Rubriik: poliitika

Artikkel ilmus 24. augustil 2017 toimetatud kujul ajalehes Sakala

See inimene, kes ahvatles Jaak Madisoni nüüd Viljandi linnapeaks kandideerima, oli tõeliselt salakaval, sest need valimised võivad lüüa jalad alt ambitsioonika noorpoliitiku edasiselt karjäärilt.

Madison pääses 2015. aastal Riigikokku mitte tänu enda tuntusele, vaid üksnes põhjusel, et oli kõrgel kohal EKRE üleriigilises nimekirjas ning esinumber Järva- ja Viljandimaa valimisringkonnas. Üheksa kuud varem kogus innukas parteiaktivist eurovalimistel kogu riigist kokku kõigest 89 häält, jäädes EKRE nimekirjas selgelt tuntumate tegelaste varju. Riigikokku kandideerides toimis ta erakonna kohapealse lipukandjana, keda valisid ka Mart ja Martin Helme toetajad, kes usaldasid oma iidolite valikut. See tagas talle näiliselt tugeva mandaadi.

Tegelikult jäi EKRE saak meie valimisringkonnas alla riigi keskmisele. Veel madalam oli see ainult Tallinnas, Tartus ja Ida-Virumaal, kus muukeelsete valijate osakaal on tunduvalt suurem. Järva- ja Viljandimaa pidanuks olema osa EKRE tuumikalast, kuid jäi teistest selgelt eesti valijaskonnaga piirkondadest maha. See näitab, et Madison oli toona tegelikult suhteliselt nõrk esinumber, kes ei suutnud erakonna potentsiaali siin täielikult realiseerida.

Järgnenud aastatel on ta tõestanud ennast hea müügimehe, osava eneseturundajana, kellel jutt jookseb ludinal ega takerdu kunagi, kuigi ei pruugi olla alati väga sisukas. Meedia armastab teda, sest tema bravuurikad ja kohati vastuolulised avaldused toovad kergesti klikke, see tähendab raha reklaamiandjatelt. Facebook ja veebiväljaannete kommentaariumid on samas täis EKRE trolle, kelle arvates selle partei liikmed peaksid asuma väljaspool igasugust kriitikat. Nii võib jääda kergesti mulje, et Madison ongi juba tõsiseltvõetav poliitik, kellel on oma suur toetajaskond.

Selliste järeldustega tasuks olla siiski ettevaatlik, sest meediareaalsus on üks asi, tegelikkus teine. Ja tõde selgub alles valimispäeval.

Ei ole raske mõista, millised kalkulatsioonid ajendasid Jaak Madisoni kandideerima nüüd kohalikel valimistel Viljandi linnas. Ta on seda juba ise avalikult tunnistanud. Tegemist on Järva- ja Viljandimaa valimisringkonna elanike arvult suurima omavalitsusega. See ongi kõik.

Paraku on jäänud Madisoni kalkulatsioonidest välja tõsiasi, et nüüd tulevadki kohalikud, mitte Riigikogu valimised. Kohalikud volikogud on mõeldud kohalike elanike jaoks. Hetkel kehtiv valimisseadus ütleb selgelt, et kandideerida võivad need, kelle püsiv elukoht asub vastavas vallas või linnas. Seejuures arvestatakse rahvastikuregistri andmeid. Rahvastikuregistri seadus omakorda ütleb, et elukohateates ei tohi esitada valeandmeid.

Eelmine õiguskantsler Indrek Teder märkis just seoses kohalike valimistega, et “rahvastikuregistri seaduse kohaselt ei saa suvalise aadressi andmist elukoha aadressina pidada juriidiliselt korrektseks.” Võib ju olla, et meie praegune õiguskantsler (kes sai ametisse, sest lubas riigikogulastele, et ei ole kahe tooli seaduse vastu) asuks selles asjas liberaalsemale seisukohale, kuid see ei muudaks kuidagi fakti, et Madisoni püsiv elukoht ei asu Viljandis. Fiktiivne sissekirjutus muudab ta üksnes valetajaks, mitte viljandlaseks.

