Rubriik: poliitika

Intervjuu ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond annab tänavu kohalikel valimistel Tallinnas tuld Martin Helme juhtimisel. Praegu juhib Helme EKRE fraktsiooni Riigikogus. Linnapeakandidaat vastas mõningatele küsimustele.

LAIAPEA: Eelmine kord oli EKRE kandidaat Tallinna linnapea ametikohale erakonna esimees Mart Helme. Miks te nüüd sellise vahetuse tegite? Kas isa kavatseb pensionile jääda ja järgmistele Riigikogu valimistele läheb juba kogu erakond vastu uue esinumbriga?

HELME: Olen väga seda meelt, et poliitik peaks reeglina kandideerima ühes ja samas kohas. Siis on valijal võimalus oma valikule ka järgmine kord hinnang anda ja poliitiku seisukohalt on tal teadmine, et see ongi tema ringkond, kus ei saa pada ja udu ajada – tuleb siin ka tulevikus valijale silma vaadata. Poliitiku jaoks on pluss muidugi see, et ta on selles kohas end juba üles töötanud ja tuttav nägu, see annab konkurentsieelise. Mart kandideeris 2015 Pärnus – väga edukalt! – ja mina Tallinnas. Oluline on ka see, et Mart on pärnakas ja niipalju kui mina mäletan alati heietanud Pärnusse tagasi kolimise teemal. Pensionile ta kindlasti jääda ei plaani ja erakonna juhi ametit maha panna ka ei plaani. Miks ta peaks? Tema esimeheks oleku ajal on partei viidud parlamenti, tõusnud vaikselt aga kindlalt kõige väiksemast parlamendierakonnast populaarsuselt kolmandaks ja kui luure vastab tõele, siis paneme kohalikel valimistel nimekirjasid rohkem välja kui kaks valitsusparteid. Oleks jabur selline esimees välja vahetada. Ja me alles kogume hoogu!

LAIAPEA: EKRE on tulnud välja algatusega jätta mittekodanikud kohalikel valimistel hääleõiguseta, kuid praegu on see neil olemas ja umbes viiendik Tallinna elanikkonnast ei oma Eesti kodakondsust. Kas üritate püüda siiski kuidagi ka selliste valijate hääli, kellel ei peakski teie arvates üldse hääleõigust olema?

HELME: Ei, me ei ürita vene hääli püüda. Meie suhtumine on, et Eesti on eestlaste poolt eestlaste jaoks loodud riik, kus kõigil teistel võib hea olla, eestlastel peab hea olema. See tähendab, et siinsed mitte-eestlased on selle sõna sisulises tähenduses integreerunud, austavad siinset maad ja rahvast, on tänulikud, et saavad siin oma elu ehitada ja ei esita pretensioone või nõudmisi, vaid näitavad head tahet. Selliseid venelasi on Eestis küll. Need on need, kes valisid 90-ndate alguses nö meie poole ja kipuvad oma kibestumiseks avastama, et meie poliitiline eliit on järgmised 25 aastat lipitsenud ja kapituleerunud revanšistlike šovinistide, putinistide ees, kiitnud neid “omadeks” ja “lojaalseteks” – mida nad ei ole – kuid jätnud tegelikult lojaalsed mitte-eestlased täiesti tähelepanuta. Kuid nende hulgas on nii konservatiive kui Eesti patrioote ja mõned neist hääletavad ka meie poolt. Ilma, et me peaks neile vene keeles lubama venekeelseid lasteaedu või vägisi pähe määritud kodakondsust.

LAIAPEA: Tänavu omavad kohalikel valimistel hääleõigust juba 16-aastased. EKRE oli valimisea langetamise vastu, aga kas teil on nüüd siiski kavas pöörduda kuidagi eraldi ka selliste noorte valijate poole? Mujal Euroopas on mõned sarnased erakonnad, näiteks Austria Vabaduspartei, noorte hulgas ju küllaltki populaarsed.

HELME: Meil on oma kampaaniaplaan olemas ja selles on tähelepanu pööratud ka küsimusele, kuidas jõuda noorteni. Nii sõnumi kui meediumi mõttes. Me olemegi noorte hulgas popid. Me kõnetame neid nii oma rahvusliku sõnumi kui oma poliitilise stiiliga, mis kasvab välja meie siirast ja kirglikust lähenemisest poliitikale. Ma ei usu siiski, et noorte hääl seekord valimistulemusi kuigivõrd mõjutab. Neid on liiga vähe ja nende valimisaktiivsus on väga väike. Küsimus on ikka pika perspektiivi realiseerimises.

