Jutt jäi pooleli selle koha peal, kus kell sai viis ning Mooste folgikojas algas rahvusvahelise pärimuspeo Baltica 2016 avatseremoonia, mille lavastaja ja üks õhtujuhtidest oli Maili Metssalu (laiemalt tuntud ansamblist Rüüt).
Seal siis peeti kõnesid, tutvustati jaanikombeid, jagati auhindasid ja lühikeste kavadega astus üles veel ka rida selliseid esinejaid, kelle pikemaid etteasteid ma varem kuulama ei jõudnud, näiteks Šveitsi folklooriansambli La Farandole de Courtepin veteranide sektsioon oma alpisarvedega.
Kerisin nüüd kiiresti edasi tseremoonia lõpus kõlanud päevakohase ühislauluni, eeslaulja Urmas Kalla, sest kõike ju siia kirja panna ei jõua ja ma arvan, et sellest tehti ka videosalvestus (vähemalt üks Vanemuise Seltsi tegelane seal oma väikese kaameraga ringi liikus), mis kunagi kuhugi veebi üles pannakse, et kõik seda vaadata saaksid.
Artistide hulgast tuleb tuua siin veel eraldi välja MuusikMees ehk peojuht ja pillimees Ivar Kanarik, kes ei olnud küll osa ametlikust programmist, vaid esines seal endises silotornis avatud vabalaval, hiljem samas folgikoja ees ja tuleplatsil, aga tõmbas selgelt möödujate tähelepanu. Päris mitmed uurisid seal ka võimalusi teda kuhugi oma erapidudele (juubelid jms.) esinema kutsuda ja graafik pidi tal olema päris tihe.
Nii et esindatud oli ka selline suund, mis ei liigitu küll rangelt võttes pärimusmuusikaks, aga on väga rahvalik ja selles mõttes folk.
Baltica piduliku avatseremoonia järel osa kaugemalt tulnud publikust lahkus, aga samas tuli ka juurde palju kohalikke elanikke, sest pärimuspidu kasvas sujuvalt üle Mooste jaanipeoks ning rahvamängud, laulud, tantsud jätkusid veel kaua.
Kuna viimasel ajal on mul kujunenud välja 32-tunnine tsükkel (24 tundi ärkvel ja kaheksa tundi magamist), mille tõttu uimane ja väsinud ma alati näin (hah-hah-haa! hah-hah-haa!), siis lõpetasin vaatlused peoalal umbes kella 11 paiku, kui taevasse vaadates avanes see alltoodud kaunis vaade.
Ööseks sain peavarju veskiteatris. Tundus jälle üks huvitav koht, kuigi öösel ei hakanud ma seal eriti ringi kolama ning hommikul lahkusin kohe pärast ärkamist, et liikuda Tartu kaudu Viljandi.
Katsetasin taas seda vanamoodsat hääletamist. Kui mai alguses Tallinnast tulles tuli oodata ligi tund aega esimest autot, mis mind peale võtaks, siis nüüd sain ühe autoga Ahjani, teisega edasi Tartu, kolmandaga sealt Viljandi ja kusagil ei kulunud hääletamisele üle viie minuti. Seega paistab see transpordiliik toimivat mõnel pool jätkuvalt täitsa hästi.
Põlvamaal liikusin viimati eelmisel kuul, läbisõidul Lätimaale, aga enne seda viimati vist eelmisel sajandil, kui käisin Piusa koobastes, kus sai siis veel vabalt uidata ja ekselda. Nüüd kutsuti ning peaaegu isegi lubasin (võib-olla, ei ole välistatud) juba tuleval kuul jälle minna. Huvitav kant. Ja inimestel on seal omapärane huumorimeel, näiteks üks kohalik mees ütles naljatades, et “me oleme mitte eestlased, vaid kagueestlased” – proovi sa kusagil mujal sarnast nalja visata, ei kõla üldse nii hästi, aga seal tundus väga diip.