Täpselt sama reha otsa astus juba 2009. aastal Martin Helme. Tema otsustas kandideerida siis kohalikel valimistel Pärnus, juhtides valimisliitu “Aus Pärnu”, sest oli saanud sealt mõned kuud varem eurovalimistel suhteliselt palju hääli. Valimisaktiivsus tuli kohalikel valimistel tunduvalt suurem, aga Helme poolt kogutud häälte arv langes ning tema valimisliidul ei õnnestunud seal volikokku pääseda. Pärnakad ju teadsid, et tegemist ei ole pärnakaga. Miks pidanuks nad ta siis kohalikku volikokku valima?!

Kui Madisoni avantüür osutub Viljandis edukamaks, siis räägib see nii mõndagi ka Viljandi valijate kohta. Eelkõige näitaks see muidugi viljandlaste suurt avatust poliitilistele immigrantidele, sisserändajatest õnneotsijatele. Teisalt kõneleks see aga ka sallivusest, valmisolekust vaadata patustajate tegudele läbi sõrmede.

Portaal Objektiiv, mida peab SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, märkis hiljuti oma juhtkirjas, et konservatiivse elukäsituse aluseks olevate ideaalide kaitsmine ei alga suurtest sõnadest ja kõlavatest loosungitest, vaid isiklikest valikutest ning personaalsest eeskujust. Hoolega uudisvoogu jälginutel ei ole ilmselt raske aimata, keda Objektiivi toimetajad seda kirjutades silmas pidasid.

Seega võib lõpetuseks öelda, et Madisoni tõetund saab olema ühtlasi konservatiivsuse test Viljandi valijate jaoks. Tema häältesaak näitab, kui palju on siin tõeliselt avatud ja sallivaid valijaid.

Artikkel ilmus 27. juulil 2017 toimetatud kujul ajalehes Sakala

Keskerakonna suured siseheitlused valimisnimekirjade koostamisel Tallinnas ja Ando Kivibergi võimaliku kandideerimise või mittekandideerimise saaga Viljandis on järjekordseks kinnituseks, et kohalikel valimistel tuleks minna üle täielikele isikuvalimistele.

2013. aastal osalesin Viljandi linnas valimistel protestikandidaadina just selleks, et propageerida ideed võtta volikogude valimisel kasutusele kord, mille kohaselt osutuvad valituks valijatelt enim hääli saanud kandidaadid. See tähendab, et erakondade valimisnimekirjad kaotavad mõtte.

Kui võtta kohalikel valimistel kasutusele üksiku ülekantava hääle meetod, mis on ennast praktikas hästi tõestanud sellistes Eestiga võrreldavates väikeriikides nagu Iirimaa ja Malta, siis kanduvad hääled kandidaatide vahel edasi vastavalt valijate endi poolt märgitud eelistustele.

Kutsusin 2013. aastal üles valima mitte ennast kui inimest, vaid andma häält selle idee poolt, mida ma valimistel esindasin – selle rõhutamiseks lubasin valijatele üksnes seda, et astun valituks osutumise korral koheselt tagasi. Mul õnnestus koguda siis Viljandis kokku 1,3 protsenti häältest. Märkimisväärne tulemus, kui arvestada, et esimeseks ja kolmandaks platseerunud erakondade vahe jäi väiksemaks. Vägagi võimalik, et Reformierakonnal või sotsidel jäid selle tõttu siin valimised toona võitmata.

Need hääled ei tulnud mulle kui inimesele, sest mina volikokku ei pürginud, vaid antigi just selle idee poolt, mida ma valimistel esindasin. Küll väike, kuid siiski arvestatav hulk valijaid saatis oma häält andes sõnumi, et kohalikel valimistel tuleks minna üle täielikele isikuvalimistele.

Kahjuks näitasid järgnenud aastad, et ükski Eestis praegu eksisteeriv erakond, sealhulgas oma retoorikas “poliitilisele kartellile” vastanduvad Vabaerakond ja EKRE, ei ole valmis toetama seda ega ka teisi sama radikaalseid ideid Eesti poliitilise süsteemi kaasajastamiseks.

Vaatamata sellele olen jätkuvalt veendunud, et selline muutus on vajalik. Eelkõige moraalsetel, eetilistel põhjustel.

Üleminek täielikele isikuvalimistele jätaks kohalikel valimistel kandideerima ainult need, kes tõesti tahavad ja on valmis kohalikes volikogudes kohalikke elanikke esindama. Kaoksid nii peibutuspardid kui ka sundparteistamine, mis tulenevad otseselt hetkel kehtivast valimisseadusest, sest praegu on erakondade huvides tulla välja võimalikult pikkade valimisnimekirjadega ja tuua kohalikele valimistele hääli koguma igasuguseid tuntud tegelasi, kes hiljem volikogu töös ei osale.

