Rubriik: muusika

Pühendatud EV aastapäevale

#EV98 kontsert-aktus #viljandi

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Tuntud teatrinali ütleb, et kui laval on redel, siis tuleb enne etenduse lõppu pilve peale ronida. Pärimusmuusika Aidas eile õhtul toimunud kontsert-aktusel oli laval umbes sada redelit, aga pilve peale nendega ei ronitud, jäädi kahe jalaga maa peale, kuigi fantaasiat oli lavastuses küllaga.

Tegemist oli üritusega, mille pühendas vabariigi aastapäevale Viljandi linn. Viljandi valla analoogiline kontsert-aktus toimub aga täna Sakala Keskuses.

Eelmisel aastal korraldasid linn ja vald sellise ürituse küll ühiselt, kuid ilmselt ongi neid mõttekam teha siin eraldi, sest muidu tuleb pressida ühte kokku liiga palju ja pärast on alati keegi, kes tunneb ennast ebaõiglaselt kõrvalejäetuna.

Eilne kava kestis alla pooleteist tunni ja publiku hulgast kostus hiljem, et see oligi just paras. Samuti leiti, et numbrid olid omavahel kenasti tasakaalus (minu meelest oli tegelikult mõni paus liiga kandev, aga see selleks).

Suur osa ajast kulus samas muidugi erinevate preemiate jagamisele, mida anti üle kohati päris vaimukate ja humoorikate tekstide saatel, aga mille peale mina hakkasin vahepeal ikkagi haigutama – see ongi põhjus, miks ma taolistel üritustel tavaliselt käia ei viitsi.

Edaspidi võiks teha preemiate jagamise tempokamalt. Näiteks need kõik järjest kätte anda, mitte kuulutada õhtu jooksul kümme korda, et preemiat tulevad üle andma linnapea ja volikogu esimees – selle arvelt saaks panna ju sisse rohkem kunstilisi etteasteid.

Vahepeal oli siin nüüd väike muusikaline vahepala: Kadi Uibo värske “Vabaduse loits” – ajatu ja samas äärmiselt ajakohane laul.

Esmaspäeval käisin kultuuriakadeemias kuulamas traditsioonilist vabariigi aastapäevale pühendatud mõtisklust, kõnetoolis Arvo Valton, teemaks eestlaste tulevikuvõimalused.

Tema põhisõnum oli see, et tuleb olla maailmale avatud ja võtta vastu kõike head, aga eestlased peavad ikka omal maal kestma jääma (kui minna ära, siis tulla tagasi jne.) ning suur missioon meie kultuuri edasikandmisel ja arendamisel on täita just neil, kes olid sinna kogunenud teda kuulama.

Head vabariigi aastapäeva!

Väljasõit Pärnusse

Käisin eile väljasõidul Pärnus, kohtudes ühe vana tuttavaga, aga viibides ka kolmel üritusel, millest siin nüüd veidi juttu tuleb.

Kõigepealt soojenduseks õhtul kell kuus raekojas alanud Pärnu Ühisgümnaasiumi õpilaste kontsert, kus jäi eriti silma Anna-Maria Pink – ilus, selge ja puhas hääl, mida ta hästi valitseb ja mida võimendas veelgi suurepärase kõlaga saal (võimaluse korral minge teda kuulama, kui ta kusagil esineb).

Seejärel Frederik Küütsi esimese EP esitluskontsert @ Korter13. Mina avastasin ta Hooandja kaudu, tundus andekas tegelane, toetasin kümne euroga ning sain nüüd tänu sellele plaadi ja tasuta sisse. Põhiosa publikust moodustasid vist tema enda eakaaslased ja neile läks ta väga hästi peale. Kuulan praegu plaati ja… jah, hoidke ka tema suhtes silmad-kõrvad lahti.

Pärast läksin sealt üle tee Fookuse lõpupeole, kus oli sel hetkel suht vähe rahvast (pool tundi hiljem läks tantsupõrandale esimene paar). Leidsin valgema koha ja hakkasin lugema raamatut, mille olin võtnud kaasa tegelikult bussis lugemiseks. Ja veetsingi seal aega selle seltsis.

Õhtu jooksul, kui rahvast kogunes ning inimesi tuli ja läks, käis neist kümmekond uurimas ka seda, mida ma loen. Muutusin omamoodi reklaamiagendiks. Mõnega arenes isegi pikem jutuajamine kirjanduse teemal, mõni tahtis mulle lausa välja teha jne.