LAIAPEA: Kandideerite ise Mustamäe valimisringkonnas, kus küsitlused ennustavad kõige madalamat valimisaktiivsust. Kas teil on endal mingi teooria või arvamus selle kohta, millest see võib olla tingitud?

HELME: Minu teooria on see, et küsitlustel on valim nii väike, et taolisi linnaosa põhiseid asju ei saa väga tõsiselt võtta. Üldine reegel on see: kui valijad tunnevad, et neist midagi sõltub, siis nad on aktiivsed, kui nad ei usu, et midagi muutub, siis nad ei tule välja.

LAIAPEA: Ütlete oma valimisplatvormis, et Tallinnas tuleb lõpetada “Keskerakonna ainuvõim”. Kas seda tuleb mõista nii, et olete valmis minema koalitsiooni Keskerakonnaga? Selles mõttes, et ainsaks realistlikuks alternatiiviks näib ju olevat koalitsioon Kristen Michali ja sotsidega.

HELME: Olen üpris kindel, et mitte keegi – kahjuks ka meie mitte – ei võta seekord Tallinnas ainuvõimu. See tähendab, et tuleb koalitsioon. Millised kombinatsioonid üldse võimalikuks osutuvad ja kellel on milline kauplemispositsioon, seda otsustab valija. Mulle ei meeldi välistamisloosungid. Esiteks, teades poliitikuid väga lähedalt, ei usu ma suuremat osa neist. Teiseks on see väga rumal viis enda nurka mängimiseks. Kõige olulisem on ikkagi see, et sa saaks ellu viia oma programmi ja valimislubadusi, tegemata järeleandmisi oma põhimõtetes. Ma ei näe kuidagi võimalust, et me saaks oma peamisi valimislubadusi eestluse kaitsest, korruptsiooni välja juurimisest, bürokraatia vähendamisest jne jne ellu viia Keskerakonnaga. Aga mis puutub sotse, siis nemad muudkui välistavad järjest kõiki, mis tähendab, et nad sisuliselt kas valetavad valijatele poliitilisi poose võttes või kavatsevad olla need, kes blokeerivad ühisrinde tegemise Keskerakonna vastu ja sellega aitavad Keskil Tallinna valitsemist jätkata. Mage.

LAIAPEA: Tallinnas osaleb sel korral valimistel ka palju valimisliite. Teiste hulgas Kristiina Ojulandi partei eestvedamisel loodud Meie Tallinn, mille linnapeakandidaat on EKRE-st välja visatud Maria Kaljuste. Ojulandi jutust jääb mulje, et nende nimekirjas kandideerib ka EKRE praeguseid liikmeid. Kui tõsiseks te seda konkurenti peate? Ja kas need EKRE liikmed, kes kandideerivad konkureeriva valimisliidu nimekirjas, peaksid erakonnast lahkuma?

HELME: Meie erakonna põhikiri ütleb, et liikmed, kes tegutsevad erakonna konkurentide heaks visatakse välja. Juhatus otsustas eelmisel koosolekul, et kõik liikmed, kes kandideerivad kohtades, kus on meie enda nimekiri kas mõnes teises nimekirjas või ka üksikkandidaadina visatakse selle puntki alusel erandeid tegemata välja. Kui kellelgi on soovi minna mõne teise jõuga peaks tal olema korrektsust ja viisakust enne ise välja astuda. Ja asi ei puuduta üldse ainult Tallinnat, vaid kõiki omavalitsusi. Ojulandi valimisliitu me konkurendiks ei pea.

LAIAPEA: Küsitlused näitavad küll, et EKRE on tõusnud Eestis populaarseimaks konservatiivseks jõuks, kuid samas sektoris püüavad siiski hääli ka Isamaa ja Res Publica Liit, vabaerakondlik Vaba Tallinna Kodanik ja osaliselt isegi Reformierakond. Kas ei oleks mõistlikum, kui EKRE, IRL ja Vabaerakond osaleksid Tallinnas kohalikel valimistel ühiselt, moodustaksid konservatiivide valimisliidu? Praegu võib ju juhtuda, et kõik need nimekirjad jäävad napilt künnise alla ja volikogus esindamata.

