Eile algas üheksas Viljandi Kitarrifestival, mille raames toimuvad kontserdid on kavas sel nädalal läbi käia, sest järgmisel ei ole see enam võimalik, et neist siin ja seal ka veidi kirjutada.
Lisan seal homme ilmuvale postitusele siin nüüd veel vaid nii palju, et novembri alguses toimuval väikesel tuuril esitab Neitsov kindlasti ka oma versioon Metallica loost “Nothing Else Matters”, mida võib näha-kuulda allpool.
Kitarrifestival jätkub täna Paul Simoni 75. sünnipäevale pühendatud kontserdiga Pärimusmuusika Aidas, kus astub üles üks eestimaine mandoliiniansambel, mille koosseisu kuuluvad lisaks neljale mandoliinile ka bass ja löökpillid.
Simoni sünnipäev on tegelikult homme. Minu enda suurim lemmik tema osalusel valminud paladest on vist “Scarborough Fair/Canticle”, aga eks häid ole nende hulgas ju palju… saab siis kuulda, kuidas need nüüd kõlavad.
Erin Fein võttis esinejanime Psychic Twin selgeltnägijatest kaksikõdede järgi. Tema läinud nädalal ilmunud esimene sooloalbum “Strange Diary” ei sisalda sarnaseid ettekuulutusi, millega nemad tuntuks said, kuid liigub just sellisel unenäolisel maastikul, mille kirjeldamiseks sobib kõige paremini sõna “psychic” oma erinevates tähendustes.
Erin on öelnud, et need laulud (kauamängival on üheksa lugu, kestus kokku 37:38) on sajaprotsendiliselt tema viimase nelja aasta päevik, kuid seda võib mõista ka nii, et Psychic Twin on tema kujuteldav kaksikõde, kehastus spirituaalses sfääris.
See ei kõla nagu mingi tavaline debüütalbum, ei ole millegi poolest rabe, vaid mõjub täiesti perfektselt, justkui oleks selle taga pikem teekond. Ja see ongi nii.
Varem iluuisutamisega tegelenud Erin ühines sajandivahetusel, kui õppis Illinoisi Ülikoolis sotsioloogiat ja politoloogiat, oma vanemate vendade loodud bändiga Absinthe Blind, millele järgnesid The Orphans ja sellest saanud Headlights. Juba siis tugines ta laule kirjutades sellele, mida parajasti ise läbi elas. Kui Headlights hingusele läks, siis sündis Psychic Twin. See juhtus 2011. aasta lõpus.
Samal ajal hakkas lagunema Erini abielu ning “Strange Diary” sisaldabki laule, mis on kirjutatud enne lahutust, selle ajal ja pärast. Samuti tähistab see kummaline päevik liikumist ühest kohast teise geograafilises mõttes, ümberasumist Illinoisi osariigis asuvast väikesest Urbana linnast, kust Erin on pärit, Brooklyni, New Yorki, kuhu ta pärast lahutust elama asus.
Nendesse lauludesse valas ta siis tunded, mis teda neid protsesse läbides tabasid. Tulemus kõlab nii nagu oleks ta algusest peale olnud tõeline gothamist, aga eks seda saa igaüks ise kuulata.
Mõjutajatena on Erin nimetanud nüüd selliseid artiste nagu Cocteau Twins, Siousxie ja Annie Lennox, varem on käinud jutust läbi ka Björk, The Breeders, Tears for Fears, Madonna, Cindy Lauper ja My Bloody Valentine.
Tänapäeva tegijatest tooksin neile lisaks välja aga Kanada bändi Metric – minu meelest on neil veidi sarnane tunnetus, nende muusika on pärit justkui samast maailmast, mida esindab Psychic Twin (nüüd on selle projektiga ühinenud ka trummar Rosana Caban).
Viljandist pärit vokaalansambel Maneo alustab reedel oma debüütalbumi “Kodu kaugel” (12 laulu, kestus kokku 49:22) esitluskontsertide sarja, mis viib nad Tartu, Rõuge, Otepää, Tallinna. Viljandis esinetakse 25. septembril Jaani kirikus.
Kauamängiva avalooks on uus seade vanast koraalist “Mu süda ärka üles” ja nende laulud ongi üldiselt sellised, mis kõlavad kõige paremini kirikutes, aga samas ei ole tegemist üksnes vaimuliku muusikaga.
Näiteks labajalavalss “Aamer August”, järjekorras teine, ju selle alla ei liigitu, kuigi on leidnud tõlgendamist nii paljude erinevate kollektiivide poolt (siin võrdluseks veebist leitavad versioonid, millega on saanud maha Virre, Viljandi Guitar Trio, Gjangsta ja Virumaa Noorteorkester), et on samuti juba nagu peaaegu religioosne pala kusagilt pärimuslaste hitikogust, kuhu on koondatud tuntuimad rahvaviisid, mis ikka ja jälle uusi vorme saavad. Maneo a cappella versioon on kindlasti üks omapärasemaid, huvitav oleks näha kuidas selle saatel tantsitakse.
Kolmandana kõlab Billy Joeli “And So It Goes” pühalik kaver, aga see album ei sisalda ainult tõlgendusi vanadest kirikulauludest, rahvaviisidest ja sellistest uuema aja menulugudest, vaid hõlmab ka päris algupärast omaloomingut, nagu “Ad fontes”, “Sa tuled” ja “Pühitsus” (neist viimane Doris Kareva sõnadele).
Albumi nimilugu “Kodu kaugel” on eesti rahvaviis. Maneo esitab seda samas Aarne Vahuri seades, mida võib kuulda teedrajava kultusansambli Collage kuulsal albumil “Käokiri” (1978). Ilmselt on just selle valimine kauamängiva nimeks ka omamoodi kummardus nendele kaugetele eeskujudele, sest sisuliselt sobinuks kogu sellest komplektist nimilooks sama hästi pea iga teine pala.
Eestis laiemalt kõige tuntum laul sellel albumil on kahtlemata “Sind surmani”, üks Alo Mattiiseni viiest isamaalisest laulust, mis laulva revolutsiooni ajal massidesse läksid. Kui laulupidudel kõlab see jätkuvalt suurte rahvahulkade suust, mõjudes tõelise rahvushümnina, siis Maneo kammerlikumas esituses omandab sama lugu intiimsema varjundi, pugedes hinge veidi teise nurga alt.
Kuna nende repertuaar on laiem kõnealusel kauamängival leiduvast valikust, siis võib arvata, et kontsertidel ei piirduta nüüd viimasega. Vähemalt lubab seda loota tõsiasi, et eile Terevisioonis kõlanud “Kolmekuningapäev” plaadile ei mahtunud.
Kui olin albumi läbi kuulanud ja mõtlesin, milline neist lauludest jättis mulle kõige sügavama mulje, siis oli selleks 19. sajandist pärit koraal “Sina üksi jõuad päästa”, kõige lihtsam ja lühem sellel olev pala, mis eristus võib-olla just seetõttu kõige selgemalt ülejäänutest, omades samas aga muidugi väga sügavat sõnumit. Kirikus kõlab see kindlasti veel võimsamalt.