Riigikogulased võtsid küll vahepeal vastu nn. kahe-tooli-seaduse, mis võimaldab istuda neil taas ka kohalikes volikogudes, ja lubavad nüüd seda tõesti tegema hakata, kuid tõe kriteeriumiks on teatavasti praktika.

Paljud seda võib-olla enam ei mäleta, aga kui riigikogulastel juba kunagi varem oli selline võimalus, siis kujunes üheks probleemiks see, et nad ei jõudnud sageli volikogu istungitele, sest samal ajal tuli ette midagi olulisemat, mis nõudis pealinnas viibimist. Inimesed ikkagi ei ole kummist ja ka riigikogulased ei ole mingid üliinimesed, kuigi neile endile võib mõnikord tunduda teisiti.

Lisaks tuleb muidugi pidada meeles, et poliitikute jutt ei pruugi maksta mitte midagi. Nad võivad anda lubadusi, mida neil ei ole kavaski täita. Näiteks eelmiste kohalike valimiste eel saadeti viljandlaste postkastidesse valimisreklaam üleskutsega valida Keskerakonna esinumber Priit Toobal linnavolikokku, aga kui valijad seda tegid, siis ta sinna ei läinud. Ta ei ole jõudnud sinna ka pärast Riigikogust lahkumist.

Nüüdki võib ju juhtuda, et mõni kandidaat annab siin oma erakonnale hääli kogudes valijatele küll lubaduse volikokku minna, aga hiljem seda enam ei mäleta. Täielike isikuvalimiste korral oleks selline asi välistatud, sest selliste kandidaatide valimistel osalemisel ei oleks lihtsalt enam mingit mõtet.

Samuti muutub sellisel juhul palju konkreetsemaks poliitiline vastutus, mida valitud valijate ees kandma peavad. Kui praegu kipub see vahest laiali hajuma, siis täielike isikuvalimiste korral on selge, et iga rahvasaadik vastustab enda valijate ees isiklikult kõigi otsuste eest, mida ta nende valitud esindajana nende nimel toetab. See ongi ju esindusdemokraatia mõte.

Nii et täielike isikuvalimiste ideed ei maksa siiski maha matta. Kui praegune kord tekitab erakondades valimisnimekirjade koostamisel suuri pingeid ja sisemisi lahkhelisid, siis ehk jõuab ka Eesti poliitiline klass kunagi ikkagi äratundmisele, et see vajab muutmist, väljavahetamist lollikindlama süsteemi vastu.

Intervjuu ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Reformierakonnast on tulnud sel sajandil juba kolm Viljandi linnapead. Nüüd on nende kandidaadiks sellele ametikohale Madis Timpson, jurist, praegu linnavolikogu liige. Timpson on ühtlasi Reformierakonna Viljandi piirkonna juht.

LAIAPEA: EKRE kandidaat Viljandi linnapea ametikohale on sageli klikimeedias figureeriv Jaak Madison. Kas reformierakondlased ei kaalunud võimalust tuua siia oma linnapeakandidaadiks mõni sarnane terava ütlemisega värvikas kuju, näiteks Jürgen Ligi, kelle nimi valijatele tutvustamist ei vaja? Sakala juhtkirjas ju nagu leiti, et teie nimi ei ole piisavalt kõlav, kuigi Viljandi linnavolikogu liikmeks valiti teid juba 2005. aastal.

TIMPSON: Eks see ole iga erakonna siseasi, kelle nad linnapeakandidaadiks ülesse seavad. Mina EKRE asemel oleks ikka kellegi kohaliku esitanud, sest praegusel puhul jätab härra Madison veidi sellise peibutuspardi mulje. Mis puudutab Reformierakonda, siis meil ei tulnud sellist mõtet kordagi isegi lauale. Kohalikud valimised peaks olema ikka kohalike inimeste asi. Mis minu kandidatuuri puudutab, siis erakonnakaaslased arvasid, et aeg oleks keerata uus lehekülg ning mind valiti linnapeakandidaadiks konsensuslikult. Tõepoolest, ma pole ehk nii kuulus kui mõni Riigikogu liige, aga ega ma ei kavatse nüüd igal õhtul sellepärast patjasid märjaks nutta. Eks juristidel olegi veidi raskem silma paista, hüvesid me otseselt ei jaga ja meile meeldib sisuline töö. Ma olen täiesti teadlikult valinud selle tee, et parem tegeleda probleemidega sisuliselt, mitte vormiliselt. Niisama targutada targutamise pärast mulle ei meeldi, kuigi see võib tuua tähelepanu ja kuulsust.

