Pean endale jälle tuhka pähe raputama. Kevadel sai väljendatud skeptilisust juttude suhtes, et enne Riigikogu valimisi võidakse asutada Eestis uus erakond (vaata 20. märtsil Sakalas ilmunud arvamuslugu “Kas tuleb uus erakond?”), aga nüüdseks on neid registreeritud lausa kolm tükki.
Tõsi, ükski aasta enne valimisi tegutsenud algatusgrupp erakonna ametliku registreerimiseni jõudnud ei ole. Eesti 200 tegi küll lendstardi, selle seltskonna suund parteistumisele oli ju selge enne selle avalikku tunnistamist, aga ülejäänud kaks ilmusid välja täiesti ootamatult. Päris selgest taevast sadas alla erakond Rahva Tahe, millest ei olnud enne selle registrisse kandmist üldse midagi kuulda.
Kuidas on Eestis võimalik saada kokku erakonna registreerimiseks vajalikud 500 liiget, kui ei ole isegi avalikult teada, et sellist erakonda luua tahetakse? Paratamatult tekib kahtlus, et midagi on siin mäda ehk kõik liikmete nimekirja kantud isikud ei pruugi olla sellest ise teadlikudki.
Õnneks on erakondade liikmete nimekirjad Eestis avalikud. Igaüks saab e-äriregistri teabesüsteemist järgi kontrollida, kas ta kuulub mõne erakonna nimekirja või mitte. Samas saab esitada ka avalduse erakonnast lahkumiseks.
Eks surnud hingi ole ju palju ka vanades erakondades. Kui erakondade liikmeteks loetaks ainult need, kes tasuvad liikmemaksu, peaks olema juba registrist kustutatud nii Eestimaa Rohelised, Vabaerakond kui ka Isamaa. Ülejäänutel ei ole selles osas samuti millegagi uhkustada. Riigipoolset toetust saavate erakondade tuludest moodustavad liikmemaksud praegu kõigest üks kuni kolm protsenti.
Seega ei saa siiski hästi nõustuda nendega, kelle väitel ei ole erakondade registreerimisel nõutav liikmete arv Eestis põhjendamatult kõrge. Jah, uusi erakondi küll registreeritakse, kuid vajadus kampaania korras liikmeid värvata muudab need teatud mõttes väga sarnasteks.
Kus on meie feministlik partei, humanistlik partei, loomaõiguslaste erakond ja teised sellised väikesed nišiparteid, mis mujal Euroopas poliitilist maastikku rikastavad? Neid ei ole, sest ükski vastav algatusgrupp ei saaks siin vajalikku liikmete arvu kokku.
Inimeste koondamiseks kalduvad uued tulijad panustama populismile selle sõna klassikalises tähenduses. See tähendab, et senist poliitilist klassi kujutatakse ühiskonnast võõrandununa, tegelikke probleeme eiravana. Apelleeritakse rahva tahtele, mille parimaks või ainsaks tõeliseks väljendajaks peetakse ennast. EKRE, Vabaerakond, Eesti 200, Elurikkuse Erakond – nende sihid ja suunad on küll veidi erinevad, stiil samuti, kuid poliitiline lähenemine põhiolemuselt sama.
Vanade erakondade jutud sellest, kuidas nad uusi tulijaid tervitavad, mõjuvad samas aga oma silmakirjalikkuses tülgastavalt.
EKRE konspiroloogilise maailmapildi kohaselt on kõigi teiste erakondade taga süvariik. Noh, see on vähemalt siiras ajuvabadus. Hoopis vastikumalt käituvad need võimulolevad variserid, kes on survestanud nüüd uute algatusgruppidega ühinenud riigiametnikke valima erakonna ja töö vahel, kuigi avalikes väljaütlemistes on uute erakondade tulekut tervitatud.
Kui tahetakse poliitiliselt täiesti sõltumatut ametnikkonda, tuleb lihtsalt keelata ametnikel erakondadesse kuulumine, mitte hakata neid vastavalt erakondlikule kuuluvusele töölt lahti kangutama. Ka see on ju üks ametnikkonna politiseerimise vorm, kui n-ö “vale” erakondlikku kuuluvust peetakse ametisse sobivusel olulisemaks inimese erialasest pädevusest.
Kas mõni uus erakond võib pääseda parlamenti? Eelmiste valimiste eel tundus samal ajal, et Vabaerakond ja EKRE jäävad mõlemad valimiskünnise alla, aga läks teisiti. Praegu ei paista uute tulijate väljavaated olevat palju paremad.
Eesti 200 on figureerinud märkimisväärsete tulemustega reitingutabelites ja nende taga on ka jõukaid ettevõtjaid, kelle raha abil saab korraliku reklaamikampaania teha, kuid võimalikest kandidaatidest on teada vähe. Järva- ja Viljandimaa valimisringkonna tõenäolise esinumbrina on meedias mainitud Ruslan Trochynskyit. Kes on siin nende teised kandidaadid? Seni ei ole kuulda olnud ühtegi nime.
Elurikkuse Erakonna liikmete nimekirja vaadates jäi silma päris palju Viljandimaal elavaid või siit pärit inimesi. Tõenäoliselt saaksid nad meie valimisringkonnas kokku täiesti korraliku kandidaatide nimekirja. Igal pool ei pruugi see aga neilgi õnnestuda. Pealegi võib kujuneda probleemiks kandidaatide ülesseadmisel nõutava kautsjoni tasumine.
Nende erakondade jaoks, kes endale ise riigieelarvest suuri toetusi võtavad või mõne rikka ärimehe tasku peal elavad, ei ole raske iga kandidaadi kohta 500 eurot kautsjoniks välja käia. Kui selle raha peab panema mängu iga kandidaat ise, on seevastu juba keeruline täisnimekirja kokku saada. Eriti juhul, kui küsitlused näitavad, et erakonnal jääb kautsjoniks makstud raha pärast valimisi tõenäoliselt tagasi saamata.
Kahju, et Vabaerakonna ettepanek lubada Riigikogu valimistele ka erakondade valimisliite põrkus parlamendis nüüd vanade erakondade vastuseisule. Seegi näitab, kui ebasiirad nad on tegelikult uusi tulijaid tervitades. Võimalus taoliste valimisliitude loomiseks oleks vajalik just väikestele, alles alustavatele erakondadele, mis ei ole jõudnud veel tugevaks kasvada.
Artikkel ilmus 11. detsembril 2018 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.
