Kino Viljandi moodi

Käisin neljapäeval Viljandi värskeimas filmiklubis, mis asub Ameerika teabepunktis. Kavas oli Woody Alleni “Annie Hall” (1977). Olin seda küll juba korra näinud, aga see juhtus väga ammu, umbes 20 aastat pärast selle valmimist.

Filmi näidati plasmaekraanilt ehk suurest telekast ning seansi alguseks olin kohal mina ja kuus pensionäri. Neist neli lahkus enne filmi lõppu, aga vahepeal tuli mõni vaataja ka juurde.

Pärast trehvasin tänaval juhuslikult ühte inimest, kes ei olnud sellise ürituse toimumisest kuulnudki. Nähtavasti jäi reklaami väheks, mistõttu oli nüüd paslik alustada seda postitust just nii, kuigi jutt kandub järgnevalt ka mujale.

Ameerika filmiklubi raames ongi plaanis (loodetavasti asi ikka jätkub!), nagu sissejuhatuseks räägiti, näidata eelkõige vanemaid väärtfilme.

“Annie Hall” on väga sõnaline film ja oli seal ilma subtiitriteta, mistõttu oli vanematel inimestel seda ilmselt raske jälgida, aga kultuuriakadeemia peaks ju põhimõtteliselt varustama Viljandit ka noorema publikuga selliste filmide jaoks.

* * *

Mulle oli see samas päris kõva nostalgialaks ka seetõttu, et meenus üks varasem “kinoelamus” ajast, kui Täht ei näidanud enam filme kinosaalis, vaid oli jäänud ainult kohvikuks, kus mängis tavaline telekas.

Käisin sealsetel filmiseanssidel täpselt ühe korra, vaatamas surematut šedöövrit “Billy Madison” (1995), peaosas Adam Sandler – oma läbi aegade geniaalseimas rollis. Filmi näidati VHS kassetilt ja sissepääs maksis kaks krooni, mis jäi meelde, sest see oli siis minu jaoks (telekast filmi vaatamise eest) ikkagi suht kirves hind.

Toona koosnes publik minust ja mõningatest vanaprouadest, kes seal samal ajal ühtlasi kohvitasid ja kooki sõid.

Ameerika filmiklubi on vaatajatele tasuta.

* * *

Eelmisel nädalavahetusel küsis üks välisviljandlane (st. Viljandist pärit välismaal elav isik) minu käest, kas Viljandi saab nüüd lõpuks tõesti taas korraliku, kaasaegse kinosaali.

Elame-näeme. Mina ei tea viimastest plaanidest rohkem kui ajaleht kirjutab. Aga kui lugeda kokku kõik need plaanid, mida on selles osas tehtud alates kavadest Tähe ja Rubiini renoveerimiseks, siis tuleb neid vist küll juba üle kümne. Seni ei ole ühestki asja saanud.

Pealegi, nagu olen varemgi märkinud, kinotehnika areneb pidevalt edasi. Ja juba viie või kümne aasta pärast võivad olla saavutanud maailmas läbimurde hologrammfilmid, mille kõrval praegused paistavad umbes sama vanamoodsad nagu täna tummfilmid.

* * *

Mujalt. Berlinalel läinud nädalavahetusel karukesi saanute nimekirja vaadates torkas silma, et Mia Hansen-Løve sai oma filmiga “L’avenir” hõbekaru parima lavastajatöö eest. Tema eelmised filmid on väga head, tõenäoliselt tasub ka see vaatamisnimekirja panna.

* * *

Lõpetuseks veidi veel kohalikest teemadest (huvilistele kaugemalt). Viljandis on puhkenud hull poleemika seoses vabariigi aastapäeva tähistamisega, sest 23. veebruaril linna poolt Pärimusmuusika Aidas korraldatud kontsert-aktusel oli saal osaliselt tühi.

Minu meelest ei olnud asi nii hull nagu mõningatest kommentaaridest võib paista. Inimesi oli kohal kindlasti rohkem kui 200 – all saalis ei olnud tühje kohti silma järgi otsustades rohkem kui kolmandik ja rõdu oli rahvast täis.

Eelmise aastaga ei saa tänavust üritust hästi võrrelda, sest siis korraldasid vald ja linn selle koos, aga nüüd tehti eraldi kontsert-aktused – peale minu oli küll veel neid, kes käisid mõlemal, kuid tõenäoliselt mitte väga palju.

Kui linna rahvastik järjest kahaneb ja vananeb, siis on täiesti loomulik, et vaikselt kuivab ka nende inimeste hulk, kes taolistel üritustel käivad. Pealegi ei olnud ilm sel päeval jalakäijatele just kõige sobivam, mistõttu ma isegi mõtlesin, kas ikka hakkan minema.

