“Art Plastique”, the title track, is not exactly “In Contempt Of Common Sense”, but it does remind me a bit of that, so… typographic composition is not merely an abstraction, something to be mentioned in the lyrics. It is more than that.
Celluloide, the French band responsible for this work of art, owns a lot to the avant-garde experimentations of the past century. They are standing on the shoulders of giants to inspire us to think and dream.
To create new and unusual inventions. To help each generation see further and go farther. To bring on the future. In a past tense, since “Art Plastique” was released in 2014 and is now an artefact worth saving (currently available online).
Prantsuse sündibändi Celluloide esimene kauamängiv “Naive Heart” on täna sama aktuaalne nagu 15 aastat tagasi, kui see ilmus. Ja täpselt sama aktuaalne oleks see olnud ka 15 aastat varem, aastal 1987.
Celluloide kõlab rohkem nagu Northern Kind kui Ladytron, kuid on mõlemast ekstravagantsem, mängulisem ning eksperimentaalsem. Viimasega ühendab seda samas ühine sünniaasta – 1999. Bändi, mille nimi viitab muide tselluloidfilmile, moodustasid kolm sõpra, kes tundsid üksteist kooliajast, lihtsalt selleks, et mängida, eksperimenteerida, mitte sihiga kuhugi jõuda. Esialgu ei olnud kavas isegi albumit välja anda, kuid tänaseks on ilmunud neid veel terve rida, viimastena “Art Plastique” (2014) ja “L’Amour Est Géométrique” (2015).
“Naive Heart” sisaldab 12 lugu. Tegelikult tehti sellest kaks erinevat versiooni. Ühel kõlab klassikaline süntpop, teisel on samad lood aga palju eksperimentaalsemas võtmes. Kuid seda viimast anti välja väga piiratud koguses.
Eeskujude ja mõjutajatena on nad nimetanud teiste hulgas selliseid kollektiive ja tegelasi (täiesti suvalises järjekorras) nagu Kraftwerk, Melotron, Bauhaus, Wolfsheim, Autechre, Depeche Mode (ainult 1980-ndate albumid) ja Martin Dupont (nimekiri ei ole täielik). Celluloide on muide pärit samast linnast, kust Martin Dupont – Marseille. Kuid viimane tegutses teatavasti palju varem, aastatel 1982-1987.
Kui neid kuulata, siis kõlab kohati läbi ka Anne Clark, kuigi teda nad sedasi mõjutajana esile toonud ei ole. Seda mitte üksnes muusikalises mõttes, vaid ka sõnaloome osas.
“Naive Heart” koosneb lugudest, mis moodustavad kokku ühe pikema jutustuse. Ainsaks katkestuseks jutuvoos on instrumentaalsem “In Contempt Of Common Sense”. Kui see vahele jätta, siis saab teha sõnadest alljärgneva kokkuvõtte.
Naiivne süda
Ma tean, et see on vale, aga ma tõesti ei hooli. Ma teesklen, et ma ei hooli. Ma otsin kedagi, kes oleks nagu mina, omamoodi kaksikut, kes tunneks samuti. Kui ma vaatan sind, siis ei näe ma enam oma väikest kena tüdrukut. On võimatu, et sa sedasi lahkud. Kuidas võid sa keelduda mu suudlusest?
Kõik asjad, mida ma teen, lähevad katki. Ma ei suuda päästa neid kõiki. Ma tunnen su hingamist endas. Ma tunnen su kuuendat meelt. Kas sa ei näe? Ma olen konstrueerinud oma mõistuse, seadnud šifrid ritta. Ma võitlen oma kahtlustega.
Nüüd olen ma siin omapäi, ootan sind telefonile. Ma arvan, et mul on olemas sõnad, et öelda sulle midagi, mida ei ole öeldud varem. Mis meiega juhtus? Kes vastutab? Kui ma olin nõrk, siis andsid sa mulle jõudu. Kui ma olin kurb, siis ajasid sa mind naerma.
Võta mu käsi ning juhi mind minevikku, kui ma võin olla taas su sõber, sest ma tean, et isegi sõprus ei jää kestma. Ma parem lähen nüüd. Jah, ma pigem jääks. Aga see pole hea põhjus minu jaoks, sest ma tean, kuidas, kui ma ei pääse minema, see mulle haiget teeb.
Ansambel Täna Olen Laps andis jõuludeks välja oma esimese albumi (16 laulu, kestus kokku 47:11), mida tuleval aastal üle terve Eesti esitlema hakatakse. 2012. aasta kevadel tegevust alustanud ansambli eestvedajaks on Astra Tikas, kes hakkas tütre kasvamise kõrvalt kitarri ja laulmist õppima ning kirjutama väikestele lastele meeldivaid lõbusaid, südamlikke laule.
Plaadiga on kaasas laulusõnad ning neid saatvad illustratsioonid, mille autoriks on laulutegija enda tütar Eliise, kes oli neid toredaid pilte joonistades vaid kuue aastane. See ei tähenda, et album sobiks kuulamiseks ainult kuueaastastele, kuigi peamine sihtgrupp jääb ilmselt tõesti kuhugi sinnakanti. Teismelistele seda plaati enam kinkida ei soovita, võivad solvuda.
Kohati kõlab muusikast läbi küll isegi vihjeid rockiklassikale, aga üldiselt on esiplaanil siiski sõnad. Lugudes esinevad sellised vahvad tegelased nagu roosa notsu, vihmaussid, mullimeister, väikemees, samblataat, unemati jne. Juttu on marmelaadist, mustikatest, pannkookidest ja paljudest teistest meeldivatest asjadest.
Laulude sõnumid on laste fantaasiat arendavad (“minu lemmik muinasjutus/taevast kukkus baleriin/otse minu kingadesse/nagu mind poleks siin”), loovusele ja avastusretkedele ärgitavad (“õues on tore, õues on tore”), aga samas ka ohtude eest hoiatavad (“pargis öösel pimedas käia ei ole hea”). Ehk just sellised, mis peaksid toetama vanemaid kasvatuslike eesmärkide saavutamisel.
Lisaks Astra Tikasele (laul, kitarr, suupill, meloodika), kes selle plaadi ise ka välja andis, kuulub ansamblisse Markus Kalmet (elektrikitarr). Külalistena teevad plaadil kaasa Kristjan Jõemägi (löökriistad), Heikki Tikas (basskitarr), Enno Viides (mandoliin), Hello Upan (viiul) ja Eliise Tikas (laul). Ühe laulu kaasautor on Pearu Helenurm.
Järgmise esinemisena on neil praegu kavas MTÜ Igale Lapsele Pere talvepäev 11. veebruaril, Moostes. Jooksvat infot esinemiste kohta saab ilmselt ka Facebookist, kui nende lehekülg seal meeldivaks märkida ja selle uudisvoogu jälgima asuda.
“Art Plastique” rhymes with “Poème électronique”, but it is a bit more poétique. Divided into multiple tracks, from “Le Baiser Géométrique” to “L’Amour Est Clair”, the album is polished and complex, just like the world famous Philips Pavilion.