HELME: Esiteks, kõik nimetatud seltskonnad võivad küll flirtida konservatiivsete ja ka rahvuslike teemadega, aga päriselt nad seda maailmavaadet ei kanna. Just sellepärast olemegi me kõigist teistest selgelt ees. Teiseks, valimiskünnis võib hirmutada mõnda teist erakonda või ka valimisliitu, meid mitte. Kolmandaks, valimisliidud ei huvita meid, me ehitame üles üleriigilist tugevat erakonda ja see tähendab, et meil peab organisatsiooni kohalik tasand olema kõikjal nii tugev, et suudab end kehtestada. See tulebki raskelt. Valimisliitu minek on kergema vastupanu teed minemine ja väga lühikese perspektiiviga poliitika tegemine. Ja lõpetuseks, meid ei häiri, kui mõni pärapartei lõplikult kustub. Pakun, et valijaid ka mitte. Konkurents on ka poliitikas edasiviiv jõud.

LAIAPEA: IRL-i linnapeakandidaat Raivo Aeg on soojendanud üles vana idee, millega tulid kunagi välja USA saatkonna sagedased külalised Jüri Luik ja Marko Mihkelson, nimetada Lembitu park ümber Reagani pargiks. Nähtavasti soovivad nad tähistada nii seda, et tänavu möödub 800 aastat Madisepäeva lahingust, kus meie legendaarne väepealik oma rahva vabadust ja iseseisvust kaitstes langes. Kas toetate seda eestlaste rahvusliku ajaloomälu vastu suunatud psühholoogilise sõja operatsiooni? Kas Tallinna lennujaam peaks kandma Lennart Meri asemel Donald Trumpi nime?

HELME: Inimesena, kelle jaoks Reagan oli juba nõukogude ajal iidol ja keda ma pean ka tänasel päeval 20. sajandi üheks suurimaks riigimeheks, ei toeta ma seda plaani üldse kohe. Esiteks ei meeldi mulle kohanimede ümber tegemine, eriti nõme on, kui seda tehakse mingi lööktöö korras. Arusaadavalt on tegemist piinliku katsega tähelepanu saada ja teisalt tähelepanu kõrvale juhtida sellelt, et IRL-il pole Tallinnas mingit sõnumit. Riigis ka tegelikult mitte.

LAIAPEA: Vabaerakondlased ja nendega seotud valimisliidud propageerivad ideed nö. “depolitiseerida” omavalitsuste juhtimine. See tähendab panna linnavalitsus paika avaliku konkursi teel. Mida te sellest arvate?

HELME: Piinlik populism. Milleks siis üldse valimised, palkame parima personalifirma ja see paneb linnavalitsuse paika! Kuidas küll keegi varem pole millegi nii geniaalse peale tulnud, eks? Avalik võim saab legitiimsuse valimistel. Kampaania käigus on läbi nämmutatud eri parteide peamised plaanid, mida on kas toetatud või mitte. Valimiste järel võimule tulevatele inimestele on antud mandaat. Kust tuleb depolitiseeritud (linna)valitsuse mandaat? Tema legitiimsus? Ei ole vaja depolitiseeritud linnapead. Valimised ongi see konkurss, mis tehakse. On vaja maha hääletada võim, mis ei teeni (linna)rahvast. Konkurss ametnikele ja võimalikult hea tasemega spetsialistide palkamine peaks olema iga poliitilise juhi loogiline käitumine, sest ametnike poolt tehtud hea töö eest nopib ju loorberid poliitik. Et selle asemel on meil ebakompetentsed parteibroilerid näitab, et juhtimistasandil ei saada aru, kuidas tulemust saavutada, vaid käsitletakse avalikku võimu isikliku hüvena. Sellist mõtteviisi ei muuda, see tuleb võimult maha hääletada ja loota, et uued inimesed teenivad isikliku hüve asemel ühishüve.

LAIAPEA: Viljandi linnapeaks kandideeriv Jaak Madison, teie erakonnakaaslane, on lubanud, et tuleb valituks osutumise korral isegi linnavolikogu lihtliikmeks. Olete ilmselt samuti nõus, et kahe tooli seadus on põhimõtteliselt väär, aga kui sellised mängureeglid kehtestati, siis tuleb nende järgi mängida. Kas olete valmis andma valijatele kindlas kõneviisis lubaduse asuda Tallinna volikogu liikmeks isegi juhul, kui EKRE peaks jääma seal opositsiooni?