Kuna lugu oli väga kaasahaarav, siis ei olnud mul eriti tuju lobiseda, aga juhtunu näitas ilmselt, et kui tahate leida uusi tuttavaid, siis minge tantsuklubisse, võtke kaasa raamat ja hakake seda seal lugema ning äratate kohe tähelepanu, tekitate huvi või annate võõrastele lihtsalt sobiva ettekäände teid kõnetada, eriti kui nad on tarvitanud eelnevalt alkoholi, mis näib pahatihti olevat eestlaste peokultuuri lahutamatu koostisosa.

Mis raamat see oli, seda võite saada teada juba homme, kui siin ilmub spetsiaalselt sellele pühendatud postitus.

Kõigile üritustele pääsesin tasuta ning üldse kokku jätsin selle väljasõidu jooksul Pärnusse neli eurot ja 10 senti. Esimese ja teise ürituse vahel sõin Endla teatrikohvikus ühe Napoleoni koogi (1.50) ja jõin klaasitäie õunamahla (1.00). Täna hommikul võtsin bussijaama toidukohas kaks lehesaia (2×0.50) ja kakao (0.60). Lisaks bussipiletid edasi-tagasi (2×4.50).

Samas aga võtsin kaasa Pärnu käesoleva aasta tähtsündmuste kava, mida sirvides leidsin terve rea üritusi, kus põhimõtteliselt käia võiks. Seetõttu on tunne, et mul tuleb sinna sel aastal veel päris mitmeid väljasõite teha.

Arendage ka teie siseturismi! Toetage kodumaist loomemajandust!

Äritsen helikassettidega

90’s coming back 😉 Kuna uute eurolaulude kuulamisest ei saanud läinud nädalal asja, siis hakkasin kuulama läbi hoopis vanu kassette, millest enamik on seisnud juba üle kümne aasta nii, et ma ei ole neid kordagi kuulanud.

Kui hiljuti ühte kassetti kuulama hakkasin, siis lendas kõigepealt makist välja see nublakas, mis linti kerib – proovisin teises augus, juhtus sama. Nähtavasti oli riistvara pikalt tööta seistes rivist välja läinud. Tuli võtta teine makk.

Aga hakkasin siis mõtlema, miks ma veel üldse kassette alles hoian, kui neid enam tegelikult ei kuula ega tõenäoliselt hakkagi enamikke kuulama – võtavad lihtsalt ruumi ja koguvad tolmu.

Tänapäeval on pea kogu see vanem muusika, mida nende pealt aeg-ajalt võib-olla kuulata tahaksin, kättesaadav ju veebi kaudu. Ja otse loomulikult otsin mõne sellise vanema loo, kui tahtmine tuleb, välja pigem YT-st ega vaata kassettide poolegi.

Lõpuks jõudsin sedasi otsusele need nüüd järjest viimast korda läbi kuulata ja osta.ee kaudu müüki panna, alghinnaga 10 senti tükk.

Ma loodan, et nii võivad need jõuda nendeni, kes veel tõesti kassette kuulavad. Mina isiklikult ühtegi sellist inimest vist ei tunne.

Või siis kollektsionääride kätte, kes tunnevad rõõmu vähemalt nende omamisest – minu jaoks on need muutunud ju lihtsalt üleliigseteks asjadeks, mida lihtsalt mälestuste pärast hoida pole mõtet.

Praegu paistab, et need hakkavadki minema, kui üldse, alghinnaga ehk 10 senti tükk, millele lisandub muidugi postikulu, mis võib olla kümneid kordi suurem.

Kätte võib saada ka otse minu käest: Viljandis suht kiiresti, Tallinna vist enne märtsi ei satu, reedel võin tuua mõne, mille oksjon selleks ajaks läbi saab, ära Pärnu.

Kuulan läbi umbes 3-4 kassetti päevas ning vastavalt sellele lähevad need järjest ka sinna osta.ee oksjonitele.

Iseenesest muidugi äärmiselt paljastav selle kohta, mida ma 1990-ndatel kuulasin, kuigi paljud kassetid on aja jooksul ka kuhugi kaduma läinud ja lisanduvad veel plaadid.

Tegelikult peaks tegema ka oma plaatide hulgas väikese harvenduse, aga ma veel mõtlen, kas hakkan seda tegema.

Esialgu piirdun kassettidega.

PS. Uut muusikat kuulan ma põhiliselt YT kaudu, näiteks just praegu kuulan sealt taustaks Radiation City värsket albumit “Synesthetica”, mis on toodud ära ka käesoleva postituse alguses.