* * *

Linna kontsert-aktusest oli juba varem juttu. Kui see oli lavastuslik ja professionaalne, kandvateks jõududeks teatri, akadeemia ja aidaga seotud inimesed, siis valla oma hubane ja maalähedane: esinesid Mulgi segakoor, meeskoor Sakala, tantsurühm Vabajalg, ansambel Lõõtsavägilased (neilt plaksutati välja isegi üks lisalugu), pilgu ajalukku heitis Heiki Raudla. Väga huvitav, justkui Viljandi kaks erinevat nägu.

PS. Postituse alguses on toodud minu tavapärane iganädalane kokkuvõte YT muusikavoost.

Pühendatud EV aastapäevale

#EV98 kontsert-aktus #viljandi

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Tuntud teatrinali ütleb, et kui laval on redel, siis tuleb enne etenduse lõppu pilve peale ronida. Pärimusmuusika Aidas eile õhtul toimunud kontsert-aktusel oli laval umbes sada redelit, aga pilve peale nendega ei ronitud, jäädi kahe jalaga maa peale, kuigi fantaasiat oli lavastuses küllaga.

Tegemist oli üritusega, mille pühendas vabariigi aastapäevale Viljandi linn. Viljandi valla analoogiline kontsert-aktus toimub aga täna Sakala Keskuses.

Eelmisel aastal korraldasid linn ja vald sellise ürituse küll ühiselt, kuid ilmselt ongi neid mõttekam teha siin eraldi, sest muidu tuleb pressida ühte kokku liiga palju ja pärast on alati keegi, kes tunneb ennast ebaõiglaselt kõrvalejäetuna.

Eilne kava kestis alla pooleteist tunni ja publiku hulgast kostus hiljem, et see oligi just paras. Samuti leiti, et numbrid olid omavahel kenasti tasakaalus (minu meelest oli tegelikult mõni paus liiga kandev, aga see selleks).

Suur osa ajast kulus samas muidugi erinevate preemiate jagamisele, mida anti üle kohati päris vaimukate ja humoorikate tekstide saatel, aga mille peale mina hakkasin vahepeal ikkagi haigutama – see ongi põhjus, miks ma taolistel üritustel tavaliselt käia ei viitsi.

Edaspidi võiks teha preemiate jagamise tempokamalt. Näiteks need kõik järjest kätte anda, mitte kuulutada õhtu jooksul kümme korda, et preemiat tulevad üle andma linnapea ja volikogu esimees – selle arvelt saaks panna ju sisse rohkem kunstilisi etteasteid.

Vahepeal oli siin nüüd väike muusikaline vahepala: Kadi Uibo värske “Vabaduse loits” – ajatu ja samas äärmiselt ajakohane laul.

Esmaspäeval käisin kultuuriakadeemias kuulamas traditsioonilist vabariigi aastapäevale pühendatud mõtisklust, kõnetoolis Arvo Valton, teemaks eestlaste tulevikuvõimalused.

Tema põhisõnum oli see, et tuleb olla maailmale avatud ja võtta vastu kõike head, aga eestlased peavad ikka omal maal kestma jääma (kui minna ära, siis tulla tagasi jne.) ning suur missioon meie kultuuri edasikandmisel ja arendamisel on täita just neil, kes olid sinna kogunenud teda kuulama.

Head vabariigi aastapäeva!

Väljasõit Pärnusse

Käisin eile väljasõidul Pärnus, kohtudes ühe vana tuttavaga, aga viibides ka kolmel üritusel, millest siin nüüd veidi juttu tuleb.

Kõigepealt soojenduseks õhtul kell kuus raekojas alanud Pärnu Ühisgümnaasiumi õpilaste kontsert, kus jäi eriti silma Anna-Maria Pink – ilus, selge ja puhas hääl, mida ta hästi valitseb ja mida võimendas veelgi suurepärase kõlaga saal (võimaluse korral minge teda kuulama, kui ta kusagil esineb).

Seejärel Frederik Küütsi esimese EP esitluskontsert @ Korter13. Mina avastasin ta Hooandja kaudu, tundus andekas tegelane, toetasin kümne euroga ning sain nüüd tänu sellele plaadi ja tasuta sisse. Põhiosa publikust moodustasid vist tema enda eakaaslased ja neile läks ta väga hästi peale. Kuulan praegu plaati ja… jah, hoidke ka tema suhtes silmad-kõrvad lahti.