HELME: Jah, olime kahe tooli seaduse vastu. Isegi kui ta kuulutati olevat kooskõlas põhiseadusega ei muuda see fakti, et tegu on väga halva seadusega. Kahe tooli seadus pärsib kohalikul tasandil värske vere esiletõusmist, uute nägude tulemist poliitikasse. Ta loob eelise vanadele olijatele ja Toompeal olevatele jõududele. See kõik ahendab poliitilist vereringlust. Aga seadus pandi kehtima ja me peame siis vastavalt sellele oma valijate huve kaitsma. See tähendab, et kõik meie Riigikogu saadikud kandideerivad. Ja loomulikult hakkavad nad tööle kohalikus volikogus. Selle lisatööga peab hakkama saama. Võin anda kindla lubaduse, et hakkan tööle Tallinna volikogus. Juhin tähelepanu, et kahe tooli seadus mõte selles oligi, et Riigikogu kohast ei pea selleks loobuma, lihtsalt tööd tuleb juurde. Palju parem küsimus on, et kui tekiks võimalus asuda Tallinna linnapea kohale – mis ei ole ühitatav Riigikogu mandaadiga – kumma siis valiks. Olen seda meelt, et kui tekib võimalust Riigikogust pealinna meeriks minna, siis tuleb see võimalus realiseerida.

Artikkel ilmus 24. augustil 2017 toimetatud kujul ajalehes Sakala

See inimene, kes ahvatles Jaak Madisoni nüüd Viljandi linnapeaks kandideerima, oli tõeliselt salakaval, sest need valimised võivad lüüa jalad alt ambitsioonika noorpoliitiku edasiselt karjäärilt.

Madison pääses 2015. aastal Riigikokku mitte tänu enda tuntusele, vaid üksnes põhjusel, et oli kõrgel kohal EKRE üleriigilises nimekirjas ning esinumber Järva- ja Viljandimaa valimisringkonnas. Üheksa kuud varem kogus innukas parteiaktivist eurovalimistel kogu riigist kokku kõigest 89 häält, jäädes EKRE nimekirjas selgelt tuntumate tegelaste varju. Riigikokku kandideerides toimis ta erakonna kohapealse lipukandjana, keda valisid ka Mart ja Martin Helme toetajad, kes usaldasid oma iidolite valikut. See tagas talle näiliselt tugeva mandaadi.

Tegelikult jäi EKRE saak meie valimisringkonnas alla riigi keskmisele. Veel madalam oli see ainult Tallinnas, Tartus ja Ida-Virumaal, kus muukeelsete valijate osakaal on tunduvalt suurem. Järva- ja Viljandimaa pidanuks olema osa EKRE tuumikalast, kuid jäi teistest selgelt eesti valijaskonnaga piirkondadest maha. See näitab, et Madison oli toona tegelikult suhteliselt nõrk esinumber, kes ei suutnud erakonna potentsiaali siin täielikult realiseerida.

Järgnenud aastatel on ta tõestanud ennast hea müügimehe, osava eneseturundajana, kellel jutt jookseb ludinal ega takerdu kunagi, kuigi ei pruugi olla alati väga sisukas. Meedia armastab teda, sest tema bravuurikad ja kohati vastuolulised avaldused toovad kergesti klikke, see tähendab raha reklaamiandjatelt. Facebook ja veebiväljaannete kommentaariumid on samas täis EKRE trolle, kelle arvates selle partei liikmed peaksid asuma väljaspool igasugust kriitikat. Nii võib jääda kergesti mulje, et Madison ongi juba tõsiseltvõetav poliitik, kellel on oma suur toetajaskond.

Selliste järeldustega tasuks olla siiski ettevaatlik, sest meediareaalsus on üks asi, tegelikkus teine. Ja tõde selgub alles valimispäeval.

Ei ole raske mõista, millised kalkulatsioonid ajendasid Jaak Madisoni kandideerima nüüd kohalikel valimistel Viljandi linnas. Ta on seda juba ise avalikult tunnistanud. Tegemist on Järva- ja Viljandimaa valimisringkonna elanike arvult suurima omavalitsusega. See ongi kõik.