LAIAPEA: Töötasite aastaid nõunikuna erinevates ministeeriumites Tallinnas ja viskasite 2012. aastal koguni õhku idee lasta inimestel hääletada, võib-olla isegi kandideerida kohalikel valimistel mitmes omavalitsuses korraga. Kas oletegi nüüd päriselt Viljandis tagasi või jagate oma elu jätkuvalt mitme paiga vahel? Praeguse linnapea kogemus justkui näitab, et kui elukoht on tegelikult mujal, siis võib sellise ameti pidamine muutuda keeruliseks.

TIMPSON: Kõik sai alguse sellest, et lahkusin Viljandi linnavalitsusest 2007. aasta alguses, kus töötasin linnasekretärina. Kes veel ei tea, siis see on see ametikoht, kus seaduse järgi peab olema jurist ning kes siis kirjutab alla koos linnapeaga linna õigusaktidele. Ühel päeval helistas mulle tollane justiitsminister Rein Lang ja kutsus mind omale õigusnõunikuks. Otsustasin pakkumise vastu võtta, mis tähendas siis seda, et iga esmaspäeva hommikul startisin Tallinna poole ja reedel tagasi. Elukoht jäi ikka siia ja minu maksud pole kunagi kuhugi mujale laekunud kui Viljandi linna. Ja makse olen ma päris palju maksnud. Ausalt öeldes ega ma ise ka ei uskunud, et see pidev kurseerimine trassil Viljandi-Tallinn-Viljandi nii pikaks kujuneb. Ise ma pole ennast ühelegi ministrile pakkumas käinud, tavaliselt on nemad helistanud mulle.

Momendi seisuga ma enam ennast kahe linna vahel ei jaga, elan igapäevaselt Viljandis Paalalinnas, kuhu olen sisse kirjutatud juba aastast 1975, kui isale eraldati korter. Esimese eluaasta veetsin kunagise Viljandi linnapea August Maramaa kuulsas valges majas Uueveskil. Kuhugi kolida ei ole mul plaanis.

Mis seda mitmes kohas hääletamist puudutab, siis olen jätkuvalt seda meelt, et ideel on jumet.

LAIAPEA: Väljastpoolt vaadates paistab, et kuulute Reformierakonna siseringi või omate vähemalt häid suhteid selle erakonna tuumikuga. Keskvõimu tasandil on Reformierakond kompinud viimasel ajal võimalusi moodustada parempoolne koalitsioon, kuhu kuuluks ka EKRE. Kas see mõjutab kuidagi ka kohalikul tasandil tehtavaid valikuid? Näiteks: kui sügisel peaks tekkima Viljandis olukord, kus Reformierakonnal on valida kas koalitsioon sotsidega või parempoolne koalitsioon, kuhu tuleks võtta nii IRL kui ka EKRE ja võib-olla veel lisaks vabaerakondlaste valimisliit, siis kumba eelistate?

TIMPSON: Ma ei oska öelda, misasi see Reformierakonna sisering on ja kas ma kuulun sinna. Tõsiasi on see, et mind on kutsunud omale nõunikuks ja ma olen koos töötanud nii Rein Langi, Kristen Michali, Hanno Pevkuri kui ka Arto Aasaga. Viimase kümne aasta jooksul olen osalenud iganädalaselt nii peaminister Ansipi kui ka peaminister Rõivase ametiruumides Stenbocki majas erinevatel nõupidamistel. Eks aastatega teki ikka tuttavaid või õigem oleks öelda sõpru. Mulle tundub, et see siseringi temaatika on veidi ülemütologiseeritud. Kuigi ma polnud ei minister ega Riigikogu liige, ei tundnud mina, et mind poleks kuulatud, kui mul midagi öelda oli.