Pärast läksin sealt üle tee Fookuse lõpupeole, kus oli sel hetkel suht vähe rahvast (pool tundi hiljem läks tantsupõrandale esimene paar). Leidsin valgema koha ja hakkasin lugema raamatut, mille olin võtnud kaasa tegelikult bussis lugemiseks. Ja veetsingi seal aega selle seltsis.

Õhtu jooksul, kui rahvast kogunes ning inimesi tuli ja läks, käis neist kümmekond uurimas ka seda, mida ma loen. Muutusin omamoodi reklaamiagendiks. Mõnega arenes isegi pikem jutuajamine kirjanduse teemal, mõni tahtis mulle lausa välja teha jne.

Kuna lugu oli väga kaasahaarav, siis ei olnud mul eriti tuju lobiseda, aga juhtunu näitas ilmselt, et kui tahate leida uusi tuttavaid, siis minge tantsuklubisse, võtke kaasa raamat ja hakake seda seal lugema ning äratate kohe tähelepanu, tekitate huvi või annate võõrastele lihtsalt sobiva ettekäände teid kõnetada, eriti kui nad on tarvitanud eelnevalt alkoholi, mis näib pahatihti olevat eestlaste peokultuuri lahutamatu koostisosa.

Mis raamat see oli, seda võite saada teada juba homme, kui siin ilmub spetsiaalselt sellele pühendatud postitus.

Kõigile üritustele pääsesin tasuta ning üldse kokku jätsin selle väljasõidu jooksul Pärnusse neli eurot ja 10 senti. Esimese ja teise ürituse vahel sõin Endla teatrikohvikus ühe Napoleoni koogi (1.50) ja jõin klaasitäie õunamahla (1.00). Täna hommikul võtsin bussijaama toidukohas kaks lehesaia (2×0.50) ja kakao (0.60). Lisaks bussipiletid edasi-tagasi (2×4.50).

Samas aga võtsin kaasa Pärnu käesoleva aasta tähtsündmuste kava, mida sirvides leidsin terve rea üritusi, kus põhimõtteliselt käia võiks. Seetõttu on tunne, et mul tuleb sinna sel aastal veel päris mitmeid väljasõite teha.

Arendage ka teie siseturismi! Toetage kodumaist loomemajandust!

Äritsen helikassettidega

90’s coming back 😉 Kuna uute eurolaulude kuulamisest ei saanud läinud nädalal asja, siis hakkasin kuulama läbi hoopis vanu kassette, millest enamik on seisnud juba üle kümne aasta nii, et ma ei ole neid kordagi kuulanud.

Kui hiljuti ühte kassetti kuulama hakkasin, siis lendas kõigepealt makist välja see nublakas, mis linti kerib – proovisin teises augus, juhtus sama. Nähtavasti oli riistvara pikalt tööta seistes rivist välja läinud. Tuli võtta teine makk.

Aga hakkasin siis mõtlema, miks ma veel üldse kassette alles hoian, kui neid enam tegelikult ei kuula ega tõenäoliselt hakkagi enamikke kuulama – võtavad lihtsalt ruumi ja koguvad tolmu.

Tänapäeval on pea kogu see vanem muusika, mida nende pealt aeg-ajalt võib-olla kuulata tahaksin, kättesaadav ju veebi kaudu. Ja otse loomulikult otsin mõne sellise vanema loo, kui tahtmine tuleb, välja pigem YT-st ega vaata kassettide poolegi.

Lõpuks jõudsin sedasi otsusele need nüüd järjest viimast korda läbi kuulata ja osta.ee kaudu müüki panna, alghinnaga 10 senti tükk.

Ma loodan, et nii võivad need jõuda nendeni, kes veel tõesti kassette kuulavad. Mina isiklikult ühtegi sellist inimest vist ei tunne.

Või siis kollektsionääride kätte, kes tunnevad rõõmu vähemalt nende omamisest – minu jaoks on need muutunud ju lihtsalt üleliigseteks asjadeks, mida lihtsalt mälestuste pärast hoida pole mõtet.

Praegu paistab, et need hakkavadki minema, kui üldse, alghinnaga ehk 10 senti tükk, millele lisandub muidugi postikulu, mis võib olla kümneid kordi suurem.

Kätte võib saada ka otse minu käest: Viljandis suht kiiresti, Tallinna vist enne märtsi ei satu, reedel võin tuua mõne, mille oksjon selleks ajaks läbi saab, ära Pärnu.

Kuulan läbi umbes 3-4 kassetti päevas ning vastavalt sellele lähevad need järjest ka sinna osta.ee oksjonitele.