Paraku on jäänud Madisoni kalkulatsioonidest välja tõsiasi, et nüüd tulevadki kohalikud, mitte Riigikogu valimised. Kohalikud volikogud on mõeldud kohalike elanike jaoks. Hetkel kehtiv valimisseadus ütleb selgelt, et kandideerida võivad need, kelle püsiv elukoht asub vastavas vallas või linnas. Seejuures arvestatakse rahvastikuregistri andmeid. Rahvastikuregistri seadus omakorda ütleb, et elukohateates ei tohi esitada valeandmeid.

Eelmine õiguskantsler Indrek Teder märkis just seoses kohalike valimistega, et “rahvastikuregistri seaduse kohaselt ei saa suvalise aadressi andmist elukoha aadressina pidada juriidiliselt korrektseks.” Võib ju olla, et meie praegune õiguskantsler (kes sai ametisse, sest lubas riigikogulastele, et ei ole kahe tooli seaduse vastu) asuks selles asjas liberaalsemale seisukohale, kuid see ei muudaks kuidagi fakti, et Madisoni püsiv elukoht ei asu Viljandis. Fiktiivne sissekirjutus muudab ta üksnes valetajaks, mitte viljandlaseks.

Täpselt sama reha otsa astus juba 2009. aastal Martin Helme. Tema otsustas kandideerida siis kohalikel valimistel Pärnus, juhtides valimisliitu “Aus Pärnu”, sest oli saanud sealt mõned kuud varem eurovalimistel suhteliselt palju hääli. Valimisaktiivsus tuli kohalikel valimistel tunduvalt suurem, aga Helme poolt kogutud häälte arv langes ning tema valimisliidul ei õnnestunud seal volikokku pääseda. Pärnakad ju teadsid, et tegemist ei ole pärnakaga. Miks pidanuks nad ta siis kohalikku volikokku valima?!

Kui Madisoni avantüür osutub Viljandis edukamaks, siis räägib see nii mõndagi ka Viljandi valijate kohta. Eelkõige näitaks see muidugi viljandlaste suurt avatust poliitilistele immigrantidele, sisserändajatest õnneotsijatele. Teisalt kõneleks see aga ka sallivusest, valmisolekust vaadata patustajate tegudele läbi sõrmede.

Portaal Objektiiv, mida peab SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, märkis hiljuti oma juhtkirjas, et konservatiivse elukäsituse aluseks olevate ideaalide kaitsmine ei alga suurtest sõnadest ja kõlavatest loosungitest, vaid isiklikest valikutest ning personaalsest eeskujust. Hoolega uudisvoogu jälginutel ei ole ilmselt raske aimata, keda Objektiivi toimetajad seda kirjutades silmas pidasid.

Seega võib lõpetuseks öelda, et Madisoni tõetund saab olema ühtlasi konservatiivsuse test Viljandi valijate jaoks. Tema häältesaak näitab, kui palju on siin tõeliselt avatud ja sallivaid valijaid.

Artikkel ilmus 27. juulil 2017 toimetatud kujul ajalehes Sakala

Keskerakonna suured siseheitlused valimisnimekirjade koostamisel Tallinnas ja Ando Kivibergi võimaliku kandideerimise või mittekandideerimise saaga Viljandis on järjekordseks kinnituseks, et kohalikel valimistel tuleks minna üle täielikele isikuvalimistele.

2013. aastal osalesin Viljandi linnas valimistel protestikandidaadina just selleks, et propageerida ideed võtta volikogude valimisel kasutusele kord, mille kohaselt osutuvad valituks valijatelt enim hääli saanud kandidaadid. See tähendab, et erakondade valimisnimekirjad kaotavad mõtte.

Kui võtta kohalikel valimistel kasutusele üksiku ülekantava hääle meetod, mis on ennast praktikas hästi tõestanud sellistes Eestiga võrreldavates väikeriikides nagu Iirimaa ja Malta, siis kanduvad hääled kandidaatide vahel edasi vastavalt valijate endi poolt märgitud eelistustele.

