Rubriik: muusika

Eesti Laul pidi algse idee kohaselt olema täiesti uus lauluvõistlus, mille peamiseks eesmärgiks on pakkuda midagi Eesti publikule, aga tänaseks on sellest sisuliselt saanud paljuski ikkagi Eurovisiooni lauluvõistluse kohalik eelvoor.

Tagantjärele võib tunduda, et algusest peale oli õigus kriitikutel, kes leidsid juba 2009. aastal, et hakkama saadi vaid nimevahetusega, kuid minu meelest toimus vahepeal siiski ka sisuline muutus. Eesti Laul suutis tuua laiema publiku ette tõepoolest ka uut ja huvitavat, nö. alternatiivsemat kraami, mis ei olnud suunatud eurolavale.

Tänavusi laule kuulates on aga selge, et selle võistluse nimi võiks pigem olla Eurolaul, sest valdavalt on nende laulude tegemisel mõeldud ilmselt just selle peale, et need sobiksid võimalikult hästi Eurovisiooni lauluvõistlusele.

Esitajate hulgas leidub nüüd küll ka uusi tulijaid, kuid rohkem on ikkagi vanu olijaid. See tähendab, et kordumas on see, mida kritiseeriti lõpuks päris palju Eurolaulu puhul: aastast aastasse osalevad samad nimed, tuntud kohalikud tegijad, kes näevad suurele eurolavale pääsus enda jaoks head võimalust rahvusvaheliseks läbimurdeks.

Kuna fookus on kandunud tagasi Eurovisioonile, siis toimub mitte üksnes keeleline anglifitseerumine (2014 oli enamik laule eesti keeles ja eelmisel aastal pooled, aga sel aastal seitse ja nüüd järgmise aasta valikus ainult kolm), vaid ka muusikaliselt võetakse järjest vähem riske, ei ole enam nii palju eksperimenteerimist, üritatakse valmistada midagi peavoolu sobivat.

Mida teha?

Minu arvates võiks selle võistluse kaheks lüüa. Eesti Laul võiks edaspidi olla suunatud tõesti just Eesti publikule. Nii võiks näiteks olla üheks tingimuseks, et võistlusel osalev laul peab olema eestikeelne. Lisaks võiks aga tulla tagasi Eurolaul, kus valiku teevad mitte televaatajad, vaid hoopis rahvusvaheline žürii. Praegune kaks ühes lahendus minu meelest ei toimi.

Samal ajal, kui Pauluse kirikus esinesid Pärnu linnaorkester ning Pärnu ja Viljandimaa kammerkoorid, toimus eile Jaani kirikus Arsise jõulukontsert, kus astusid üles Arsise kellade ansamblid ning rahvusooper Estonia solist Kristel Pärtna.

Jaani koguduse õpetaja Marko Tiitus viitas sissejuhatavas sõnavõtus mitteametlikule statistikale, mille kohaselt on Eestis kontserdisaalides kõige rohkem kohti tuhande elaniku kohta just Viljandis. See on täiesti usutav, sest selliseid saale on siin tõesti päris palju. Paha lugu on see, et nii võivad head kontserdid langeda sageli ühele ajale, nagu juhtus eile.

Kõigepealt esitas neli pala 12-liikmeline noorteansambel (kavas Sibelius, Liszt, Tšaikovski ning “Let It Snow! Let It Snow! Let It Snow!”). Arsise kunstiline juht ja dirigent Aivar Mäe rääkis samas, et Tallinnas tuli juba lumi jälle maha – Viljandis seda eile veel ei olnud, lihtsalt külmetas, aga täna hommikul sadas ka siin.

Seejärel toimus väike kohtade vahetus. Sel ajal, kui noorteansambel lahkus ja 8-liikmeline põhiansambel ennast valmis seadis, jagas Mäe oma muljeid hiljutisest reisist Liibanoni.

Muu hulgas rääkis, et oli seal inimestelt küsinud, miks nad sellisest pommiaugust, kus igalpool ümberringi käib sõda ja pidevalt käärib, ära ei koli, mille peale oli küsitud vastu, miks ta ise ei koli ära Eestist, mis asub samuti pingelises paigas, Venemaa külje all jne.

Kui mõelda, millega seoses Eestist rahvusvahelises pressis tavaliselt kirjutatakse, siis ei olegi tegelikult väga üllatav, et seal võib inimestele jääda mulje nagu oleks siin umbes sama rahutu koht.

Arsise kellade ansambel esitas pärast seda väikest pausi kõigepealt kaks lugu lihtsalt niisama, siis kaks sopran Kristel Pärtna laulu saateks, ühe jälle niisama ja veel kolm koos sopraniga. Lõpuks tehti ka üks lisalugu. Kogu kava sisaldas seega 13 pala.

Viljandis olid nad nüüd juba kahekümne kolmandat korda ning Mäe teatas, et tulevad ka paarikümne aasta pärast ikka taas esinema, kui elupäevi antakse. Samas avaldas ta arvamust, et ka publik on olnud neil siin kogu aeg sama.