Viljandi Reformierakonnale ei tule peakontorist käske, kellega peab siinset koalitsiooni tegema. Me oskame siin ise ka mõelda. Oleme otsustanud, et ei hakka enne valimistulemuste selgumist mingeid eelleppeid sõlmima ega diile tegema ning olen selle ka välja öelnud. Eelmine kord sotsid ja IRL leppisid kokku enne valimisi, et Reform tuleb opositsiooni saata ja tegidki nii. Praeguseks on olukord taas muutunud. Partnereid peaks ühendama ikka ühised sisulised eesmärgid, mitte ärategemise rõõm. Üldiselt on viha ja poliitmängurlus halvad kaaslased, mille najal pikaajaliselt ei ole võimalik edukas olla. Aga mis erinevaid koalitsioone Viljandis puudutab, siis mina ei välistaks koalitsioone mitte ühegi partneriga. Kui meie eesmärgid klapivad, siis miks mitte.

LAIAPEA: Olete muu hulgas Reformierakonnaga seotud Liberalismi Akadeemia liige. Selle mõttekoja eesmärgiks on “edendada liberaalset maailmavaadet, et seista vastu sotsialistlike meeleolude tõusule ühiskonnas.” Kas kavatsete teha seda kuidagi ka kohalikul tasandil? Kui lugeda Reformierakonna saadetud esimest valimisreklaami, siis on seal ju puha lubadused rajada, renoveerida, suurendada toetusi jne. Teisi sõnu: sisuliselt lubate omavalitsuse suuremat sekkumist, et parandada inimeste elukeskkonda. Mõned nimetavad seda sotsialismiks.

TIMPSON: Olen tõepoolest Liberalismi Akadeemia liige. Korraldame erinevaid konverentse, seminare, anname välja raamatuid jne. Viimane raamat, mille välja andsime, oli Coudenhove-Kalergi “Totaalne riik – totaalne inimene. Paneuroopast”. Ma ise sattusin seda lugema esmakordselt üle paarikümne aasta tagasi ja soovitan soojalt. Aga mis puudutab meie valimislubadusi, siis mul on tunne, et ei koolistaadione ega lasteaedasid ei renoveeri küll keegi muu kui omanik ehk kohalik omavalitsus. Kelle jaoks sotsialism, kelle jaoks omaniku hool oma vara üle.

LAIAPEA: Sotside linnapeakandidaat Helmen Kütt teatas sotsiaaldemokraatide valimisreklaamis: “Meie kõigi ühine eesmärk on luua Viljandi, kus saaks end koduselt tunda iga inimene.” Samas osaleb siin nüüd valimistel ka EKRE, mis tahab võtta kohalikel valimistel mittekodanikelt hääleõiguse ja saata koju tagasi kõik pagulased. Mõned neist ongi nüüd juba ise Viljandist lahkunud. Kuhu te sellel EKRE-SDE teljel paigutute? Kas pooldate kah muulaste vaenamist või olete nn. tolerast?

TIMPSON: Mina olen liberaal ja ausalt öeldes mind ei häiri muust rassist inimesed. Kui muust rassist inimene soovib olla meie ühiskonna osa, siis miks seda talle ette heita. Sõpradele EKRE-st ütlen, et muulaste valimisõiguse äravõtmine on õiguslikult päris problemaatiline, vähemalt senikaua kui me oleme Euroopa Liidus.

LAIAPEA: Reformierakonna suur eesmärk aastateks 2017-2021 on muuta Viljandi kasvava elanikkonnaga linnaks. Mäletan, et eelmiste kohalike valimiste eel rääkis sama juttu praegune linnapea Ando Kiviberg. Sellele vaatamata on Viljandi elanike arvu langus järjekindlalt jätkunud. Mida te nüüd siis reaalselt teha kavatsete, et seda protsessi peatada? On teil selles osas ka mingeid konkreetseid plaane?

TIMPSON: Ausalt öeldes pole see olnud ainult praeguse linnapea jutt. Ma arvan, et see ambitsioon peab olema. Pole ju mingi saladus, et Eestis on ainult kaks linna, kus elanike arv kasvab ja need on Tallinn ja Tartu, igalpool mujal väheneb. Samuti arvan, et selles pole midagi halba, kui noored inimesed lähevad Viljandist väljaspoole õppima, olgu siis kas Tartusse, Tallinnasse või hoopiski piiri taha. Aga nad võiks siia tagasi tulla, et pere luua jne. Ma ise õppisin viis aastat Tartu Ülikoolis ja tulin tagasi. Aga et inimesed siia tuleksid, on vaja häid töökohti ja mugavat elukeskkonda, üks ilma teiseta ei tööta. Üldiselt ma usun, et Viljandil potentsiaali on.