Kutsusin 2013. aastal üles valima mitte ennast kui inimest, vaid andma häält selle idee poolt, mida ma valimistel esindasin – selle rõhutamiseks lubasin valijatele üksnes seda, et astun valituks osutumise korral koheselt tagasi. Mul õnnestus koguda siis Viljandis kokku 1,3 protsenti häältest. Märkimisväärne tulemus, kui arvestada, et esimeseks ja kolmandaks platseerunud erakondade vahe jäi väiksemaks. Vägagi võimalik, et Reformierakonnal või sotsidel jäid selle tõttu siin valimised toona võitmata.

Need hääled ei tulnud mulle kui inimesele, sest mina volikokku ei pürginud, vaid antigi just selle idee poolt, mida ma valimistel esindasin. Küll väike, kuid siiski arvestatav hulk valijaid saatis oma häält andes sõnumi, et kohalikel valimistel tuleks minna üle täielikele isikuvalimistele.

Kahjuks näitasid järgnenud aastad, et ükski Eestis praegu eksisteeriv erakond, sealhulgas oma retoorikas “poliitilisele kartellile” vastanduvad Vabaerakond ja EKRE, ei ole valmis toetama seda ega ka teisi sama radikaalseid ideid Eesti poliitilise süsteemi kaasajastamiseks.

Vaatamata sellele olen jätkuvalt veendunud, et selline muutus on vajalik. Eelkõige moraalsetel, eetilistel põhjustel.

Üleminek täielikele isikuvalimistele jätaks kohalikel valimistel kandideerima ainult need, kes tõesti tahavad ja on valmis kohalikes volikogudes kohalikke elanikke esindama. Kaoksid nii peibutuspardid kui ka sundparteistamine, mis tulenevad otseselt hetkel kehtivast valimisseadusest, sest praegu on erakondade huvides tulla välja võimalikult pikkade valimisnimekirjadega ja tuua kohalikele valimistele hääli koguma igasuguseid tuntud tegelasi, kes hiljem volikogu töös ei osale.

Riigikogulased võtsid küll vahepeal vastu nn. kahe-tooli-seaduse, mis võimaldab istuda neil taas ka kohalikes volikogudes, ja lubavad nüüd seda tõesti tegema hakata, kuid tõe kriteeriumiks on teatavasti praktika.

Paljud seda võib-olla enam ei mäleta, aga kui riigikogulastel juba kunagi varem oli selline võimalus, siis kujunes üheks probleemiks see, et nad ei jõudnud sageli volikogu istungitele, sest samal ajal tuli ette midagi olulisemat, mis nõudis pealinnas viibimist. Inimesed ikkagi ei ole kummist ja ka riigikogulased ei ole mingid üliinimesed, kuigi neile endile võib mõnikord tunduda teisiti.

Lisaks tuleb muidugi pidada meeles, et poliitikute jutt ei pruugi maksta mitte midagi. Nad võivad anda lubadusi, mida neil ei ole kavaski täita. Näiteks eelmiste kohalike valimiste eel saadeti viljandlaste postkastidesse valimisreklaam üleskutsega valida Keskerakonna esinumber Priit Toobal linnavolikokku, aga kui valijad seda tegid, siis ta sinna ei läinud. Ta ei ole jõudnud sinna ka pärast Riigikogust lahkumist.

Nüüdki võib ju juhtuda, et mõni kandidaat annab siin oma erakonnale hääli kogudes valijatele küll lubaduse volikokku minna, aga hiljem seda enam ei mäleta. Täielike isikuvalimiste korral oleks selline asi välistatud, sest selliste kandidaatide valimistel osalemisel ei oleks lihtsalt enam mingit mõtet.

Samuti muutub sellisel juhul palju konkreetsemaks poliitiline vastutus, mida valitud valijate ees kandma peavad. Kui praegu kipub see vahest laiali hajuma, siis täielike isikuvalimiste korral on selge, et iga rahvasaadik vastustab enda valijate ees isiklikult kõigi otsuste eest, mida ta nende valitud esindajana nende nimel toetab. See ongi ju esindusdemokraatia mõte.

Nii et täielike isikuvalimiste ideed ei maksa siiski maha matta. Kui praegune kord tekitab erakondades valimisnimekirjade koostamisel suuri pingeid ja sisemisi lahkhelisid, siis ehk jõuab ka Eesti poliitiline klass kunagi ikkagi äratundmisele, et see vajab muutmist, väljavahetamist lollikindlama süsteemi vastu.