Iseenesest muidugi äärmiselt paljastav selle kohta, mida ma 1990-ndatel kuulasin, kuigi paljud kassetid on aja jooksul ka kuhugi kaduma läinud ja lisanduvad veel plaadid.

Tegelikult peaks tegema ka oma plaatide hulgas väikese harvenduse, aga ma veel mõtlen, kas hakkan seda tegema.

Esialgu piirdun kassettidega.

PS. Uut muusikat kuulan ma põhiliselt YT kaudu, näiteks just praegu kuulan sealt taustaks Radiation City värsket albumit “Synesthetica”, mis on toodud ära ka käesoleva postituse alguses.

Valentinipäeva laulud

Nädal tagasi sai lubatud siin jätkata nüüd ülevaadetega Eurovisiooni lauluvõistluse rahvuslikest eelvoorudest, aga paistab, et selle ülesande täitmine on minu jaoks praegu liiga raske.

Üritasin vahepeal küll kuulata tänavu Albaania rahvuslikus eelvoorus osalenud laule, aga ei pidanud neist ühegi puhul vastu üle kümne sekundi. See kogemus oli nii kohutav, et jätsin kogu ettevõtmise vähemalt esialgu katki.

Selle asemel tegin tänaseks hoopis väikese esitusloendi, kuhu läksid meenumise järjekorras esimesed viis laulu, mis mulle nüüd seoses valentinipäevaga pähe kargasid.

Tuleb muidugi mainida, et mina ei ole seda päeva kunagi tähistanud. FB-st ja blogidest mulle nüüd silma jäänud temaatilised postitused on olnud selle suhtes enamasti negatiivsed või iroonilised (vaid mõned üksikud erandid). Ja otsese tõuke selle esitusloendi koostamiseks andis video pealkirjaga “10 Anti-Love Songs That Will Make You Cry On Valentine’s Day”, aga…

Minu valik ei ole kindlasti mõeldud selleks, et kedagi nutma panna. Pigem võiks see tekitada ikkagi positiivseid meeleolusid – panna muigama, naeratama.

Ja kõik need viis laulu meeldivad mulle endale loomulikult väga – olen kuulanud neid kõiki kunagi, erinevatel perioodidel, kümneid kordi, mõnda võib-olla sadu.

Rull & Co. / Superliustik

Tsitaadid ja vanasõnad #viljandi #jazziklubi #kohvikfellin #toomasrull #raunjuurikas #allanjärve #mihkelmälgand

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Viljandi Jazziklubi eilsel üritusel kohvikus Fellin tehti jälle ajalugu. Esmakordselt astus üles kvartett koosseisus Toomas Rull, Raun Juurikas, Allan Järve, Mihkel Mälgand, teemaks “Tsitaadid ja vanasõnad”.

Meeolud ulatusid vaiksest liuglemisest raju kütmiseni, mille peale jäi isegi veel pärast lisalugu sisse tunne, et kõik sai läbi kuidagi väga ruttu, tahaks veel, kuigi kava kestis umbes poolteist tundi. See materjal on kavas saada ka plaadi peale.

Rull ja Juurikas on juba varem esinenud kahekesi ja ka eile tehti üks lugu nii – see oli samuti väga huvitav, umbes sarnane meeleolu nagu “Hukkunud Alpinisti hotelli” alguses, kui näidatakse mägesid ja Glebsky saabumist, aga muidugi mitte päris sama helikeel.

Kus neid järgmisena kuulata saab, seda peab veel uurima (panen hiljem postituse lõppu täienduse). Rull tõi ühes hiljutises intervjuus küll välja konkreetsed kohad ja kuupäevad, aga paistab, et need enam ei kehti*, näiteks Fookus pandi Pärnus nüüd ju üldse kinni.

Superliustik varustas mind oma sügisel ilmunud kauamängivaga (tänu sellele, et lugesin tähelepanelikult ühte head ülevaatlikku artiklit, kus neid positiivselt ära märgiti), mis kannab nime “Approaching great distance”.

Seitse lugu, kokku veidi üle poole tunni.

Raju liuglemine, väga džässilik psühhedeeliliste sugemetega funk, mis vastab hästi bändi nimele. Mina neid otsehelis kuulnud ei ole, aga ühe seda teinu kinnitusel on lived tõesti tugevad, nagu öeldakse ka selles viidatud artiklis.

Niisama kuulata on samuti päris lahe, sobiks hästi näiteks hommikuvõimlemise taustamuusikaks. Mitte et mina seda nii kasutama hakkaksin, aga see on kohe selline energiline, et paneb lausa hüppama.