LAIAPEA: Viljandi on küll jätkuvalt suhteliselt turvaline paik, rahulik väikelinn, aga viimastel aastatel on leidnud siin aset mitmed laia tähelepanu äratanud mõrvad, mis on kahjustanud paratamatult ka linna mainet. Eesti esimene koolitulistamine, lasud trepikojas, kägistamine järve ääres. See pilt, mis avaneb krimiuudistest, ei muuda Viljandit võimalike uusasukate silmis ilmselt just kuigi ligitõmbavaks. Kas ka omavalitsus peaks midagi tegema, et see olukord kuidagi paraneks? Praegune siseminister on ju tulnud välja mõttega suurendada omavalitsuste õigusi avaliku korra tagamisel. Mida te sellest arvate?

TIMPSON: Need kolm sündmust on tõepoolest kurvad, aga kohalik omavalitsus ei lase inimesi ennetähtaegselt vanglast vabaks, ei tekita haiglasse kohti ega pane püssi lapsele kooli kaasa. Eks kogu see asi algab pihta ikka kodust, kui minu arvamust kuulda tahate.

Mõelda võiks küll aga linna kaamerasüsteemi uuendamisele. Mind ei sega kaamerad avalikus ruumis, kui need tagavad suuremat turvalisust. Terve London neid täis ja ometigi on sealkandis demokraatiaga hoopis pikaajalisemad kogemused kui meil.

Mis aga siseministri mõtet puudutab, siis mina näen siin soovi probleem “oma hoovi” pealt ära saada. Ühesõnaga, ma ei toeta seda. Pigem võiks mõelda selles suunas, et väljaõppinud politseinikud, kes on oma ala profid, ei peaks tegelema plekimõlkimiste registreerimisega ja muu taolise tühja-tähjaga.

LAIAPEA: Korjate nüüd linnakodanikelt ettepanekuid selle kohta, mida võiks Viljandis teha. Kui aktiivselt on teile vastuseid saadetud? Kas on tulnud ka selliseid uusi, säravaid ideid, millest ei ole varem avalikult juttu olnud?

TIMPSON: Otsustasime jah seekord küsida kõikide linnakodanike käest, mida nemad arvavad meie ideedest ning andsime võimaluse ka ise mõtteid välja pakkuda. Muidu kõik räägivad kaasamisest ja inimeste kuulamisest, aga tegudeni pole eriti jõutud. Tegime selle nüüd teoks ja ei kahetse. Vastuseid tuli päris suur hulk ja ma tänan neid inimesi, kes vaevaks võtsid oma aega kulutada. Mõtteid tuli seinast-seina, alates sellest, et lossimägedesse oleks vaja uus kiik teha kuni selleni, et peaksime kutsuma Edgar Savisaare Viljandi linnapeaks. Sellest viimasest pole tõepoolest ennem juttu olnud, aga kas ta nüüd särav mõte on, las see jääb igaühe otsustada.

LAIAPEA: Jaak Madisoni arvates tuleks korraldada Viljandis rahvahääletus nn. ametite maja lammutamise ja selle asemele Vabadussõja ausamba püstitamise küsimuses. Kas te pooldate sellise rahvahääletuse korraldamist või tuleks see asi lihtsalt ära teha?

TIMPSON: Minu arvates on see vana parteimaja lihtsalt kole ja pealegi amortiseerunud ning selle peaks maha võtma. See avaks lauluväljaku ja lossimäed rohkem linnale. Seda meelt olen küll, et kuidagi peaksime Vabadussõjas hukkunute panust meeles pidama ja ausamba püstitamise poolt olen ma ka. Ma ei välistaks rahvaküsitlust, aga ega ma eriti usu, et inimestel midagi ausamba vastu on.

LAIAPEA: Lõpetuseks. Viljandi linna ja valla võimalikust ühinemisest ei ole viimasel ajal küll enam eriti juttu olnud, aga kuna neli aastat on pikk aeg, siis võib see teema linnavolikogu järgmisel ametiajal taas päevakorda kerkida. Milline on teie seisukoht selles küsimuses?

TIMPSON: Ma ei tea, kas just nelja aasta pärast, aga pikas perspektiivis see ühinemise teema kindlasti lauale tõusetub. Minu arvates on see just see koht, kus peab korraldama rahvaküsitluse ja küsima inimeste käest, mida nad arvavad.