Mina käisin neid eile kuulamas esimest korda. Sellest piisab. Kontsert oli tore ja korra tasub neid kuulamas käia, aga ma ei kujuta hästi ette, et seda iga aasta tegema hakkaksin või niisama plaadi pealt sellist kellamängu kuulaksin.

Kui kuulaks, siis midagi sellist, kus asi ei muutu päris tilinaks, vaid lastakse pikemalt kõlada üksikute kellade hääli.

PS. Paar väikest lõiku sellest kontserdist võib leida Instagramist, kuhu panen ka igasuguseid muid asju, mida ma alati siia postituste sisse ei manusta. Nii et tasub mind sealgi jälgida, mitte ainult blogi lugeda.

Samal ajal, kui Pauluse kirikus esines Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor, toimus eile kesklinna kooli väikeste majas Viljandi poistekoori ja meeskoor Sakala ühine jõulukontsert “Härmas Jõuluöö”.

Kõigepealt muidugi selgitati kohe, et see pealkiri on pigem ilus unistus sellest, milline võiks olla ideaalne ilm jõuluõhtul, kui kodus ja hinges on soojus ning õdus olla, väljas on aga selline natukene karge ilm. Samas pidi pealkiri iseloomustama ka kontserdi kava, mis oli veidi kirju, ettearvamatu, koosnedes osadest, mis omavahel päris loogiliselt kokku ei sobinud, aga moodustasid sellegi poolest huvitava terviku.

"Karulaane jenka" #viljandi #poistekoor #meeskoor #sakala #eesti #koorimuusika

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on Dec 17, 2016 at 12:52am PST

Eesti Meestelaulu Selts alustas sel aastal meestelaulu elavdamiseks projekti, mille raames loodi mitmetes maakondades poistekoorid. Nii ka Viljandis, kus asja eestvedajateks said Riina Trumm ja Signe Ristisaar. Muide, ka mõlemad meeskoor Sakala dirigendid on naised, Kadi Ritsing ja Liisi Toomsalu. Nii et meestelaul areneb siin naiste käe all.

Poistekoor esitas sissejuhatuseks kolm lugu, neist tuntuim ilmselt “Väike trummipoiss”. Pärast seda räägiti, et koorilapsed on nagu lumehelbed, mis sulavad ära, ning vanemad peaksid neid hoidma, et nad ära ei sulaks, vaid laulaksid sama entusiastlikult ka siis, kui nad on juba suured lumememmed.

Seejärel esines meeskoor Sakala, kaasates ka noori soliste. Pärast sellist üleminekut esitati maestro Alo Ritsingu juhatusel tema poolt Gustav Suitsu sõnadele kirjutatud isamaaline “Mis oli see, mis juba lapsepõlves” (selle üks võimsamaid esitusi oli hiljuti 80. sünnipäeva tähistanud Ritsingu juubelikontserdil, mis on veebis järelkuulatav-vaadatav). Järgnes taas noorte solistidega laul, kuhu tulid ühtlasi sisse naishääl ja viiul – juba varem olid käinud läbi kitarr, kontrabass ja klaver.

Paar pala esitas meeskoor Sakala topeltkvartett Topelt Hellad Kellad. Üks hoogsam, teine rahulikum. “Kui jaamast lahkub rong, viib tervitusi kaasa, võõrsile veab soove häid,” laulsid mehed Dave Bentoni kunagist hitti, mille kirjutas Riine Pajusaar.

Pärast seda tuli “Aisakell”, mille kohta räägiti avameelselt, et see on 1850-ndatel Massachusettsis kirjutatud laul, mille kirjutamiseks kõrtsis istuvad muusikud võisid saada inspiratsiooni aisakellade helinast, aga “aisakellade helinaks” nimetati ka seda, kui tühjades viskiklaasides jääkuubikuid kõlistati. Samuti räägiti hiljem keerutamata, et “Pardike ja mooniõis” oli algses itaaliakeelses versioonis satiiriline kommentaar kristlike demokraatide ja kommunistide ehk kodanlaste ja töölisklassi vastasseisule 1950-ndate Itaalias.

Nende kahe laulu vahele mahtus veel kaks, neist üks Alo Ritsingu “Santa Maria”, mida kuulsin hiljem õhtul täiesti juhuslikult ka raadiost, kui selle korraks käima panin.

Kui “Pardike ja mooniõis” läbi sai, siis järgnes taas üks noorte solistidega laul, mis kujutas endast üleminekut kahe koori ühisele lõpuspurdile. Koos esitati kaks laulu, aga neist teine, “Karulaane jenka”, tuli kestvate ovatsioonide tõttu ka kordamisele.

Lahkudes kuulsin kuidas poisid seda veel ka garderoobis ja isegi tänaval omaette rõõmsalt edasi laulsid. Nii et üritus täitis ilmselt oma eesmärgi. Poistekoori järgmine esinemine on muide juba pühapäeval Viljandi jõuluhansal.