Huvitav, mis juhtuks, kui Vikerraadio laseks oma virgutusvõimlemise taustaks Viive Ernesaksa klaverimängu asemel Superliustiku “Tigude marssi”? Okei, see jutt hakkab siin juba päris pööraseks minema, aeg lõpetada. Kui keegi tunneb nende vastu nüüd lähemat huvi, siis YT ja SC annavad maitse kätte.

* Intervjuu siiski mitte hiljutine, vaid juba eelmise aasta veebruarist. My bad.

Fantaasiamaailmast

Uus näitus #kondasekeskus #kunst

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kondase Keskuses avati eile jälle üks uus näitus. Siin sellest pikemalt juttu ei tule. Huvilistel soovitan vaadata AK videolõiku, pilte Sakala veebilehelt (tasuline) ja/või ise kohale minna. Terje Kiho “Maria” (2012), mis ilutseb ka näituse plakatil, sobib aga hästi seda postitust illustreerima.

Hiljuti tõstatas üks inimene FB-s küsimuse, milliseid ulmekaid peaks kindlasti lugema. Mulle tuli selle peale kohe pähe Aleksandr Grini “Lainetel tõttaja”, aga kuna tegemist ei ole päris klassikalise ulmekaga ja selle lugemisest oli möödunud juba enam kui pool elu, siis lugesin selle nüüd ka ise uuesti läbi, et see endale meelde tuletada.

Sellest raamatust on pärit üks minu lemmikkohti…

“Varem või hiljem, vanaduse lähenedes või elu õitseeas kutsub Olematu meid ja me pöörame pead, püüdes taibata, kust see kutse tuleb. Siis virgume ehmunult keset oma maailma ja peame kalliks iga päeva, aina süüvides pilguga ellu ja püüdes kogu oma olemusega mõista, kas Olematu ei hakka teoks saama. Äkki on ta pale nüüd selginud? Äkki pole nüüd enam tarvis muud kui sirutada käsi, et tabada tema nõrku hajuvaid piirjooni?”

…millega riimuvad minu peas mõned read, mille on pannud kirja Michel Butor oma novellis “Saint-Lazair’i jaam”…

“…ja meie hulgas on palju neid, kes trepist üles jõudes ja ooteruumi astudes leiavad ilma erilise üllatuseta ja üha kasvava väsimusega, et kõigist pingutustest, hingetuks jooksmisest ja valatud higist hoolimata ei jõua nad õigele rongile…”

Nende meeleoludega haakub ka Alain-Fournier “Suur Meaulnes”, mida samuti taas lugeda kavatsen, kui selle üles leian.

Kõik need kolm teost on segunenud minus mitte üheks looks, vaid mingiks hägusate piiridega väljaks, kus neis sisalduvad meeleolud omavahel kohati põimuvad ja kattuvad. See väli hargneb ja laieneb ilmselt lõputult, hõlmates ka teisi kunstivorme.

Grini raamatuga seostub mulle veel näiteks Metro Luminali laul “Igatsus tume”, kuigi tema poolt sõnastatud igatsus on mitte tume, vaid hele – “Lainetel tõttaja” on määratletav ka kui fantastiliste sugemetega romantiline seiklusjutt. Õnneliku lõpuga.

Nende viimaste sõnade peale käis praegu krõks ja kõik ülalmainitud teosed ning lisaks veel üks eile vaadatud video andsid tõuke panna kirja järgnevad read, mida võib kokkuvõttes nimetada luuletuseks.

ta tuleb
ning kaob
näitab teed
mil lõppu ei ole
üle tumeda vee
kaugustesse
läheb see

“Lainetel tõttaja” – mitte just päris selline nagu Grini romaanis, kuid inspireeritud kindlasti ka sellest raamatust.

Lõpetuseks tulen siin aga siiski maagilisest realismist välja.

Kinokolmapäev Sakala Keskuses tõi eile vaatajateni Manfred Vainokivi uue filmi “Punane varietee”, mis kujutab endast minu meelest eriti karmi kinnitust väitele, et glamuuri ei ole tegelikult olemas (vaadake treilerit, lugege Peeter Sauteri arvustust).

Filmi keskne tegelane Kalju Saareke (1926-2015) mõjub kohati väga kibestununa, kuigi tõstatab seejuures ka tõesti olulisi teemasid (nagu see, et inimesi märgatakse hinnata sageli alles pärast nende surma, mitte elu õitseeas – samas ei takista see muidugi tal endal suhtumast äärmiselt üleolevalt mitmetesse noorematesse tegijatesse). Tema mälestusteraamat “Elu kui kabaree” (2005) jätab parema mulje, mõjub positiivsemalt.