neid sel korral lõpuks tegelikult katta suudetakse, aga pealahing tuleb kindlasti Tallinnas.

Eelmistel kohalikel valimistel kogus EKRE Tallinnas 2.72% häältest, jäädes sellega kindlalt valimiskünnise alla, kuid 2014. aasta eurovalimistel saadi juba 3.23% ja 2015. aastal Riigikogu valimistel 5.98% häältest. Nüüd näitavad küsitlused, et seda erakonda võib toetada sügisel kohalikel valimistel pealinnas umbes seitse protsenti valijatest. See oleks juba arvestatav tulemus.

Kuid küsitlused on üks asi ja valimised teine. Kohalikel valimistel on vaja ka tugevat kandidaatide nimekirja. Eelmine kord oli EKRE kandidaat Tallinna linnapea ametikohale erakonna esimees Mart Helme, kes kandideerib nüüd hoopis Pärnu linnapeaks. Tallinna linnapeaks tahab sel korral saada tema poeg Martin Helme, kes kandideeris Pärnu linnapeaks 2009. aastal valimisliidu “Aus Pärnu” esinumbrina.

Pärnus üritas Martin saavutada edu sellega, et kuulutas senised linnajuhid korrumpeerunud lurjusteks ning lubas linnapeaks saamise korral enda palka poole võrra vähendada, aga tema häältesaak jäi tagasihoidlikuks. “Aus Pärnu” kogus 3.75% häältest. Helme ise sai seal siis vähem hääli kui neli kuud varem toimunud eurovalimistel, kuigi valimas käinute arv tuli kõvasti suurem.

On loogiline, et ta nüüd Tallinnas oma isa asemel linnapeaks kandideerib, sest tegelikult sai ta temast rohkem hääli juba 2013. aasta kohalikel valimistel, aga Mart Helme kandideerimine Pärnus nõrgestab samas paratamatult EKRE nimekirja Tallinnas. Kui ka teised tuntumad tegijad seal nüüd oma panust ei anna, siis võib valimiskünnise ületamine osutuda erakonnale ju lõpuks ikkagi ületamatult raskeks.

Nii lähevad omavahel vastuollu soov tulla enda nimekirjaga välja võimalikult paljudes omavalitsustes ja eesmärk pääseda Tallinna volikokku.

Martin Helme kuulutas erakonna kongressil, et just EKRE õlgadel lasub Keskerakonna väljavahetamine Tallinnas, sest IRL on kokku varisemas ja Reformierakond pakub lahjat programmi lahja esinumbriga. Reformierakonna linnapeakandidaat ei ole tegelikult küll veel teada (Kristen Michali asemel võib selleks saada lõpuks siiski hoopis Eerik-Niiles Kross, kellel on näidata ette tugev tulemus 2013. aastast IRL-i linnapeakandidaadina), aga kindlasti kuulub teiste paremerakondade nõrkus nende faktorite hulka, mis aitavad kaasa EKRE edule valimistel.

Põhiküsimus on seega, kas teised Tallinnas opositsiooni kuuluvad jõud on ennast valijate silmis piisavalt täis teinud selleks, et nende nõrkus kaaluks üles EKRE puudused. Vastuse saame 15. oktoobril.

PS. Fotol on eelmiste kohalike valimiste eel EKRE poolt loodud “Tallinna valitsemise varikabinet”, millest ei olnud pärast valimisi enam midagi kuulda, sest erakond linnavolikokku ei pääsenud.